Enne kui suure hooga rajaporfiili ja 250k jooksul juhtunu kallale asuda, lihtsalt peab ära mainima inimesed, kellega varsti juba pea kaks aastat tagasi sai kuus ööd-päeva pead-jalad koos telgis higistatud, peale seda aeg ajalt meili teel kontakti hoitud ning kui Nepaali regamine lahti läks, siis ka ühiselt korraldajatele soovi avaldatud, et kui võimalik, pandagu meid jälle kokku magama.
Juhtus nii, et Pokhara järveäärsel promenaadil jalutades hõikas järsku ühe grillbaari rõdult päris kõva meeshääl üle tänava 'Khhristinaaaaaaaaaa!!!!!!' Natuke segadust, et kust kes keda täpselt hüüab, ja ringivaatamist, aga hetk hiljem tundsin ära Matti, siis rõdule roninug Dougi ja Iani ning võttis loetud sekundid aega, et trepist üles tuisata ja oma ex-telgikaaslasi piisavalt kiiresti kallistama jõuda.
Kõlab võib-olla imelikult, aga just üks õhtu lumises Kadrioru pargis sörkides tegi aju kiire arvutuse, et nende kolme ja veel kahe inimesega olen vist Atacamas ja Annapurnas rohkem koos aega veetnud, kui paljude oma Eesti sõpradega kümne aasta jooksul kokku. Ma ei tea, kas see on hea või halb näitaja, aga igatahes ütleb see nende konkreetsete seikluskaaslaste kohta minu jaoks päris palju.
Respekt ja inside naljad ja tunne, et mõnede inimestega võiks kasvõi maailma lõppu minna, tõi Ianit, Matti ja Doug'i jällenähes peaaegu pisara silma :) Ei saa ka mainimata jätta, et esimene kaardistus grillbaari laua taha istudes ja klaasi õlut tellides oli kõikide jaoks tsekata, mis jalanõudega keegi starti plaanib minna. Paduinglaslik ilmaanalüüs jäi ära, pikem jutt sisaldas hoopis seda, mida keegi viimase poolteise aasta jooksul teinud on. Võimatu on siia kopeerida neid kilde ja kommentaare ja kuldmune, mis ultravõistluste ettevalmistuse teemal keedetud riisi ning oaleeme kõrvale järjest tuli. Natuke tõsisemaks muutus vestlus, kui Ian järksu teatas, et Doug nii pooleldi juhtumisi võitis kevadel Yukon Arctic Ultra 100 miili ürituse rajarekordi 28 tunniga. Dougi enda reaktsioon sellele oli, nagu oleks vanaema käest kaheteistkümnendat jõulu järjest villased sokid kingituseks saanud või eelmisel pühapäeval hommikusöögiks tavpärasest paar km pikema tiiru sörkinud - täpselt nii tagasihoidlik oli mees. (OT: Keda teema huvitab, siis natuke juttu ja paar videot, kuidas kohati -40C-ni küündiva temperatuuriga ekspeditisoonil hakkama saada, on siin)
Doug ja ta kiirabiarstist töökaaslane Matt olid Atacamas põhjus, miks meie telk standardse vulkaani nime asemel Tent V nime omastas. 'V' sellepärast, et kiirabiarstidel on üldiselt oluliselt teistsugused medikamendid sellistel spordiüritustel kaasas, kommertsravimitena apteekides müüdav on rohkem selline 'usu' ostmine :), ning et kui asi väga hulluks läheb, siis sellised kiirabiarstid võivad hoobilt kõige meeldejäävamateks telgikaaslasteks muutuda. Atacamas algasid kõikide 'töötavate' tablettide nimed V-tähega. Järeldused tehke ise.
Tent V muutus küll seekordse võistluse käigus Team Jessica'ks. Aga sellest hiljem.
Lühidalt, Doug on endine USA koondise triatleet, öösiti lapib USA idaranniku reanimatsioonis inimesi, päeval teeb trenni. Täispuhutava madratsi asemel kasutas iseõmmeldud membraanidega alust, kuhu puhus õhktäiteks neid vorst-õhupalle, millest saab igasugu loomakujukesi sõlmida. Ma ei tee nalja :)
Matt on hobi korras maratonijooksja, muul ajal õpetab tugevatele kaljuronimist ning kui sellest veel aega üle jääb, siis on Dougile reanimatsioonis inimeste lappimisel abiks. Magasime Atacamas üksteise kõrval, puhtalt minuti pealt sama unerezhiimi tõttu.
