Eellugu

Kui me poolteist aastat tagasi ca kahekümnekesi ühes San Pedro restoranis ohtras koguses steiki ja friikaid sõime ning keegi viskas õhku killu, et mitut võiks 2011. aastal Nepaalis näha, tõstsid peaaegu kõik käed ning umbes sellises meeleolus tookord lahku läksime.

Kuu aega hiljem tegi RTP oma veebis üritusele regamise lahti ning nende tavapärane 200 osaleja limiit registreeriti rekordiliselt kiirelt täis. Üle poolte nimedest olid sealjuures tuttavad. Küll üritasin teha eeltööd, et veel mõni Eesti lipuga esindaja oma nime kirja paneks, ehk kellega oleks natukenegi huvitavam ja motiveerivam nädalavahetuseti kinode ja teatrite ja pidude ja une ja raamatulugemise asemel metsas trenni teha. No ei õnnestunud. Mis tähendas, et kogu seda ettevalmistuskremplit tuli ikka kuskilt otsast ise punnitada teha.

Aga ei ole võimatuid asju. Siinkohal on teemasse üks suur tagantjärgi vabandus kõikide nende sõprade ja tuttavate ees, kelle üritustele ja õhtusöökidele ja väljasõitudele jäi mingi periood minemata või kelle kutsutud kokkusaamistele alati lootusetult hiljaks jäin, et jõuaks kodus vähemalt dushi alt läbi hüpata ja dressi asemel millegi natuke kenamaga seltskonda ilmuda. Tõesti. See igivana kolmnurk töö- seltskonna- ja isiklik elu välistas päris palju teist ning suures osas kolmanda, kui tahta vähemalt esimesega mingit kvaliteeditaset säilitada.

Asjast. Numbreid armastavatele inimestele väljendus kogu Nepaali 250km võistluseks ettevalmistus selliselt, et keskmiselt tuli kuus 20...48h sporti, millest umbes enamuse moodustas jooksmine ning ülejäänud kolmandiku igasugu muu ratta/suusa/tenniseaktiviteedid. Üldiselt on teada, et ma ei ole eriti kiire, jõudu ka napib, aga mingi hetk igatahes hakkas tekkima tunne, et vähemalt vastupidavust võiks kehas ja peas nii palju olla, et misiganes situatsioonides hakkama saada.

Kui suvi oli veel ok, siis sügisese hullumaja kõrvalt ei olnud isegi mitte aega mõelda eesootava reisi peale. Lennupiletite ostuhetkel tekkis mõte, et ainult nädalaks ei ole mingit mõtet nii kaugele minna, ja et tegelikult võiks november sealkandis olla päris tore aeg ringi matkamiseks.

Paari inimesega mägede teemat arendades tekkis umbes täpselt ühe nädalavahetuse ja ühe google mapsist prinditud kaardi põhjal plaan. Tõesti, mul ei olnud isegi sellist aega tol momendil, et Lonely Planetist mõned peatükid läbi lugeda.

Ootamatult jõudis november kätte, viimase minuti paanikas sai pakitud kott ja natuke uuritud, et kas ilma viisata üldse läbi AÜE lennata saab.

Kuna ilmaennustus lubas pussnuge ja mitte just kõige meelidvamat kliimat, otsustasin kaasa pakkida ka mõned soojemad riided ning suure osa suvehilpudest koju jätta.

Võistluseks vajaminev kraam mahtus peaaegu 20L kotti.

Magamiskotiga jäi selline lugu, et kui kahe päeva toit ära süüa, siis teoreetiliselt mahtus ka see seljakotti.

Kogu ülalolev kraam oli kohustuslik varustus. Mitte midagi 'vabatahtlikku' peale fotoka ma seekord kaasa ei pakkinud.

• Salomoni Speedcrossid ja säärised
• 1 lühike, 1 pika varrukaga särk, 1 kerge tuulejakk
• poolpikad liibukad, pikad tuulekindlad püksid
• goretex müts ja nokats ja fliiskindad
• päikeseprillid ja 4 paari Injinji sokke
• veekindel kott, magamiskott ja magamisalus
• kosmosetekk, kompass, victorinox
• joogipudelid ja 2L süsteem
• 2 pealampi, SPF, vetsupaber, elastikside, alkogeel, haaknõelad
• meditsiiniabipakike
• soolatabletid ja joogipulber

Toiduga oli asi rutiinsem. Läks käiku enam vähem sama kraam, mis eelmine kord. Küll aga Expedition Foods asemel hankisin meie oma matkaspordist natuke inimlikuma maitsega kiirtoitu ning pooled söögikorrad vahetasin nuudlite vastu välja. Iga päeva pakki läks veel:

• Veski Mati kiirpuder (töötab VÄGA hästi sellistes tingimustes)
• Snickers
• soolapähklid
• kummikommid (ka elupäästja iga ilmaga)
• müslibatoonid
• kuivatatud liha
• nescafe

Kõik täpselt läbi arvutatud, et kohustuslikud 14000 kalorit ikka täis tuleks. Jube lahe on selveris ostelda põhimõttel 'mis söök annab kõige rohkem kaloreid grammi kohta' :)

Vanemad viisin oma plaanidega kurssi paar päeva enne puhkust. No et viia miinimumini nende ööde hulk, kui ema magada ei saa :P
Teglikult komenteerisid vanemad, et sugulased juba ammu küsisid, et millal tütar jälle kuskile läheb, millele neil polnud kuid midagi mõistlikku vastata. Ja et  'oleks nad ometi varem teadnud...' :) 

Ühesõnaga. Viimased ööd tegutsemist lõppes kokkuvõttega, et eks lennukis saab lugeda täpsemalt, mida koha peal teha ning kuhu Kathmandu lennujaamast edasi suunduda.