Mul oli Pokharast mingisugune ettekujutus, ei tea isegi, mille põhjal, aga tuleb tunnistada, et suhteliselt pädev. Bussisõit, mille asemel targemad soojalt kohalikke lende soovitasid, ei olnud teab mis hull. Sõltub muidugi, millega võrrelda, aga tõesti, elus on tulnud oluliselt adrenaliinirikkamaid ühistranspordireise ette. Pealegi, mulle täiesti piisab suurtest boeingitest ja airbusidest, et olematu lennuisu täis lennata. Armetute propellertiivulistega ei ole mingit tuju isegi 20 minutilisi tsutsakaid teha. Oskaks ma ainult veel neid minimaandumisradasid ilmekalt kirjeldada...
Igatahes, peale uinakut bussis Pokhara jaamas üles ärgates ja tänavale astudes ei pidanud palju vaeva nägema, et järveäärsete hotellide sohvrid kõik lääne inimesed oma piiramisrõngasse võtaksid ning pikalt harjutatud müügijuttu rääkima hakkaksid. Vaatasin siis kaardi järgi sobivamad pakkumised välja ning hüppasin valituks osutunud hotelli takso peale.
Tuba nagu tuba ikka, aknast vaade Annapurna mägedele, rõdult õitsevale aiale, akna all lõhnasid mingid kirsipuud meenutavad põõsad ning isegi CNN levis telekas. Pealelõuna lamamistoolides tshillides möödus ruttu, umbes sama ruttu saabub Nepaalis pimedus ehk kui kell kuus lõi, tuli soojemad riided selga ajada, et järveäärsele promenaadile jalutama minna.
Soojemad riided tähendasid antud hetkel ikka fliisi või jopet ja parema meelega pikki pükse. Novembris on päevad teoreetiliselt soojad. Aga nii kui päike loojub, võib suveriided unustada.
Pokhara keskus, või õigemini öeldes turistide keskus, asub järve kaldal. Mõned pikad paralleelsed tänavad on pikitud täis restorane ja kohvikuid ja suveniiripoode ja matkakorraldajaid firmasid. Vahele valuutavahetused ning trekkingukauplused. Põhimõtteliselt võis ükskõik millisesse poodi sisse astuda, öelda oma mõõdud ja värvieelistused, täpsustada, mis tuntud firma logo peaks varrukale või hõlmale tikkima ning mõne tunni pärast oma goretex kostüümile järgi minna. Kõike saab.
Tol hetkel veel ilmaga üldiselt vedas. Otsest rannailma polnud, aga vähemalt kuiv ja päikeseline. Teisalt, paari mõttekaaslasega matkaplaane arutades olid kohalikud giidid hoiatanud, et lähipäevil keerab ilm ära ning erilist lootust imelisi vaateid näha pole.
Kuna graafik väga niisama lebotamist ei kannatanud, siis paari päeva pärast tuli teha otsus ikkagi vähemalt nii kaugele ja kõrgele trekkida, kui ilm vähegi lubab. Mis teisisõnu tähendas, et pigem tuli kott pakkida võimalikult ruttu, et vihma eest minema saada. Ning mis tekitas vajaduse ühel õhtul 45 minutit enne turismiinfokeskuse sulgemist kiirustada asutusse, et hommikuks trekkimisload olemas oleks.
Selleks, et Annapurnas matkata, tuleb saada ACAP ja TIMS nimelised load. Üks Annapurna Conservation Areasse sissepääsuks, teine on lihtsalt katus selle eest, et kohalikud turistide tekitatud saasta mägedest jälle alla toovad.
Mõlema jaoks on vaja passipilte. Mina lugesin lennukis, et piisab, kui üle leti on anda 2 passipilti. Ja et neljasest lehest täiesti piisab, kui kaks läheb viisa jaoks ning kaks trekkimislubade jaoks. Tegelikult oli vaja kolme. Mis tähendas, et 5 minutit enne I-punkti sulgemist tuli leida läheduses koht, kus pilti tehtaks. Sest ma ei viitsinud hommikul hakata ootama, millal kl 10 putka oma usked jälle lahti teeb. Selle aja peale võiks juba kuskil radadel ronida...
Tädi leti taga soovitas joosta I-punktiga samas tänavas asuva kõrvalmaja ukseni. Küsida uksel passipilti ning edasisega pidid kohalikud ilma instruktaazhita hakkama saama.
Tegelikult tähendas skeem seda, et maja uksel passipilti küsides jooksis vastu umbes 12 aastane plika, haaras varrukast kinni ning kutsus oma kööki. Köögis ootas ees vanem naisterahvas, eeldan, et tegemist oli plika emaga, kes palus mul tabureti peal istet võtta. Plika haaras 10 aastat vana Canoni digiseebika, ema haaras valge köögirätiku, seisis mu selja taha ning hoidis rätikut pea taga taustaks. Tüdruk tegi kaks klõpsu, küsis, mitut fotot vaja on, printis need välja, lõikas isegi korralikult fotopaberist välja ning 200 ruupia panustamise tulemusena oli kaks passipilti 3 minutiga olemas. Geniaalselt ettevõtlik perekond.
Passipildi kvaliteeti kommenteeriks nii, et Tallinna proffides fotostuudiotes on õnnestunud oluliselt koledamaid tulemusi saavutada.
Hotellis ei uskunud kohalikd, kuidas kogu protsess koos liiklemisega ikkagi kõigest tund aega võttis. Olid nad kõik soovitanud 15 min jalutuskäigu kaugusel asuvasse I-punkti ju taksoga minna. Ning eelistus igale poole jalutada tundus mõnedele väga kahtlane.
Söögil pikemalt ei peatu. Pokharas saab enam vähem kõike mõistlikku alates kohalikust köögist, lõpetades muljetavaldavalt heade pizzade ja hiina toiduga. Mingi hetk osutus valiku aluseks argument, kas korralikku piimakohvi saab (mõningad esimesed ämbrid restoranides kujutasid endast kohvimaitselist jooki, mis oli kuumaks aetud ning mille sees ujusid piimaklimbid).
Samuti sai ignoreeritud kommentaare, et ilma giidi ja porterita ei ole mõistlik Annapurnas ringi liikuda. Keda sellised pisiasjad morjendavad, eks :)
Comments