uk

Boston vol 4

Poolteist kuud tagasi oli Bostonis suvi. Vahepeal läks kevadeks tagasi, aga eelmine nädal lõppes jälle suvega.

Third streetil tehti teisipäeval lahti uus Tatte Bakery. Supersize everything. See kaneelisai oli umbes 20cm kõrge.

Kolmapäeva hommikul tekkis mõte, et vaja on Celtics-Hawks mängu minna vaatama. Viimane korvpalliduell, mida lives mäletan, oli umbes 15a tagasi Reaali ja GAGi vahel, nii et tundus päris paraja kultuurielamuse ja upgradena üks NBA mäng ära näha.

Arusaadavalt olid mõned tegelased OLULISELT rohkem teemaga kursis ja oskasid kõige kuulsamate mängijate osas ka vihjeid anda, et kelle numbriga särki tasuks osta või nii.

Üldiselt oli mulle üllatuseks, et keskmine NBA mäng kestab kauem kui keskmine jalkamatsh. Tubli kolm tundi meelelahutust. Ja hämmingut, kuidas sai Celtics võita, ilma et oleks peaaegu ühtegi kolmepunktiviset sisse saanud. No ja et Rondo on päris lühike mees.

Ja seekord sai testitud Airbnb süsteem. Töötab. Vägagi. Cambridge hotelliikaldusele ülimalt mugav lahendus.

Nagu näha, siis fotoaparaati ei viitsinud järjekordselt kaasa vedada.

'Travel changes you. As you move through this life and this world, you change things slightly, you leave marks behind, however small. And in return, life - and travel -  leaves marks on you. Most of the time, those marks -  on your body or on your heart - are beautiful. Often, though, they hurt.' Anthony Bourdain

Girona y Figueras

Umbes täpselt aasta tagasi sai hiliskevadel 100 euro eest lennupiletid Gironasse ostetud, paar päeva töölt vabaks orgunnitud, kotti jooksusussid, kaks kleiti ja kampsun pakitud ning suund esimest korda elus Hispaania poole võetud.

Millegipärast on reisimuljete kirja saamine viimastel aastatel päris pikaajaline protsess. Piiratud telefoni mälukaardi ressurss on aga päris hea ora, mis aeg-ajalt sunnib eksisteerivat fotomaterjali kustutama, et uutele jäädvustustele ruumi teha.

Igatahes, kui alguses oli natuke kõhklusi-kahtlusi, et kas mõned päevad veeta Gironas, mis lennujaamale lähemal, või siis turistimekas Barcelonas, kuhu oleks tulnud 100km bussiga sõita, siis tegelikult natuke väiksemas linnakeses ja loodusele lähemal pikka nädalalõppu veeta on tihtipeale oluliselt mõnusam kui suurlinnamelu.

Kliimaga läks ka hästi. Päikese käes oli mai alguses ikka väga suvi juba. Kõik päevad pilvitud. Elu nagu lill.

Kohe esimesel õhtul tõmbasin lühikese dressi selga ja läksin sörkides ümbruskonda uudistama. Girona on selles mõttes mõnus, et kõik on käe jala juures: sobivad künkad ja metsarajad, pargid, tilluke vanalinn, lõpmatu kogus treppe, promenaadid jõe kaldal ja mis kõik veel.

Väga tore viis linnakesest pildi saamisest on ronida vanalinna ühelt poolt piirava müüri otsa ning jalutada see läbi. Müür ise on paar kilomeetrit pikk, väga fotogeeniliste vaadetega ning suhteliselt mitteturistikas, st puuduvad igasugused mitmekeelsed infotablood. Ma ei tea, kas mai ei ole veel turmismihooaeg, igatahes õnnestusid igaõhtused jalutuskäigud ainult mõnede kohalike seltskondade seltsis.

Paella on taevalik, juudi kvartal miski erilise külgetõmbega, Girona katedraal nagu üllatusmuna - nii väikeses vanalinnas on müüride ja majade vahel järsku selline ehitis. Jäätis peaaegu nagu Itaalia gelato, veinist võiks teha pika jutu, hispaania keele praktiseerimiseks natuke keeruline, üldiselt pigem rahuliku elu ja elanikega linn. Ei mingit fiestat ega kisa kära. Võibolla 'andsid tunda' lähenevad usupühad, misiganes need tookord olid, et kohalikud pigem kirikusse minemisesks vitstest puhutisi meisterdasid ja igasugu värvilisi lillevanikuid tegid.

