Bostonisse lendamise üks argumente oli tegelikult tagasilend läbi Budapesti ehk järjekordsed mõned päevad veidi soojemas Kesk-Euroopas.
Reaalsus oli selline, et lennuki pealt maha astudes võttis täiesti lõõmav kuumus juba koridoris vastu ning magamata öö andis konditsioneerita pagasiootesaalis veel rohkem tunda.
Ning on absoluutselt kahtlane, kui viisakas riietuses naisterahvas käekotiga suurt 1.5x1.5m räsitud pappkasti ootab, seda ühe käega kärule üritab sikutada ja teisega telefonis rääkida, millise ukse juurde täpselt tavaariga minema peaks. Kuna see nii kahtlase tegevusena välja nägi, siis absoluutselt kindlasti pidid tollikontrolli mehed mind koridoris rajalt maha võtma ning paluma seina ääres selgitada, mis pappkastis on. Ja kes seda juttu enne on uskunud, et minusugune maanteeratastest midagi teab, eks :)
Natuke seletamist ning jõudsingi järgmise väljakutse juurde. Sõbraga toimis telefoniühendus põhimõtteliselt ainult nii pidi, et mina teda kuulsin, aga tema mind mitte. Ning siis aru saada, millise väljapääsu või korruse juurde ta oma autoga täpselt sõitnud on... nii +32 kraadises kuumuses kärutasin oma pagasit päris tükk aega ringi, higi voolamas, kuniks mõlemi juhuslik otsus tagasi terminali arrivals halli minna lõpuks kõik juhtmed ühendas. Taaskohtumine missugune.
Budast olen kunagi juba kirjutanud. Ega midagi uut siin päikese all. Vanalinn on sama ilus, suveõhtud sama soojad, kohalik keel sama mõistetamatu ning sõbral veel hullem rattaspordi graafik seinal. Mis teisisõnu tähendas, et terve reedese õhtupooliku sõitsime mööda linna ringi, et hommikuseks võistluseks sobivaid rattakumme mingist poest leida. Lubati kuiva raja asemel vihma ja nii need plaanid segi lähevad.
Sõber viskas venna ratta garaaži ning küsis veel 3x üle, et kas ma olen kindel, et selle autost välja tahan visata. Et kui ta rattavõistlustel midagi juhtuma peaks, siis ei saa ratast pühapäeval kätte ja Indrek peab sellele ise järgi lendama millalgi hiljem. 'Ha ha ha' reaktsioon ja natuke rohkem gaasi oli tol hetkel täpselt parasjagu adekvaatne :)
Kuna endal oli krooniline väljamagamatus, tagasihoidlik plaan hilishommikul üles ärgata ning sõbra soovitusel suts Balatoni äärde teha, siis sellises vaimus magama läksin ka.
Tegelikult osutusid tekid ja padjad ja maailma mugavaim voodi täpselt selliseks, et kuulmata-nägemata midagi tegin silmad lahti kl kaks päeval. Rõdu uks oli lahti jäänud ning sisse sadas üks korralik hoovihm. Kohvi ja croissant hiljem oli plaan paigas ning idee pealelõuna Balatoni ääres jalutades veeta. Väga mittekomplitseeritud elu, ma ütleks.
Balatonist pole ka midagi erilist kribada. Kohalikud seal ujumas ei käi (liiga reostunud ja ma olen nendega päri). Paar linnakest meenutavad väga mini suuruses Pärnut. Enamik turiste on odaval puhkusereisil olevad Saksa keskkooliõpilased. Toit keskmisest halvem ning purjekaid keskmisest rohkem. Ei midagi eksootilist.
Õhtuks olin Budas tagasi. Ning köögis kohvi keetes plinkis Skypes sõnum, kuidas mul päev läks ja et 'uups, ma murdsin rangluu ja viidi kiirabiga haiglasse ja praegu magan ja räägime hommikul.' Tere hommikust.
Järgmine hommik ärkasingi päris varase telefonikõne peale. Ma ei tea maailmas ühtegi teist inimest vist, kes niimoodi pühapäeval kl 8 julgeks helistada :) Absoluutsesse müstifikatsiooni kategooriasse kuulus aga äratuskõne stiilis 'lähen teen ühe trenni mägedes ja olen 3h pärast linnas tagasi'. Jah, katkise rangluuga. Kuna mind ei üllata enam suht-koht miski, järgnesid kiired hommikuprotseduurid ning ei osanud mitte midagi muud kogu selle varahommikuse suhtluslõnga peale ette võtta, kui minna ja ka teha üks paaritunnine jooksutiir ning pärast katsetada vanalinnakohvikutes kohaliku hommikusöögiga.
Jooksmiseks sobib Margiti saar. Seal on isegi spets jooksurada paigaldatud, kus vetruv staadionikate ning palju kõrgeid puid ja teisi pühapäevasportlasi. Intervallid saab asendada kahe mäe otsa lidumisega ning pärast üle sildade tagasi vanalinna sörk uduvihmas sobis kui rusikas silmaauku.
Kui sõber mind kesklinnast peale korjas, esimese foori juures ohutuled peale pani ja uuris, et millist varianti tema plaanidest A, B või C ma eelistan, läks gaas põhja selle peale, et tuli isu Budapestist mõnekümne autosõiduminuti kaugusel olevat atmosfääriga väikelinna külastada. Vaatasime kella ja arvestasime, et ühe pikema jalutuskäigu ja lõuna kannatab planeerida küll ning et ma kindlasti peaks ära proovima sellise kulinaaria-ime nagu langos.
Ühe pühapäeva pärastlõuna jagu oli elu rohkem kui chill. Piimakohvi, õunakook, ja siis soojaks roaks ühest kahtlasest aknast tellitud suur fiteeritud kakuke, millel oli küüslauguglasuur peal ning mida sõber otsustas maitsestada ohtra soola ja hapukoorega. Ning siis monitoorida, kuidas ma kogu seda kohalikku rahvusuhkust täpselt hävitama hakkan. Ilma naljata, suurde paberisse keeratuna kulus söömise peale kahtlaselt kaua aega, mille peale pidin andma selgitusi, mitu palli kümnest kohalik ajalooline kiirtoit saab. 8/10 oli silmnähtavalt vale vastus ning isegi hoiatus, et ma pooliku langosiga kogu auto nahksisu ära määrin, ei morjendanud mitte kedagi.
Kui mööda jõeäärt jalutades kella vaatasime, avastas sõber, et ma peaks tunni aja pärast lennuki peal olema. Läks kiireks. Kogu sebimise jooksul õnnestus sõbra kõvaketas 2x asfaldile põrgatada. Siis peaaegu katki istuda telefon ning kui lennujaamas kogu tehnikakupatusega autost väljuda tahtsin, hoiti ust senikaua kinni, kuni sületäie divaisse ja gädžeteid ükshaaval tagaistmele tõstsin.
Kui on super kiire, tuleb tööjaotus kokku leppida. Mina jooksin lennujaama õiget checkinni letti otsima, senikaua kuni sõber oma katkise rangluuga suurt rattakasti pagasnikust terminali kärutas. Finnairi letis ei saanud ma midagi sõbra ja teenindaja pikast omavahelisest selgitamisest aru. Aga kui ratas ilma lisatasu võtmata ära kaaluti ja minema saadeti, sain võlusõnadele pihta küll.
Jooksutempos turvakontrolli väravasse ning nädalavahetus läbi oligi. Järgmise korrani.
Comments