Hommikul varajase bussi peale minek ebaõnnestus. Lausa kaks korda, sest esimesel korral hotellist Cafe Concertosse hommikusöögile jalutades 'õnnestus' ühe laua taha istuda Shveitsi vabatahtlikuga, kes Nepaali maapiirkondades lapsi ravis. Kuna röstisaiad olid head ja piimakohvi veel parem ning jutt eriliselt huvitav, siis ei tekkinud erilist kiirustamise isu ning poole tunnine kiire kohvilaks muutus paaritunniseks muljetamishommikuks.
Teine kord hotellist pool-jäädavalt lahkudes ununes maha ümbrik olulise paberimajandusega alates kindlustuskontaktidest ja lõpetades LPst väljatrükitud Annapurna lehekülgedega. Poolel teel kohalikku bussijaama tuli see mingi muu mõttelõnga jooksul meelde ning tundus suht mõistlik kohvrisse jäänud tähtsatele asjadele järgi minna.
Bussijaam oli väga tsiviliseeritud. Kuigi kõik targad raamatud soovitasid Pokharast sobivasse Annapurna piiri äärde jäävasse külla taksoga sõita, tundus kogu see turismitamine natuke igav ning paarikümne km pikkune 'suts' piisavalt lühike, et kultuurielamusena järgi proovida. Aasiale tüüpiliselt topiti 15 inimest mahutavasse minibussi umbes kolm korda nii palju rahvast. Muusika mängis, iga kilomeetri tagant tehti maha- või pealelaadimispeatus ning tundus, et Pokhara linnapiirist lähimate tundide jooksul kaugemale ei jõuagi.
Paari tunni ja mõneteist km läbimise järel juhtus aga see, mis ülerahvastatud bussidega ikka juhtub, ehk ühes kurvis teeaugust läbi logistades lagunes bussil esisild ära. Kaks juhti käsutasid rahva viisakalt bussist maha ning kuigi mõlemad tegid näo, nagu üritaksid telefoni teel olukorrale lahendust leida, seadsid kõik kohalikud ennast teepervele istuma, mõned kaevasid kottidest oma termosed välja ning üldiselt levis laialdane siestameeleolu. Mul ei tekkinud kordagi tunnet, et probleemsele situatsioonile keegi kuidagi toimivat lahendust organiseeriks ning paari teise inimesega jõudsime otsuseni, et kui enne pimedat tahta kuskile asustatud punkti kohale jõuda, tuleb transport ise korraldada.
Hääletasime. Suht kohe peatus ühe kohaliku perekonna mikrobuss, ruumi kui palju, kliimaseade, pehmed istmed. Mida veel tahta. 100 ruupia eest olid meid nõus Birethantisse ära viskama.
Birethanti 1025 - Syauli Bazar 1220
Üldiselt valitud treki alguspunktis Naya Pul'is enamik matkajaid oma tiiru tavaliselt lõpetab. Ning seda oli õhtupoolikul ka näha, sest pigem lonkisid suurte seljakottidega inimesed vastu, kui et üle Modi Khola keegi Annapurna poole suunduks. Eesmärk too õhtu oli lihtne - enne pimeda saabumist mõnda vähemalt paari tunni kaugusel asuvasse külla jõuda, kust järgmisel hommikul oleks sellesama paari tunni pikkune edumaa edasi matkamiseks.
Syauli Bazar oli väga vaikne, kolme teemajaga külake, kus esimese üllatusena selgus, et öömaja maksab igal pool ACA's 150 ruupiat nägu. See on umbes üks euro. Tolle teemajaga käis veel kaasas gaasiküttel toimiv soe dush ning terrassivaade alla orgu. Ei olnud põhjust kurta.
Kiiresti sai selgeks ka kohalike teemajade vahel toimiv süsteem. Kui tahtsin üle tee asuva teise teemaja söögiruumis teise seltskonnaga ühineda ja taldrikutäie riisi juurviljadega nahka pista, tuli peremees viisakalt selgitama, et nii ei saa ja et õhtust tuleb süüa selles kohas, kus ööbitakse. Kohalik kartell, mis muud.
Pimeduse saabudes hakkas väsimus suht ruttu tunda andma ja ilma liialdamata, kl 8 õhtul olin magamiskotis ja 15 min hiljem sügavas unes.