Vanalinnas kolades komistasin ühe väga laheda Normandia stiilis creperie/siidrikohviku otsa. Nime ei mäleta, asus idakaldal, vanalinna kagunurgas. Tänavalt ei saanud väga arugi, aga kui sisse astusid, siis oli kogu sisekujundus pooleks lõigatud vanadest autodest ja mikrobussidest ja telefoniputkadest. Väga stiilipuhtad metalljalgadega lauad ja pingid, linade ja vakstute asemel olid paberalused värvipliiatsitopsiga - no et kui tuleb miski Picasso või Matisse'i moment peale. Menüü koosnes valdavalt pannkookidest ja päris siidrit serveeriti keraamilistest tassikestest. 

Üks pealelõuna möödus lähedal asuvas linnakeses nimega Figueras. Ainult sellepärast, et nimet kohas sündis Salvador Dali ning kus paikneb tema maniakaalset kunsti täis teatrimuuseum. LP'st lugesin, et arvestada võib tundidepikkuse piletijärjekorraga, aga rongist maha astudes ning linnale tiiru peale tehes oli kas siesta juba käimas või midagi muud kahtlast, igatahes keskmisest kassasabast ainult natuke pikem järjekord liikus kiiresti ning järgmised paar tundi olid ühe haigeima fantaasiaga kunstniku taieste vahel garanteeritud.

Ausalt, kui voolavad kellad ja muud amorfsed kehad on igasugu ülejäänud sürrealismi seas täitsa kena vaatamine, siis enamik shedöövreid, mida Dali eksponaatidena välja mõtles olid pehmelt öeldes ebanormaalsed. St, selge peaga inimesel vaevalt selline fantaasialend peale tuleks. Jah, see kõlab väga arvustavalt, aga no tõesti. 

Mõlemat linna soovitan. Pikemaks nädalavahetuseks ideaalne, eriti kevadel, kui Eesti talvest ja külmast suhteliselt tüdimus peal on. Jooksukilometraazhi annab väga lihtsa vaevaga kümnekordistada, söök jook on Tallinna pea olematule Hispaania köögile päris mõnus vaheldus ning boonusena on kohalike riidepoodide valik täpselt minu maitse ehk täiesti erakordse sündmusena said plusspunkte kaasa ostetud pool kohvritäit kevad-suvist garderoobi :) Hasta luego!

Boston vol 3

See on no fun, kui hommikuti kontorisse jalutades iga kord selline vaatepilt paistab.

Pildil on viktoriiniküsimus. Asub igati respekteeritud linnaosas Cambridges ja eemalt näeb välja nagu Fahle maja Tallinnas.

101 Main Street.

Kunagi võtan ameerikasse päris fotoka ka kaasa.

Järelhüüe

Pärast ja tänaseni küsivad mõned, et noh, oli siis raskem kui eelmine kord.

Ma ei oska sellele tegelikult vastata. Kui oma varvaste ja päikesepõletuste olukorda vaatasin, siis peaks ütlema, et Nepaal oli chill Atacamaga võrreldes. Kui temperatuuri ja kliimat võrrelda, siis Nepaal oli kordades inimlikum. Teisalt, kui oleks poole vähem trenni teinud, siis nendest mägedest pikemate distantside juures üles saada oleks olnud päris keerulne. Aga olgem ausad, selliste ürituste finisheerimine on 80% peas kinni ja ülejäänud 20% on kõige toorem vastupidavus.

Tagantjärgi on lihtne tegelikult arvustada, kõik tore on meeles ja kõik ebameeldiv ununenud. Katkestajaid oli ikka pea veerand või lausa kolmandik. Kuu aega kodus tagasi olles rohkem magasin, vähem jooksin, tarbitud toidu kogus ostus müstiliseks, aga ainevahetuse kiiruse tõttu ei jäänud veel mitu nädalat peale võistlust sellest mitte midagi külge.

Detsembris paaril pikemal jooksutiirul Pirita metsas andsid põlved esimest korda tunda. Aga paariks korraks see jäigi. Vasak jalg on ok, sügisel saadud reie lihaserebestus on ainus, mis värvub veel tänaseni kuuma dushi all lillaks :)

Kogu teema võtaks kokku tagasilennul saadud äriklassi upgradega. Pealt vaadates on maailm ikka ootamatult imeline.

Ja nii tore on see, kui avantüür iga kord uue tähenduse saab ;)

 

 Ma ei tea, kas enne jaanipäeva korralikult piltide sorteerimise ja üleslaadimiseni kunagi jõuan, seega üks komplekt RTP pilte siin ja teine komplekt Annapurna klõpse siin.