Ian on sellistel üritustel juba korduvalt käinud ning oma Londoni finantskarjääri kõrval kõik MDS'd, Britistani multispordiüritused jms läbi teinud, suvel võttis nii muuseas oma noorema venna kampa ja tegid ratastega Prantsusmaale tiiru peale. Ian on inimene, kes oskas näost välja lugeda, mida kellelgi meie telgis vaja või mis häda oli ning ilma pikema jututa situatsioonile lahenduse tekitada. Tegelane kvalifitseerub unikaalseks ja on eluks ajaks kõige heamate inimeste nimekirja eesotsas. Ilma liialdamata.
Plaan oli, et meiega ühineks ka Pat - Ekvatoriaal Guineas naftaäri ajav shotlane. Kõige sitkem hallpea, keda elus kohanud. Dougiga kahepeale huumorit genereerides põhjustas Atacamas korduvalt lisa peldikukülastusi. Pat'i seljakotist võib põhimõtteliselt alati mingi üllatuse leida - eelmine kord oli selleks elektripardel. Seekord koukis ta oma kotipõhjast täpselt vajalikul hetkel suitsuvorsti ja Voltaren kreemi välja :) Aga õllelõunast jäi ilma, sest Kathmandust ei tõusnud hommikul halva ilma pärast ühtegi lennukit õhku.
Ning Ryan, kes on kõige tundmatum maailma parim sportlane üldse. Kui Atacamas temaga ühte telki sattumine oli päris hariv kogemus, siis nüüd teist korda meid samast nimekirjast leides jäi ainult uudishimu, et kas tüüp on järtkuvalt sama tagasihoidlik ja jutukuselt minust ainult natukene eespool või on kogu sponsorshow ja profikarjäär teinud mehest teise inimese.
Peale paaritunnist lobisemist otustasime, et teeme vahepeal suveniiriostlemist ning saame õhtul samas kohas jälle suuremaks pitsasööminguks kokku. Et äkki jõuavad ka Pat ja Ryan lennukiga Kathmandust kohale ning seltskonnaga ühineks ka Dougi vend Malcom. Tehtud mõeldud.
Suveniiriostlemine asendus tegelikult puuduoleva söögi hankimisega. Tänavanurga supermarketist maandus kassaletile mõned pakid Bombay mixi, datleid ning paar kokakoola purki. Igaks juhuks ning alloleva Thameli hotellis tehtud foto tõttu leidsin riiulilt ka Tiger Palmi üles ning otsustasin oma seljakotti 50 grammi võtta raskemaks teha.
Vahele oleks paras aeg selgitada ühte toredat lillat featuuri, millega ma Tallinnas lennukile astusin. Esmaspäeva hilisõhtul kontoris viimaseid kiireid asju lõpetades ning pool üheksa kottpimedas koridoris trepist alla astudes osutus üks trepiaste üleliigseks, st aste oli veel seal, kus teda poleks pidanud olema ning vasaku jalaga sellest mööda astudes väänasin kõõluse kahekorra ning käisin trepikojas konkreetselt selili. Päris valus oli. Esimesed 5 minutit ka selline tunne, et püsti pigem ei tõuse. Kuidagi trammi peale longates ja koju jõudes oli esimene kiirabi jääkott, ööseks jahe side peale ning enne varahommikust lendu määrisin täiesti sinise ja paistes labajala kreemiga kokku ning sidusin kinni. 2 numbrit suuremad Salomonid kulusid VÄGA marjaks ära - väiksematesse jalanõudesse ei oleks mu kinniseotud jalg lihtsalt mahtunud :) ! Normaalsed inimesed oleks muidugi läinud esimese asjana arsti juurde, kes oleks diagnoosinud lihaserebestuse ning keelanud igasuguse füüsilise aktiviteedi järgnevaks kaheks nädalaks. Mu enda kiirdiagnoos oli, et ca 48h istumist lennujaamades ja lennukites ja taksodes ja bussides minimaalse jalgsi kõndimisega peaks vähemalt paistetuse likvideerima ning kui hommikul voodist tõustes kinniseotud jalg otseselt haiget ei tee, siis vaatab Nepaalis edasi, mis saab :) Voltareni ja Hepageeli kõrval on tegelikult Tiger palm ehk nõuka terminiga vietnami salv päris toimiv asi, mida liigese- ja lihasevalude vastu kasutada.