Üleüldse peab tunnistama, et puhkus Nepaalis käis 100% päikesetõiusu ja -loojangu rütmis. Suht normaalne oli, et kl 6 hommikul oli uni läinud. 7ks hommikusöök söödud ning kott pakitud ja minek. Õhtul sama lugu. Pool 6 oli õhtusöök laual, pool 7 põnevamad jutud teiste trekkijatega räägitud ning kl 7 magamiskotis ning uni kohal. Olgem ausad, kottpimeduses ja külmas ei ole õues midagi eriti teha ning teemajade kõige soojem koht kipub pärast päikeseloojangut olema ikkagi enda hi-tech magamiskott.
Syauli Bazar - Kimche 1640 - Ghandruk 1940 - Komrong 2255 - Kymnu 1800 - Chhomrong 2170
Järgmisel hommikul ei olnud pikka pidu. Chai chapattiga, hommikusöögi kõrvale imeline päikesetõus. natuke arutelu, mida peaks selga ajama (ilmaprognoosist ei olnud kellelgi vähimatki aimu) ning oligi minek.
Esimesed mõned minutid olid leebed. Aga täpselt sel ajal, kui päike hakkas mäenuki tagant orgu paistma, muutus suhteliselt lauge tee päris järskudeks kivitreppideks, mis 10 minutiga hingeldama võtsid. Üldiselt jõudis kiiresti kohale, et pigem hoida ühtlast aeglast tempot ja mitte üritada järske tõuse võtta üleliia optimistlikult. Palju mõnusam oli mäe otsa jõudes mitte hingeldada. Ning vastupidi, hoopis tempokamalt uuesti mäest alla marssida.
Igal juhul nabisin kinni ühe kolmepealise Nepaali kontoritöötajate seltskonna, kellega paar km kassi ja hiirt matkasime. Päris ilusad vaated olid ka. Kohalikud koristasid vilja, vormiriietuse järgi võis aru saada, et mõned lapsed käisid koolis, päris palju hobuseid ja kitsesid tatsas koormatega mööda.
Kahe tunni pärast paistis Kimche. Sellest külast midagi erilist ei mäleta. Ainult seda, et teeviidad andsid võimaluse otse Chhomrongi poole matkata, või siis minna ringiga Ghandruki kaudu. Kuna igasugustest Lonely Planeti ja teemajadele kirjutatud orientiiraegadest sai kiiremini matkatud, siis kõlas ringiga minek ahvatlevamalt.
Kimchest Ghandrukki ja sealt edasi Chhomrongi oli ka kõige huvitavam matka osa - selle poolest, et mitte ühtegi teist turisti ei näinud tee peal. Esimene, täiesti looma tempo, pika sammu ja üldse ülioptimistliku tervitusega inimene kihutas must mööda ca 15 min enne Chhomrongi. Prantslane. Ülejäänu raja osas aga mitte kedagi. Nada. Zero inimest. Too hetk tundus see suhtelise müstifikatsioonina, sest november pidi olema veel turistide kõrghooaeg, igal pool kirjutati, et ABC ja Cirquit rajad on täis trekkijad jne jne. Noo ma ei tea...
Ghandruk oli päris meeldejääv. Tegemist on ühe suurema külaga Annapurnas. Unesco kaitse all, kuna kõik majapidamised ja koolid ja postimajad on hästi säilinud. Teoreetiliselt pidi ühte rada pidi mäe nõlval asuvale külale lähendes olema imelised vaated. Aga üliuduse ilma ja pilvede pärast võis seda ainult postkaardilt imetleda.
Kuna Ghandrukist viisid rajad päris mitmesse suunda ning külas ringiuitamisest oli orientatsioon natuke nihkes, tuli oodata mõnda kohalikku pakikandjat, et Chhomrongi suunduv raja ots ära tabada. Üldiselt olid igasugused haruteed jms lihtsate puuplankude või kivile kratsitud nooltega hästi ära märgistatud. Kui kahtlus tekkis, kuhu suunas minna, siis täiesti töötav variant oli kohalikke pakikandjaid järgida.
Üldiselt oli tempo graafikujärgne. Kogu ABC raja võib mõnusas seenelise tempos läbi jalutada. Aga kuna üks eesmärkidest oli nädalaga ära teha kogu aastane puudulik trepitrenn ning natuke organismi pingutamisega ära harjutada, vihtusin nii tõuse kui laskumisi pigem mõõduka tempoga võtta. Kohati oli see libedate kivide või jõeületuste või lihtsalt libeda pinnase tõttu raskendatud, aga muidu päris hea kehaline kasvatus.