 

130 üles ja 40 alla

Magamine on tegelikult päris mõnus. Pärast paari päeva ei morjenda ka kivikõva ja ebaühtlane maapind enam kedagi ega midagi ehk mul oli tükk tegu hommikul vertikaali saamisega.

Kõrvalt magamiskotist tulevad pudrulõhnad äratasid lõpuks nii palju üles, et kiiruga pakkisin koti, kuidagi ajasin natuke toitu alla ja siis suunati trummipõrina saatel alla järve äärde paatide juurde.

Kolmekesi kupatati paati, ees ootas kolmveerand tundi läbi udu sõudmist järve vastaskaldale, et sealt lõpuks ometi Pokharasse tagasi silgata.

Start läks lahti silla pealt. Esimestele ei oleks vist jõudnud sappa võtta ka siis, kui paarisadat kilomeetit taldade all poleks olnud.

Päeva trajektoor oli plaanitud nii, et esimesed kilomeetrid sai suhteliselt märgades riisipõlde meenutavates mülgastes sumbatud. Päris valjuhäälselt mõtlesin, et no ei ole võimalik, et ürtus möödubki nii, et jalad jälle täies hiilguses läbimärjaks  saab ja lõpuks ka korralikud villid talla alla.

Päris kiire oli. Finishini võis olla umbes 13 kilomeetirt ning poolteise tunni pärast hakkasid ka Fulbari spa väravad paistma. Enne seda jõudsime mõned põllud künda, kõik lähedalasuvad tänavad ja teed risti põiki läbi silgata ning sadadele kohalikele lehvitada. Päeva peale tuli sudu seest päike ka välja. 

Viimased 500m lõppesid väga kiiresti. Natuke oli isegi kahju, et finishijoon nii ruttu ette tuli. Samas, ega ühtegi üleliigset sammu enam teha ei tahtnud ka. Esimesena kiirustasid kallistama igavesti asendamatud telgikaaslased. Tõesti, kõikdel oli nii hea meel, teisalt selline ette kujutatud rahulolutunne, et no vähemalt 4 inimest oli teada, kes kindalasti finishisse jõuavad :)

Paar kilo pitsat sai vist küll hävitatud. Edasi toimus võidujooks hotelli kuuma dushi peale. Et kellel õnnestub momenti tabada ning kellele jagub.

Sattusin tuba jagama ühe Kanada tüdrukuga ning peale poolt tundi vees ligunemist ja 7 päeva saasta maha pesemist ronisin terrassile vatiteki alla magama. Enne tellisin hommikuks bussijaama takso ning panin mobiili poole seitsmeks pidulikuks õhtusöögiks piiksuma.

Õhtusöök oli meeleolukas nagu alati. Ametlik osa lõppes küll varakult, aga võtsime seltskonnaga positsioonid sigaribaari nahkdiivanitel ning showd jagus varaste hommikutundideni. Lubasime, et elamused jäävad ainult asjaosaliste teada :)

 

 

Puhkepäev

Kuues päev on tavaliselt sellise võistlusformaadi puhul puhkepäev. St puhkepäev nendele, kes enne hommikut finishisse jõudsid. Kui kl 9 ajal silmad telgis lahti tegin, seletasid korraldajad päris mitmel korral, et päris suur seltskond inimesi on veel rajal, keda lähimate tundide jooksul lõpetajate hulka loodetakse arvata. Tsiteerides hilisemat võitjat: tegelikult on kangelased need, kes suudavad nii kaua rajal olla ilma, et mõistus või mõni organ üles ütleks. 

Päikese käes läks päris palavaks ka. Enamik inimesi otsustas ennast spordipesu väele koorida ning põhimõtteliselt oli asendivariante kaks: kas lõkke ääres joogitopsi ja makaronikausiga või muru peal selili jalad taeva poole. Mõlema juurde käis a) villide võrdlev analüüs või b) magamine.

Oma telgis korraldasime meelelahutust sellega, et kallasime seljakottidest välja söögijäänused ning siis läks vahetuskaubandus lahti. Mina sain kahest pakist Veski-Mati kaerahelbepudrust Lõuna-Aafrika puuviljatee vastu lahti. Ühe snickersi vastu sain suitsuvorsti. Elu oli ilus. 

Kui valida oleks, siis mina oleks Atacamale sarnaselt selle päeva vahele jätnud ja pigem otse finishisse kimanud. Teisalt, kell oli umbes 2 päeval, kui veel viimased võistlejad finishisse jõudsid.

Õhtu jooksul hakkas kõikvõimalikke legende telklaagris levima. Alates sellest, et järgmine hommik pannakse ujuma, ujumise asemel hoopis neljakesi paati aerutama, aerutamise asemel mingit nende kahe kombinatsiooni harrastama.