Õhtul saime jälle kokku. Tohutu kogus sööki ja karastusjooke läks konsumeerimisele. Magama sai hilja.
Hommikune plaan oli oma hotellidest kohvrid ja kotid kokku pakkida, rentida suur mikrobuss-takso ning sõita RTP 'ametlikku' hotelli Fulbari. RTP'l on tava, et enne ja peale võistlust majutatakse kõik osalejad piirkona kõige nooblimasse majutusasutusse. Atacama Hotel Kunza jättis nii kustumatu elamuse, et meil kõigil olid ootused päris kõrged (ootused stiilis stabiilne elekter, pehmed käterätikud ja paksem kui 5cm madrats).
How wrong we were.
Fulbarisse sissekirjutus võttis igaviku. Porter kärutas kohvri küll minu eest hotellituppa. Aga esimese viie minutiga õnnestus mobiili pistikupesasse ühendades korralik elektrilaeng saada. Selline, mis sõna otseses mõttes käed värisema pani ning järgmise viie minutiga kõik sünteetilised asjad seljast eemaldama ajas. Palja jalu terrassil rohu sees seistes olukord natuke normaliseerus.
Hotellitoa telefonil oli küll juhe, aga seinas seda auku mitte, kuhu telefonikaabel sisse läheks. Pooltes lampides polnud pirne. Ehk valida oli kas telekavalgusel lugemine või oma raamatuga vannituppa kolimine. Sooja dushi said need, kes ennast strateegiliselt õigetel kellaaegadel pesid. WC paberit oli täpselt nii palju, et kõhulahtisusega ei tasunud riskida.
Teadjamad olid Fulbari (mis tegelikult muutus suht ruttu Fubar'iks) kohta natuke taustinfot kogunud ja oskasid rääkida, et hotelli endine omanik oli kuu aega varem Nepaalis vangi pandud. Ning et majutusasutus oli tegelikult RTP võistluse ajaks spetsiaalselt avatud. Kahtlane, eks.
Muu oli kõik tore. Hommikusöögilauas kolme iiralsega röstisaiu, salatikastmes leotatud ube, pitat ning suuremat kogust pannkooke hävitades sain mina targutada - et mida sellised üritused endast täpselt esmakordsetele tähendavad, millega ma ise eelmine kord puusse panin, kuidas 15kg kaaluv seljakott on ikka üle mõistuse raske ning kuidas kahekordne kalorikogus vähemalt poolteise suuruseks vähendada.
Peale hommikusööki toimus traditisooniline gear check. Väga põhjalikult loeti üle kalorid ja valuvaigistid. Minul tuli numbri pealt ette lugeda oma kolmanda päeva menüü - kui palju mis pulber kaloreid annab ja mida peaks Veski Mati hommikupudru pakkide pealt ikka täpselt välja lugema. Natuke selgitamist, heas mõttes, oli, kuidas kogu see tavaar 20L kotti mahub. Ning kui ka meedikuga oli intervjuu tehtud, anti kätte rinnanumber, rajakirjeldus, võistluse pass, veekindel tuueljope ning rull prügikotte.
Lõunaks tellisid enamik kas linnast pitsat (kavalamad veel järgnevaks õhtu- ja hommikusöögiks ka kaasa) või võtsid hotelli enda restoranis pakutavast viimast. Kl 3 pealelõunal pidi algama kogu seltskonna pakkimine bussidesse ning sõit esimesse telklaagrisse.
Fotojäädvustuse mõttes ka ülesvõte sügisest ning sellest, millised võiks keskmise naisterahva jalad normaalolekus minimaalselt välja näha (hetkel on jätkuvalt veel sinna natuke maad...)
Comments