Kell hakkas saama neli ning Chhomrongi teele jääva jõe ületusel vastu jalutanud isa-tütar Austraaliast soovitasid viimatinimetet külla kindlasti peatuma jääda. Ning üles otsida teemaja nimega Chhomrong Cottage. Et majakeses teeb perenaine maailma parimat shokolaadikooki, aasia köögile vahelduseks küpsetatakse täiesti arvestatavat kiviahju pitsat ning üleüldse on teemajapidajad ülimeeldivad.
Päris mitme aasta jooksul on saanud selgeks, et soovitusi tasub päris tõsiselt võtta. Ning selle Austraalia poolperekonna reklaami ohvrina võin öelda, et soovitatud teemaja mitte ainult ei vastanud, vaid pigem ületas igasuguseid ootusi. Ei, magamishüttides ei olnud voodiriideid ega valgeid linu. Sooja vett ka ei olnud. Aknapragudest puhus tuul sisse. Jne jne. Lihtsalt, söök, mis ühel hetkel muutub päris tähtsaks päeva osaks, oli selles majakeses o-i-v-a-l-i-n-e. Samuti ülejäänud matkaseltskond, kellega päris arvestatava õhtutunnini maailmakaardil näpuga järge ajasime ja käidud kohtade muljeid võrdlesime. Tegelikult ei tohiks järgnevat rullnoka stiilis avaldust teha, aga pole midagi parata - ma sisimas annan hinnanguid inimestele selle põhjal, mida keegi oma meeldejäävaimaks reisielamuseks peab. Ning ma arvan, et pole ainuke, sest see murdosa sekundist, kui kaks inimest üle laua avastavad, et kaifi on saadud täpselt ühest kohast või sama asja tehes - on kohe kuidagi eriline. Sama eriline on see pool minutit järgnevat vaikust, kuna kõik saavad üksteisest ideaalselt aru, kui võimatu on täpselt ühte ja sedasama emotsiooni üritada hakata seletama :)
Oh well. Too õhtu istus laua taga üks vastabiellunud paar, kes oma pulmareisi venitas kolme kuu pikkuseks, mille jooksul mõned nädalad veedeti Annapurnas. Kathmandus oli pakiruumis hoiul snorgeldamisvarustus, et pärast mägedes matkamist suunduda Malediividele (mis nädalaid pesemata-kammimata olekut oluliselt vähem ekstreemseks pulmareisiks muudab, aga no siiski!) Mees oli kasvatanud mõnenädalase habeme. Naisel oli ainsa luksuskaubana kaasas paar küünalt, mida oma konkus õhtul põlema panna. Siinkohal ei tuleks valesti aru saada - mitte romantika eesmärgil, vaid seetõttu, et paar väikest teeküünalt aitas jube hästi magamisruumides valitsenud niiskuse vastu. Kui keegi oskab vastata, kuskohas liigub Tallinnas sellise ellusuhtumisega inimesi, siis koordinaatide eest teen õlled välja.
Hommik oli traditsiooniliselt varajane. Umbes kuue ajal läks uni ära, kiire hammastepesu lõdisemaajavalt külmas vetsus ning kiirel sammul söögituppa kuuma tee ja soojade nuudlite jahile. Pea pooled teemajas ööbinutest olid hommikusööki juba lõpetamas, mõnedega logelesime pool tunnikest ning võrdlesime oma edasisi plaane.
Eelmise õhtu pulmareisipaar kirjeldas ilmekalt, isegi üleliia, seda kuidas Sinuwasse jõudmiseks tuleb kõigepealt tund aega orgu laskuda, siis jõgi ületada ning siis kaks korda nii kaua oru teist külge mööda mäe otsa ronida. Õnneks paistis aknast ainult paks udu ning suhteliselt jahe ilm andis lootust, et ehk väga higistama ei pea.
Chhomrong - Sinuwa 2360 - Kuldhigar 2540 - Bamboo 2310 - Dobhan 2600
Kui kaardil tundub 300m laskumist allamäge liuglemisena, siis tegelikkuses on ikka suhteliselt tüütu tund aega ebatasasest ja libedast trepist alla marssida. Teisalt, positiivne on see, et mingil hetkel muutuvad treppidest üles rühkimised lihtsamaks kui vastupidine tegevus ning ei ole mingi probleem näiteks 3 tundi jutti Glehni lossi astmete mõõtu ronimist teha.