Lõbus. Lõbus.

2919 üles ja 3249 alla

Umbes pooltel oli ootusärevus ees. Ülejäänud pool juba teadis, mis värk on ehk tegelikult see tavapärane 2x pikem distants viiendal päeval on lihtsalt 2x pikem distants, muu on ju kõik sama.

Hommikul vähendasime kõik oma seljakottide sisu nii palju kui võimalik. Mina jätsin poole oma alles olevast söögist teemajja. Üleliigsed sidemed ja alkopadjad ja SPFi ja igasugu muud varustust leidsid ka loodetavasti oma uue omaniku. Tükk aega kaalusin, kas loobuda ühest fliisist ka, aga siis sai nostalgiahoog võitu - kuidas sa ikka maailma ja päevi näinud armsat riietuseset teise maailma maha jätad.

Päris külm oli hommikul, nii et mina ei jõudnud starti ära oodata - et ometi liikuma saaks. Kõik olid väga elevil, meeleolu üldiselt selline, et kui juba nii kaugele on jõutud, siis küll selle viimased 100km ka kuidagi ära teeb.

Päeva esimene pool kulges jälle ülesmäge. Või noh, ütleme nii, et esimesed 10km oli jälle mööda seina üles ronimine. Päris tükk aega sai mägede otsas vaateid nautida ja kui mul oleks suur fotokas kaasas olnud, siis tõenäoliselt oleks olnud raskusi järgmistes kontrollaegades püsimisega.

Lõuna paiku õnnestus paaris kohas ka rajatähiseid mitte tähele panna. Esimene kord lõppes kahtlase snickersipausiga ühes üksildases onnis, kus memm kohalikus murrakus loodetavasti kõikide olendite heaolu eest palvetas. Päris tükk tegu oli õige teeotsa leidmisega, aga teada-tuntud raidlghti seljakotid näitasid teed ning varsti leidusid raja äärest ka kitsede läbinätsutatud neoonroosad lipukesed.

Päeva teise 'seina' vallutamine lõppes mäe otsas paikenva algkooli kehalise kasvatuse tunni pealtvaatamisega. Alguses ei saanud aru, aga kui koolivormides pägalad liivakasti hüppasid ja puutoigaste vahel kõrgushüpet imiteerisid, selgus ka kiviteest teise pool paikneva veekogu sihtotstarbelisus - bassein.

Mäenõlval olev CP oli põhimõtteliselt viimane, kus veel päevavalguses oma asjatoimetusi teha sai. Järgnev allamäge rada pidi lõppema CP'ga jõe ääres, aga kuhu enne paari tundi oli kahtlane jõuda ning mis tähendas, et kl 6 saabuva pimeduse jaoks oli mõistlik pealambid ja muu vilkuv-helkiv atribuutika külge installeerida.

Täitsa tore oli tegelikult. Võtsin kampa ühe keskealise itaalia paariga. Väga kiire sammuga inimesed ning põhiliselt ingliskeelsele jutuvadale oli peaaegu mediteeriv vahelduseks kuulata itaalia keelset lobisemist. Midagi sai isegi aru, eriti sellest osast, kus paarike toidust rääkima hakkas. Järjest lendasid killud makkkkaroooni, taljatellllle, pomodoooro, capppuchiiiiino, gelaaaato ja muu sellise teemal. Mina sain oma piiratud itaalia keelt harjutada oma viimase Itaalias käigu muljetega - Milano ja EMi ja squadra azzurra ja Alpide ja sellega, miks Maldini kõigi aegade parim jalgpallur on. Päris huvitav vestlus oli :) Eriti kottpimedas, kus meist kolmest keegi pidevalt korda-mööda libedate kivide peal selili käis.

Aga tempo oli ka hea. Jutt lendas ja järjest möödusime erinevatest seltskondadest. 

Ühel hetkel tuli CP vastu, kus helendavate rajatähisepulkade lehvitades rajameistrid meid õigel suunal üritasid hoida. Kuna mina pikalt istuda ei viitsinud, agiteerisin järgmist tegelast ühinema ja koos kottpimedas rada mööda navigeerima. Päris keeruline oli. Kohalikud nepaali lapsed olid suure tõenäosusega helendavad rajamärgised pihta pannud. Ning roosade mittehelendavate lipukeste otsimine oli suhteliselt väljakutsuv. Mina suundusin esimese hooga sõna otseses mõttes sohu. Natuke mudas müttamist ja leidsime mäenõlval ka õige teeotsa üles. Aga ega üldiselt kahekesi kuskil Nepaali mägede vahel olematut rada ja suunda hoida ei tundunud too hetk just kõige jõukohasema ülesandena.

