Ethiad Airways on väga ok. Tegemist Araabia Ühendemiraatide lennufirmaga, turismiklass on täitsa mugav ja suurtes lennukites just laiust pidi ruumi natuke rohkem kui eeldada võinuks. Abu Dhabi võttis vastu suhtelise leitsakuga ning vaade lennujaama suurtest akendest ümbruskonnale vastas sõna otseses mõttes väljendile 'igav liiv ja tühi väli'.
Järgmist lendu oodates hakkas ka visuaalselt väljenduma sihtkoha iseloom, sest lennuvärava lindi taha kogunes tasapisi seljakottidega matkariietes seltskondi. Põhiliselt prantslased. Ühega sain vaatamata keelebarjäärile ka jutu peale. Et aeg-ajalt jääb Alpidest väheks ja tuleb kaugemaid mägesid vallutada.
Kathmandusse maandumine läks ka enam vähem, st tänu keskpäevasele lennule ei pidanud immigratsioonis masendavalt pikki järjekordi seisma. Kohvrit oodates võttis varrukast kinni järgmine prantslane, küsimusega, et kui ma üksi, siis võiks taksot kesklinna jagada. Mis saab sellise ettepaneku vastu kellelgi olla.
Esimene natuke ootamatu avastus oli pealinna tohutult saastunud õhk. Takso tagaistmel oli selline tunne, et otsiks gaasimaski välja ning vaatamata palavusele ei tekkinud mõttealgetki mõnda autoakent lahti teha. Indias on ka põhimõtteliselt sama jama, aga ei mäleta, et peale tohutu prügihaisu sellist vingu sellisel hulgal oleks igal pool olnud.
Esimene hotell, millele mul tegelikult ka broneering oli, osutus väikeseks feiliks, sest administraator teatas, et nemad minu nimega inimest oma kaustikust ei leia ja nad mind majutada ei saa, sest hotell on täiesti täis. Samas organiseerisid nad kiirelt asendusmajutuse 10 min jalutuskäigu kaugusele Thameli äärde.
Esimese õhtu ainus plaan oli leida autentne Nepaali köögiga restoran, kõht momodest pilgeni täis süüa, kuskilt raamatupoest detailsem mägede kaart hankida ning uurida, kuidas hommikul esimese asjana Kathmandust minema saaks.
Restoraniga läks asi täkkesse. Kaartide valik ja hinnatase oli ka igas postkaardi- ja raamatupoes muljetavaldav. Ning hotellipersonal organiseeris enne magamaminekut veel hommikusele bussile pileti ning takso, mis mind ja kogu tavaari varasel tunnil bussijaama viiks.
Tegelikult suutis Kathmandu paari kiiksuga ka meelde jääda. Esimene neist juhtus parasjagu viimaste kevadrullide ja momode hävitamise ajal kl 7 õhtul, mil järsku enamus tänavalampidest lihtsalt kustusid. Natuke imestamist, kuni kohalikud seletama hakkasid, et tegemist säästuskeemiga. Igasugune avaliku ruumi elektritarbimine viiakse õhtuti miinimumini. Oleks teadnud, oleks oma pealambi hotellist kaasa haaranud, sest kottpimedas Kathmandus, kus tänavasilte põhimõtteliselt pole, on üli lihtne ära eksida. Igasugused risti rästi kaardiga mitte kokku jooksvad tänavad ja tupikteed oli teine kiiks, mis linnas orienteerumise minu jaoks täiesti lootusetuks muutis. Mingi hetk isegi ei üritanud kaardil näpuga järge ajada, vaid mingid võtmekohad ja ristmikud proovisin pigem meelde jätta. Ning täiesti identsete turismitänavate vahel kuidagi orientiiri kaotamata natuke ringi luusida.
Hotell oli inimlik. Dushist tuli isegi sooja vett ning kuigi (või just pigem selle pärast) tundusin olevat ainus mitte-kohalik, tegid hotellitöötajad kõik, et elu mugav oleks.
Hommikul kiire pakkimine, bussijaamast tops sooja piimateed ja paar chapati leiba ning täpselt 7.30 hakkas buss Pokhara poole veerema.
Siin ja edaspidi on fotomaterjal kokku miksitud enda ning seikluskaaslaste klõpsudest.
Comments