Väikest rippsilda ületades koorisin maha kilejope ning näksisn pool müslibatooni liitri vee kõrvale. Eesootav püstloodis nõlv, bambuse- ja rododendronidzhungel lihtsalt tundus selline, et hommikuste röstisaiade peal seda ei valluta. Aga ei ole ületamatuid asju ehk kui umbes poolel maal väsinud olekuga porter selg ees ette tuli, läks tuju lausa päris heaks. Sest olgem ausad, keskmine Nepaali kandja kihutab oma 40kg laadungiga ülesmäge kiiremini kui Euroopast pärit kergejõustiklane allamäge. Natuke vestlesime, peamiselt küsimus-vastus vormis ning kui small talk veidi tüütuks muutus, siis lihtsalt kõndisin ees kiiremini.
Päris huvitav on see, et teglikult oli Annapurnas ilma suurema seltskonnata palju mõnusam matkata. Aeg-ajalt mingit teemat teistega arutada on tore. Aga sealne väga vaikne hooaja lõpp, lopsakas loodus ja äärmiselt lihtne elu tõid pigem sellise mõtlemisvaimu peale, et ega must erilist lobisejat Annapurnas polnud. Mitte, et see kedagi üllatas või et ma muidu mingi tohutu jutustamisega silma paistaks :)
Sinuwas meenus esimest korda tõsiasi, et pealt 2000m Annapurnas plastikpudelites vett ei müüda. Põhjendusega, et kohalikud ei suudaks isegi raha eest seda tekkivat prügi mägedest alla vedada. Ja tõsi ka. Selle asemel olid külades 'puhta vee jagamispunktid', kus sai oma tühjad veepudelid filtreeritud põhjaveega ära täita. Enamasti raha eest.
SInuwast edasi oli rada lust ja lillepidu. Maastik muutus ülilahedaks tihedaks padrikuks ning jätkuv turistide puudumine tekitas kohati küll küsimuse, kuidas on võimalik ühes maailma kuulsaimas mäestikus täiesti omaette tunde matkata.
Chhomrongis hoiatasid kõik, et mida kaugemale matkata, seda keerulisemaks läheb teemajades vabade voodikohtade leidmisega ja et edasi peaks ööbimisele lähenema nii, et esimeses külas esimest vaba kohta leides see ära võtta ja peatuma jääda.
Bamboo oli liiga lähedal ja liiga madalal. Mõte oli järgmisel päeval Machhapuchhre baaslaagris ööbida, mis 3700m kõrgusel ehk 2300m kõrgusel asuv Bamboo oleks jäänud liiga madalale. Himalaya, mis oleks olnud ideaalne (2920m) ei pidavat aga olema väga meeldiv koht, nii tuli otsus peatuma jääda 2600m kõrgusele Dobhanisse.
Dobhan oli Modi Khola läänenõlval paiknev paari teemajaga asum. Ühe paiku päeval öömaja kohta uurides selgus, et kaks magamistuba on juba täis ning et oodatakse veel ühte väiksemat seltskonda, kes õhtul peaks saabuma. Ning et välja on pakkuda ainult köögi abiruum, kus magamisase täiesti olemas. Asus see söögitoa kõrval, nii et vähemalt oli soe.
Dobhanis kohtasin ka esimest korda perekonda kolme väikese lapsega, kes samuti plaanisid ABCsse välja jõuda. 'Väikeseid' tähendab sõna otseses mõttes lasteaialaste vanuseid mudilasi, kes keedetud riisi kõrvale oskasid rääkida ja joonistada kõikidest templitest, mida nad vanematega kuu tagasi Jaapanis reisides olid näinud ja kuidas täpselt Indias rongisõit välja näeb. Täielik müstika. Kuulasin ja imestasin ja olin täiesti raskustes nende pägalate teadmistele midagi vastu panna. Hakkasime isekeskis kohe arutama, et kui sellised lapsed poole aasta pärast koju Inglismaale tagasi lendavad, siis kuidas nad oma telekas-ipad-wii-graafikuga sõprade seas uuesti kohanevad? 6 aastasena on nad elus rohkem elamusi saanud, kui keskmine keskealine kunagi.