MIngi ime läbi igatahes jõudsime suurema teeni. Sealt mõniteist kilomeetrit jälle üelsmäge, kus terendas üks öistest CP'dest, kus oli sooja vett võimalik saada ning kus päris paljud otustasid telki ka tunniks paariks magama jääda.

Mul oli nii külm, et peale kuuma nuudlisupi ja tassi kohvi allakulistamist, soojemate riiete selga ajamist ei jäänud muud üle, kui kiiresti edasi liikuda. Võtsime too hetk tiimide arvestuses kolmandat kohta hoidvate Hongkongi seiklejatega pundi kokku ja rühkisime edasi.

Öisteks vestlusteemadeks osutus inimpsühholoogia. Otse loomulikult. Endal oli kuidagi mõte väga terav ning kahe mehega sai ikka päris pikalt anaüüsitud, mis teeb inimesest sellise, kellega tahaks ja on võimalik nt 7 ööd päeva koos olla - süüa ja juua ja higistada ja magada ja hädaldada ja üksteist motiveerida. See ei ole füüsiline talent, vaid mingi müstiline kombinatsioon iseloomust, teistele vabaduse andmisest, ülikõrgest taluvuslävist ja raudsest järjekindlusest. Keerulisem kui abielu, või nii teadsid targemad võrrelda.

Lisaks saime kokku päris pika nimekirja järgmistest ultra- või multispordiüritustest, millest võiks lahe olla osa võtta. Mul on kiusatus mõne piekma süstaürituse vastu, aga siinkohal ei saa lasta fantaasial liiga kaugele lennata :)

Kõik järgmised kontrollpunktid tulid suure hooga vastu. Paaris CP's isegi uuriti, et mis meil viga on, et nii heas tujus kõik neljakesi oleme. Ühte viimastest CP'dest jõudes võttis kõiki võistlejaid vastu korraldaja Eric, legendarne La Haie, kes ise võisteldes alati poodiumil on. Ja kes a la ti suutis täpselt õige motiveeriva kiirmonoloogi igale võistlejale maha pidada. Too hetk tekkis tal aga mõte, et tuleb saadab väikese sörgiga meid kuni järgmise teeharuni - et me ikka ära ei eksiks. Ja kust edasi tuleb lihtsalt talda anda, sest finish oli käega katsuda.

Siinkohal peab meelde tuletama, et vähemalt RTP üritustel on tavaks, et mingil, tavaliselt rohkemal kui ühel etapil, panevad korraldajad meelega distantside hinnangutega rajal puusse. Seekord juhtus intsident viimasel rajalõigul, mis pidi olema 'ainult 2km', aga mida mina lõpuks läbisin 3 tundi. KOLM TUNDI! Ausalt öelda, igasugused xDreami foorumites valatavad halad kaartide lagunemise või ebatäpsete punktide või who knows mille teemal on ikka suht mittemidagi selle kõrval, kui varahommikul tuleb ainult tahtejõu pealt veel mõnisada tõusumeetrit võtta ning lõpmatu hulk kurve ja pöördeid mööda mägiseid metsaradu üle elada.

Ma arvan, et mul oli mingi hetk jalgade asemel lihtsalt üks suur lihasemälu, sest seda ma ei tea, mis nipiga ma lõpuks lõkke äärde magamiskotti vajusin.

Matt nosis mingit pudrusarnast ollust ning vihjas, et tema telki ei roniks - kõikides telkides konkreetselt sajab ja et lõkke ääres on soojem ka. Mina jäin põhimõtteliselt istuli sinnasamasse magama - järgmine hetk silmi lahti tehes oli ikka veel pime, aga kuidagimoodi olin läbi une ära söönud paki soolapähkleid.

Ahjaa, eelviimase paari injinji sokke viskasin ka öösel lõkkesse. Koos hunniku leukoteibi, elastikteibi ja paberteibiga :) 

 

1524 üles ja 2275 alla

Järgmine hommik terendas ning väljavaade oli väljakutsuv. Esimesed 10 km tuli tõusta ca 1500m ligi 3500m kõrgusele. Mõttes arvestasin selleks 3h. Ning ega väga mööda ei pannud ka. Kui esimesed 2h läks päris tempokalt, siis viimased 2km tundus, nagu ükski lihas aju kontrollile ei allu, kopsudesse ei mahu nii palju õhku, kui vaja oleks ja üldse igat pidi oli väga kahtlane tunne.