Dobhan - Himalaya 2920 - Hinku Cave 3170 - Deurali 3230 - Bagar 3300 - Machhapuchhre BC 3700
Varasemast oli teada, et Dobhanist Deuralini on ABC rada pea kõige raskem. Kuna hoiatajaid oli mitmeid, siis oli ka vaim valmis järjekordseks püstloodis ronimispäevaks. Aga mis Annapurnas juhtub, on see, et ühel hetkel harjuvad säärelihased pideva üles-alla liikumisega niimoodi ära, et mõned sajad tõusumeetrid rahulikus tempos kulgeda on suhteliselt nuuskamine. Vähemalt mulle ei olnud keskmisest matkatempost kaks korda pikemad distantsid eriline pingutus. Kui paari prantslasega Deuralist edasi kulgesime, siis nende kihutamisega oli küll keeruline sammu pidada, aga ikkagi ei midagi üleliia võimatut.
Kõige müstilisem moment saabus, kui umbkaudu 3000m kõrgusel tihnikus trekkides ühe põõsa tagant rastapatsidega mees välja ilmus, tempokal sammul möödus ja mööda kiviastmeid lennukalt allapoolle jooksis. Lumelaud seljakoti küljes. Natuke reageerimisvõimetuna suutsin sellise fenomeni ainult ära fikseerida. Kuid kui 5 min hiljem teine mees, samuti lumelaud seljakoti küljes vastu tuli, siis tabasin korraks inimese seisatada ja natuke uurida, et mis kes kus ja mis värk on. Lühike kokkuvõte, et 'jah, sõitsime hommikul tipust alla, kõik väga vinge, soovitan!' kõlas natuke muinasjutuna, sest korralikku lund polnud ma Annapurnas veel oma silmaga näinud.
Mis seals ikka. Intsident andis veel rohkem motivatsiooni kiiresti MBCsse jõuda, et täpsemalt aru saada, mis seal kõrgustes siis ikkagi teha annab :)
Hilishommikul hakkas sadama. Alguses vihma, pärast lund. Jahe oli ka, nii et kaevasin seljakotist oma fliisi ja kindad ja soojad alukad väja. Positiivne oli tuule puudumine ning otsest paduvihma ka ei õnnestunud kaela saada.
Kui peale keskpäeva üpris niiskena MBCsse jõudsime, oli ainus mõte peas soe tee ja paar kihti lisariideid. Ükskõik, mis suunas vaadata, igal pool olid lumepilved. Edasi ABC'sse rühkida polnud mõtet - präis peavalu ei tasu vabatahtlikult genereerida. Igal juhul viskasime kotid vooditele, natuke nuputasime, KUI külmaks täpselt võiks öösel toas minna ning ülejäänud pärastlõunane plaan oli söögiruumis laua taga teki sees istuda ja kaarte mängida.
Annapurna teemajadel on veel selline huvitav omapära, et söögiruumide suurte laudade serva alla on harilikult kinnitatud villased tekid. Nii, et laua taha istudes saab jalad teki alla sooja tõsta. Kui laua ääres istujad matkasellid on kõik nõus 100 ruupiat maksma, siis tuleb ka teemajaperemees ühe-kahe leeklambiga, ronib laua alla ning paneb need vastavates kaevatud süvendites põlema. Jalad saavad hoobilt sooja, igasugu niisked riietusesemed kuivavad tunniga ära ning kui teemaja osutab pesupesemisteenust, siis harv ei ole sebimine, mil pere väikesed lapsed ronivad märja pesu korviga laua alla ning tõmbavad kogu riidehunniku nööride peale kuivama.
Kuna ise sattusin istuma laua keskele lõkke lähedale, siis tuulepükste sulamist ennetades tõmbasin viimased jalast ning soojendasin oma sääri pesuväel. Niimoodi tunde istudes, kaarte mängides ja lugedes, jutustades ja süües lendas õhtupoolik kiirelt. Kui 7 paiku tundus olevat hea plaan magama minna, oli sooja teki seest külma õue astumine päris korralik motivatsiooniharjutus. Üllatus oli suur, kui teemaja ust lahti tehes paks lumevaip ning 0 meetrit nähtavust vastu vaatas.
Lund sadas üha edasi.
Magamiskottidesse ronisime kokkuleppega, et kl 5 on äratus. Pool tundi aega pakkimiseks ning siis on ABC'sse minek, et päikesetõusuks kohale jõuaks.