Esimesse CP'sse jõudes oli esimene mõte midagi soolast kotist otsida, sest alates sääremarjadest lõpetades tagumikulihasteni käisid krambilained ja külmavärinad üle. Istusin pingi otsas pool tundi ja üritasin päikese käes külmavärinatest natukese toidu ja ühe vabatahtliku pakutud poole topsi kokakoolaga lahti saada. Eriti ei tahtnud õnnestuda, aga soolapähklid tegid mingi hetk oma töö ning kui tundus, et kahe jala peal kannatab jälle seista, võtsin ühe ameeriklase kampa ning liikusime edasi.

Järgmine väljavaade oli 17km jutti ainult astmetest alla marssida. Kui nüüd aus olla, siis tegelikult on väsinud jalgadele ning korralikku koormust saanud põlvedele igasugune laskumine ikka palju väljakutsuvam, kui mõni järsk tõus. Kes teab, see teab.

Algus oli paljulubav. Ilm ilus, vaated üks kustumatum kui teine. Ja esimesed kilomeetrid mööda kiviseid astmeid alla orgu laskuda ei tundunud ka just ülemõistuse keeruline.

Möödus tunnike, möödus kaks. Siis hakkas vaikselt koitma, et kl 15 cut-off kontrollajani teises CP's on ainult tund jäänud. Siis hakkas kiire.

Tegelikult on suhteliselt ebatasasel maastikul päris keeruline mingit ulmelist tempot arendada, eriti kui väss peal ja kael pidevast alla vaatamisest kange. Mingi hetk suutsin ühe kivi otsas nii libiseda ka, et väänasin teist korda oma vasaku labajala kahekorra. Päris valus oli. Lonkisin esimese suurema kivini ning kaevasin kotist paksema elastiksideme välja, millega jalg uuesti kinni siduda. (Nii vahemärkuse korras pean mainima, et vasaku jala teipimine oli niikuinii igahommikune rutiin). Hea et tossud üldse veel jalga läksid selle peale. Aga pikka hala ei saanud endale lubada, iga paigal seistud minut on paigal seistud minut, mitte edasiminek ning järgmist vabatahtlikku nähes ning tema hüüatust kuuldes, et 'CP'ni on umbes 20 minutit', pani mind kiviastmeid veel suurema hooga võtma.

Kui kontrollaeg hämmastava kiirusega aina lähemale jõudis, samas oru põhja polnud veel näha ning astmed tundusid lõputud, tundus asi juba väga kahtlane. Ma ise ei saanud aru, kuskohas nii kaua uimerdanud olin, et 17km allamäge sedasi aega võtab.

Umbes täpselt 3 minutit enne kontrollaja kukkumist jõudsin vahepunkti. Paus 5 minutit ning kuna minus rajameistrite ja vabatahtlike muretsevad küsimused ning ergutushüüded täiesti väsinud olekus erilist vaimustust ei tekita, siis kulistasin liitri külma vett alla ning rühkisin edasi. 

Suht vaevaliselt läks, sest tolleks hetkeks oli päris suur tüdimus peal, meeleolu madalamal kui muru ja tükk tegu oli vähesegi motivatsiooni leidmisega.

Natuke leevendas olukorda raja viimase osa uskumatult ilusad vaated. Tõesti, Nepaal muutus tol momendil üheks lemmikumaks riigiks maailmas. Niimoodi kilomeetreid mõõtes hakkasid peas, nagu sellistel puhkudel tavaks, tiksuma ka igasugused huvitavad mõtted. Alates sellest, mida paarile sõbrale postkaardi peale luuletada, kuidas kogu seda Himaalaja värki hiljem oma vanaisale kirjeldada, kuidas selline puhkusestiil hakkab suhteliselt meinstriimiks muutuma ja mida järgmiseks avantüüriks välja annaks mõelda. Lõpetades sellega, mismoodi ikka täpselt see Maurice Herzogi raamat päriselt juhtus, kuidas siin kandis talvel oleks ning mida teevad parasjagu sõbrad ja tuttavad Tallinnas. Pangakaartide pin koodide paanikat sel korral ei tekkinud. Kirjutasin oma visiitkaardi tagaküljele need seekord pastakaga lihtsalt üles :)

Ühel hetkel hakkas ka laagripaik paistma. Seekord oli tegemist korraldajate üllatusega, sest ülal illustreeriva kolmanda õhtu telklaagri asemel pandi kõik võistlejad ööbima teemajadesse. Täiesti reaalse katuse alla madratsit meenutavate asemetega tubadesse. 

Uskumatu. Viimased 500m olid vist päeva kiiremad, sest kui oma telgikaaslasi Pat'i, Ryanit, Ianit ja Nataliat teisel pool teemaja friikartuleid söömas nägin, tekkis tunne, et aitab sellest pullist tänaseks küll. Finishisse jõudmine on väga kuri, st ega ei olnud erilist isu kellegagi small talki teha. Lohistasin oma veepudelid teemajja, viskasin vihaga kõik riided seljast ning mööda majaseina jooksvast torust voolava veenire all üritasin külma veega jala paistetust natukenegi alla saada.

Natalia, kes päeva keskel oma rajakaaslasega minust mööda uhas, tuli kontrollima, kas kõik ok. Arvas, et juba päeval olin täpselt sellist nägu, et ega ma eriti seltskonda taga ei igatse.

Et nüüd pärs vale ja ülbet muljet asjadest ei jääks, siis peaks vahele selgitama, et tegelikult on sellistel võistlustel väga erinevad inimesed ning väga erinevad päevad. Tihti on tore kellegagi koos higi valada ja anekdoote või ilmast rääkida. Veel tihemini saab rajal kellelegi abiks olla, ükskõik kas oma viimast vetsupaberit jagades või müslibatoone ja vett ära andes. Aga vahel on jällegi nii, et kõige parem on üksi ja ilma üleliigse lobisemiseta kogu ettevõtmine lihtsalt ära teha. Introvertidel on see eriti normaalne :)

Alla söögilaua taha kobides oli Ian tellinud special portsjoni friikaid, cocat, tassi chaid juba ette ära. Kommenteerides, et ta nägi näost kohe ära, kui halb päev mul olnud on. Ausalt, ma armastan seda inimest.

Tegelikult, kui kõigil söögiga head suhted loodud olid, hakkas tuju igas laua nurgas tõusma ning päeva jututeemaks muutusid naised. Nii üleüldiselt. Pat oma tagasihoidlikkuses hakkas Natalialt ja minult uurima, et kas meil ei ole kohe mitte mingisugust kosmeetikat või midagi sellist kaasas seljakotis. Meie kahe hämmingus näoilmed tekitasid tõelise naerulaine, sest ma ei kujutanud ette, et mehed mitmepäevavõistlustel üleüldse selliste asjade peale võiks tulla. Ja teiseks - ükski terve mõistusega inimene ei hakkaks oma varustust huulepukade ja juukselaki ja jumal teab millega vabatahtlikult raskeks tegema.

Kui Natalia tunnistas, et tema ainus luksusese on kreemi lõhnaga niisked salvrätid ja et minul piirdub luksus Tiger balmiga ning pole isegi juukseharja kaasas, lõppes teema sobivalt sellega, kui meie seltkonnaga ühines naabertelgi tiimist kaks väga high-maintenance naist. Nataliaga olime totaalselt alahinnanud oma telgikaaslaste tähelepanuvõimet, sest meeste ühehäälne kommentaar kahe full-makeup masekeeringus naisvõistleja peale oli 'see!!!'. 

Aga võibolla hakkas lihtsalt Viagra mõjuma.

Igatahes, õhtu pimenedes kobisime oma kuutidesse ning tõesti, sellist und pole ikka tükk aega kogetud, kui too õhtu :)

1478 üles ja 464 alla

Ilma liialdamata, hommikuks olin uus inimene. Pudru kõrvale läks söögitorust alla ka pool eelmisest õhtust järelejäänud pajaroast, terve hunnik kummikomme ning metsik kogus snickerseid (tervelt 2 tükki). Selle peale veel 2L vett ning tass kohvi ja ülejäänud päeva perspektiiv hakkas üha toredamana tunduma.

Kui kl 7 uuesti stardipauk käis ning oma üllatuseks rajaprofiilist järgmiseks 25 kilomeetriks ainult 'nepaali' lauge graafiku leidsin, andis see veel rohkem asjadele särtsu ning mööda mägiteed tuhisedes tekkis sportlik hasart eelmise päeva masendav sooritus võimalikult palju tasa teha. 

Päris lihtne oli. Või noh, nii lihtne, kui 25km keskmiselt 3% tõusu sörkida kannatab. Jomsomi suunduva oru vaated olid ilusad, suurem osa rajast kulges mööda oru põhja mägede varjus, ehk ei olnud liiga palav. Esimene CP oli isegi ühes suuremas asustatud punktis, kus kohalik elanikkond seljakottidega rühkivaid võistejaid kui vaatamisväärsusi jälgis. Kohalikud korravalvurid olid toodud elanike lambakarju natukenegi eemale peletama. Ning väikeste laste päeva hetk oli tõenäoliselt see, kui mõnele võistlejale sai õiget suunda kätte näidata.