Magamisruumis oli leebelt öeldes külm. Minu 0 kraadise mugavustasemega magamiskott oli absoluutselt liiga õhuke - heaga kaevasin seljakotist välja kosmoseteki, et sellega kehasoojust natukenegi kinni hoida. Strateegiline viga tegelikult, sest ennast krabiseva teki sisse keerates kondenseerus kogu erituv soojus ning paari tunniga muutus magamiskott pealt märjaks. Aga noh, vähemalt ei olnud ekstreemselt külm.
MBC - Annapurna Base Camp 4130 - Chhomrong
Kl 5 tegid kõrvalvoodites magavad prantslased silmad lahti ja pistsid pead uksest välja. Tegid täpselt vastupidised liigutused minut hiljem, sest õues ikka sadas, näha polnud midagi, ABC rada oli kuskil ei tea kus lume all ning kuna meil polnud giidi, ei tundunud eriti hea plaan hakata kottpimeduses õiget rada otsima. Kiire otsus oodata päikesetõusuni lasi veel tunnikese magada.
Kl 6 kuulis keegi mingit teist seltskonda meie majakesest mööda marssimas. Elu kiirem riietumine ning 5 minutit hiljem panime neljakesi jälgedes järgi.
Nüüd tuleb kogu eelneva romaani kõige olulisem osa.
Annapurna Sanctuary on absoluutselt võimas. Ovaalne platoo, mida pea 360 kraadi ulatuses ümbritseb Annapurna ahelik oma 7000+ tippudega, peab olema üks meeldejäävamaid vaatepilte. Hiunchuli ja Machhapuchhre vahelt pilves ilmaga ABC'le lähenedes ei saa tegelikult mastaapidest enne päris baaslaagrisse jõudmist aru. Aga kui pilved hakkavad päikesetõusu ajal hajuma ning kõik tipud tulevad korda mööda nähtavale, siis on küll selline tunne, et tahaks korraga igasse ilmakaarde vaadata.
Kogu seda kõrgmäestiku vaadet imetledes käis peast igasuguseid mõtteid läbi, päris mitu korda küsimus, mida täpselt on vaja, et mõne sellise tipu otsa saada. Kuidas Herzog ei suutnud kahe nädala otsimise jooksul Annapurnat leida? Mitu inimest püha mäe Machhapuchhre otsas viimastel aastakümnetel ikkagi käinud on - vaatamata Nepaali valitsuse keelule? Kuidas need vastu tulnud kaks lumelaudurit ikkagi ühe pea 6000m mäe otsa helikopteriga viidi, et sealt alla sõita?
ABC on päris hea koht selliste asjade üle mõtisklemiseks :)
Seal kannatas lumes ringi luusida kolmveerand tundi. Vaatamata sellele, et seljas olid soe pesu, fliis, tuulejakk, paks windstopper, kaks paari sokke ja suht paksud matkasaapad, hakkas päris ruttu kõrvetavalt külm. Päiksestõus leevendas seda natuke, aga ikkagi. Nina pidi otsast ära kukkuma ning kuna sooje suusakindaid ka polnud, siis tuli pidevalt sõrmi soojendada. Ühtlasi selgus matka parim otsus jääda öömajale MBC'sse, mitte veel kõrgemale, sest ultrakerge varustusega ei oleks vist minutit ka sellises külmas magada saanud. Või noh, kui eesmärk nii kõrgel kui vähegi võimalik ööbida, siis tuleks lihtsalt Pokharast soojem varustus kaasa võtta.
Kuna seljakotid olid jäänud MBC'sse, siis jalutasime kaheksa paiku kiirelt tagasi. Soe kohvi, kausitäis nuudleid ning riietumisminutid mahtusid poole tunni sisse ja kaardile pilku peale heites tekkis mõte, et äkki jõuab samal päeval 2000m allpool asuvasse Chhomrongi tagasi.
Vahemärkusena pean ütlema, et tegelikult minu eeskuju ei tasu järgida. Fakt, et ABC's on võimalik reisiraamatutes kirjeldatud ajagraafikust poole kiiremini ära käia, ei tähenda, et seda tegema peaks. Vastupidi, kui oleks lõputult aega ning puhkuse eesmärk veidi teine, tasub Annapurnas piisavalt madal tempo võtta, et rohkem pilti teha, rohkemates teemajades peatuda, kõik soojaveeallikad järgi proovida, mõnes külas lihtsalt päevake veeta ja kohalikust elust rohkem teada saada. Kauem võib magada ja varem peatuma jääda. Süüa rohkem ning aeg-ajalt mõnda kõrvalorgu väike vahepõige teha.