Teine kontrollpunkt tuli ette kiiremini, kui oleks osanud arvata. Kell näitas vee minu jaoks täiesti mõistlikku magamisaega, nii umbes 10 hommikul. Peatuma ei jäänud, joogipudelid olid veel täis ja erilise energialaksu sain ümmargustest hapukatest lutsukommidest. Ning tormasin edasi.

Kolmanda CP juures jõudsin järgi Matt'ile. Teda müslibatoone nosimas näha oli päris korralik motivatsioonilaks, sest harilikult tegi mees sellisel ajal telklaagris juba venitusharjutusi. Istusime natuke aega varjus ja spekuleerisime, et milline see nõlv on, millest peab nüüd hakkama püstloodis üles ronima. Rajakirjelduse järgi oli viimane 5km sõna otsese mõttes sein ehk mina üritasin arvutada, kas arvestama peaks 2 või 3 tunniga, et finishisse jõuda. Matt pani ees ajama ning minutid hiljem sikutasin seljakoti uuesti selga ning tõmbasin Mattile sappa.

Päris raske oli. Nii mõnigi mees sammus mööda kiviastmeid 2x kiiremas tempos. Aga teisalt tuli ka selg ees tegelasi vastu, kes 5km pikkust tõusu selgelt alahinnanud olid. Ma ei oska seda kuidagi paremini kirjeldada, kui et ette kujutada tuhat korda kõrgemaid Glehni lossi treppe, mille astmete kõrgus pole mitte 20cm, aga pigem 40-60cm. 

Mõne aja pärast möödusin ühest naisterahvast, kes kõhuvalude ja krampide käes oigas, aga kes muud moodi abi ei soovinud, kui lubadust, et finishisse jõudes saadan mõne meediku igaks juhuks poole maa peale vastu.

Viimasel kilomeetril lidusid rajal vastu 3 suspedes iirlast, kes olid kuulnud kohalikelt mingi müstilise pumbaga kaevu olemasolust ning kes särasid lootuses ennast jääkülma vee all pesta. Täiesti kuratlik on niisuguste ergutusloosungitega viimastel tõusudel teisi võistlejaid motiveerida :)

Aga lõpp paistis ning kui endale üllatuseks ikka päris vajasel kellaajal telki maandusin ja seal ainult Ryanit ja Ianit nägin, tekkis küll küsimus, et mis siis nüüd juhutnud on. Harjumatu oli pea tühjas laagripaigas ringi jalutada ja vahelduseks hoopis teiste võistlejate finisheerumist õhtuni pealt vaadata.

Vahele ka uudiseid jalgade rindelt. Peale higistamisest tekkinud punaste laikude ei olnud selleks hetkeks jalgadel mitte midagi häda. Mitte ühtegi villi, paistetust ega muud sellist. Vasak labajalg oli paremast natuke jämedam ja kanna kohalt veidi lilla, aga see oli ka kõik, mis Tallinnast kaasa võetud traumast veel järgi oli. Suured varbad ja laba padja siseküljed on harjumus ära teipida aga that's about it. Speedcrossid on tegelikult päris head jalanõud sellise ürituse jaoks.

Venitusharjutused, hakkliharoog ja piimakohvi oli just see paras kombinatsioon, millega pealelõuna veeta ning kui hämarduma hakkas, kobisime kõik telki magamiskottidesse anekdoote rääkima. Eriliseks huumoriobjektiks muutus aga naabertelk, kes umbes kolmandat tundi järjest suutis järgmise päeva rajaprofiili analüüsida - kogu teema läks uuesti nullist lahti iga kord, kui iga uus telgikaaslane finishisse jõudis. 

Suhtelist kino sai teemal, et mis strateegiaga peaks järgmine hommik starti minema. Kui meie telgi ühehäälne arvamus oli, et stardist tuleb võimalikult kiiresti liikele minna ja võimalikult vara finisheerida, siis naabritel oli kombinatsioone nii palju, et meil tekkis mõte nende pasta blolognese sisse unerohu ja kõhulahtisti segu valada. No tõesti, keegi ei jaksanud seda teoretiseerimist ena ära kuulata.

Selle asemel hakkasime arutama oma valikuvariante, mida Pokharasse tagasi jõudes õhtusöögiks tellida. Esikohal olid steik, omlett friikartulitega, kaneelisaiad, piim, mina unustasin momodest, lõuna-aafriklane pakkus välja, et värskelt ooekanist püütud lõkkel küpsetatud valge kala grillitud juur- ja puuviljadega oleks ka päris normaalne alternatiiv. Tegelikult sobis burger ja õlu ka kõigile suurepäraselt.