Aga ei saa ka ütlemata jätta, et 1-2 päeva võrra matka pikemaks venitamine on vist maksimum, mida ise teisiti teeks. Väga palju aeglasemalt liikumine tunduks juba tõsise jalutamisena ning ega halva nähtavuse korral madalamal asuvates külakestess ka midagi väga palju teha pole.
Allatulek oli esimesed paar tundi päris vaevaline. Rada kitsas, kohati mudane, tihti üle mõistuse libe. Ilma matkakeppideta oleks asi päris paras väljakutse olnud.
Alla- ja tagasitulekud on alati kiiremad kui kohalejõudmised, nii et ühe päeva tempoka rühkimise tulemusena jõudsin mina Chhomrongi, teised natuke kaugemale Jhinudanda kuumaveeallikateni.
Chhomrong - Landruk 1640
Chhomrongis ööbisin samas teemajas, kus minneski. Sama perenaine, samad pitsad, sama shokolaadikook, sama külm nirisev vesi hommikuseks hammastepesuks. Kuna seekord oli und päris kauaks ning hommikusöögi järel oli keegi kogemata minu matkakepi kaasa haaranud, mille trackimine võttis oma aja, sain liikuma suhteliselt hilja - alles 9 ajal.
Sellegipoolest, mõned tunnid hiljem valisin Landrukis välja toa, kugistasin alla ühe suurima dhal bat'i, mida eales nähtud ning perenaisele huumoriks ronisin kl 2 päeval oma magamiskotti ning magasin ennast seal pimeduse tulekuni välja.
Päris hilja - umbes 9 ajal saabus samasse teemaja suur seltkond prantslasi, kes kogu oma ronimisvarustust teemaja esisel munakiviplatsil sorteerima ja lahti-kokkupakkima hakkas. Tõsine jutuvada sinna kõrvale. Ma arvan, et paaritunnise läbi une kuulamise tulemusena võiks üht koma teist mägironimisterminit prantsuse keeles isegi teada :)
Landruk - Phedi 1130
Edasi läks umbes sama ladusalt. Hommikul vara teele, eesmärgiks lõunaks Phedisse tagasi jõuda ning sealt taksoga enne pimedat Pokharasse sõita.
Too päev tuli isegi mõni suurem grupp tee peal vastu, aga üldiselt oli võimalus enamus ajast ainult üksikuid kohalikke trehvata.
Phedi üks iseloomulikumaid osi olid lõputud kivitrepid, mida mööda pidi ennast alla organiseerima, et maantee äärde jõuda. Ja need trepid _olid_ lõputud. Kui ABC ringi oleks teistpidi teinud ja alustanud Phedist, siis päris kindlasti oleks selline esimese päeva ja esimeste tundide kogemus kukalt kratsima võtnud - et kas järgmised päevad saavadki hommikust õhtuni taoline pingutus olema.
Pärast tunnist alla lonkimist hakkas vasak põlv tunda andma. Muu ei ole Annapurna radade juures üldiselt hull, peale selle, et lühikeste inimeste jaoks on enamus astmeid ikka mugavast üles- või allaastumisest kõrgemad. Kivid on sellise paksusega, et tuleb ennast üles vinnata. Ning laskumisel matkakepiga tasakaalu hoida, et libedal pinnasel jalg alt ära ei läheks. Selline matkamine on põlvedele tegelikult päris suur koormus.
Natuke enne Phedit suutsin ühe mööda mäginiret kulgeva kivise rajaosa keskel ka libeda pärast selili käia. Hea oli, et seljakott kukkumist pehmendas - sabakont oli ikka päris valus ning vastu kivide servi seljaga prantsatada võib teine kord ebameeldivalt lõppeda.
Phedist võtsin peaaegu esimese ettejuhtuva takso. Natuke hinna üle kauplemist, sest me ei suutnud saada kokkuleppele, kas küsitud number peaks olema USA dollarites või Eurodes. Aga lõppes enam-vähem okeilt, sest paar tunnikest hiljem olin oma hotellis tagasi, harutama lahti nädal aega kammimata juukseid ning nautima päris mõnusat luksust sooja kraanivee ja puhta pesu näol.
Comments