Teise päeva rajaprofiili kirjeldati kui difficult-very difficult-moderate-difficult-moderate. Algus läks lahti nagu tavaliselt: riisipõldude kõrvalt suhteliselt kitsast rada mööda Modi Khola jõeni, siis üle silla ning mööda teist jõekallast põhimõtteliselt püstloodis mööda nõlva edasi. Kuidagi vägisi neelasin mõned kummikommid ja paar tükki shokolaadi alla, sest isegi suht järsu tõsu peale ei läinud pulss kuidagi üles ning jalgade asemel oli all kaks makaroni. MItte mingit energiat ei olnud ennast mööda mäenõlva üles vinnata.
Elu läks natuke ilusamaks esimese künka vallutamisega. Päike lõõmas, teadaolevalt läbis rada esimesed 17km ka paari kohalikku mägiküla ning et tähelepanu maos möllavatest tsentrifugaaljõududest kõrvale saada, mõtisklesin omaette, kuidasmoodi ikka kohalike hõimude igapäevane elu-olu võiks välja näha. Väikeste mudilaste rõõmsameelsus, pabersiledaks triigitud koolivormid ja mõistetamatult valged sukad ja sokid ei tahtnud tükk aega lipp lipi peal, lapp lapi peal stiilis elukeskkonnaga kokku miksida.
Teisalt on lauspäikese käes mõttel lennata lasta natuke ohtlik tegevus, sest mingi hetk tabasin ära, et polnud päris tükk aega ühtegi roosat rajatähist näinud ning natuke kahtleval sammul otsa ringi keerates selguski, et mõnisada meetrit tagapool keeras rada metsa vahele, otse tihedasse rägastikku.
Tõstin tempot, et selline viga natukenegi tasa teha. Ning mõne kilomeetri pärast terendas esimene CP.
Kiire vetsupaus, pudelid vett ja spordijooki täis ning edasi. Kell muudkui tiksus ning tegelikult põhiline eesmärk tol hetkel oli mäe teise nõlva peale kiirustada, et natukenegi keskpäevapäikese eest varju saada. Rada ei olnud veel eriti kõrgel, keskmiselt 1500m kandis. Aga ikkagi, pilvitu taeva all higistab oluliselt rohkem kui mõne suurema nõlva varjus.
Mingi hetk keeraski rada mäenõlva varjulisema poole peale. Mis omakorda tähendas, et libedatel, kohati lausa märgadel kividel püstijäämiseks tuli igasugu kepid ja tokid abivahendiks võtta ning üha sagenevaid mägiojakesi ületades üritada ettevaatlik olla - päris järsul nõlval libastumine ei olnud korraldajate poolt soovitatud tegevus ning kõiki manitseti äärmisele ettevaatlikkusele.
Mulle see rajaosa tegelikult meeldis hullu moodi. Ei olnud selline tuim ronimine või alla mäge lidumine, vaid vahelduseks oli päris huvitav kõige haakuvamaid kivisid otsida, fantaseerida, millise puhma või põõsa taga mõni putukatekoloonia pesitseb (jah, hoiatati ette igasugustest vereimejatest ning hommikusel couse briefingul mainiti ära rajalõigud, mille jooksul ei olnud soovitav pissipeatust põõsastes teha) või milline kastene rohetaim kogu selle dzhungli täiesti fantastiliselt lõhnama paneb.
Ühel hetkel hakkas seltskond tihenema ehk sai natuke kassi-hiirt mängitud. Ühe mäe otsas asuva templi jalamile jõudsime veidi suurema seltskonnaga, kellest enamus otsustas teha söögipausi ning uskumatult muljetavaldavat 270 kraadist vaadet nautida. Mul oli tunne, et kui kuhugi kivi peale korraks maha istuda, siis sinna ma jään ka, ning võtsin ühe ameeriklasega suuna edasi. Kollektiivselt viibati, et tuleb nõlvast alla rühkida, mida me ka tegime.
Siis tuli 'uuuups' moment. St rada muutus ühel hetkel pea läbimatuks ning mina hüüdsin ameeriklasele, et keeran otsa ringi, siis siin küll näha pole, et 100 inimest oleks neid kivisid ja puutüvesid mööda edasi roninud.
Egas midagi, 15min ajakadu ning üks tore üleliigne alla-üles harjutus. Pärast stuupa juures oli näha küll, et roosad mummud hoopis teises suunas juhatavad. Lolluses saab ainult iseennast süüdistada.
Igatahes järgmised 15km olid suhteliselt tasast maad, s.o siis Nepaali mõistes. Ühe mäe jalamil oli järsku kuulda paari kohaliku Nepaali poisi vilepillijoru ja ümisemist, mis kohati meenutas mingit budistlikku meditatsioonimuusikat. Paari kaasvõistlejaga kaalusime täiesti tõsiselt künka taha ennast ära peita ning fotokaga seda heli lihtsalt 10 min lindistada. Kogu vaatepilt oli piisavalt sürr, et esimese hooga lihtsalt ei raatsinud sellest mööda kihutada.
Päeva teine pool oli laugelt allamäge. Mis andis alustuseks hea võimaluse paari seltskonnakaaslase tausta lähemalt tundma õppida. Ning siis ühel hetkel veidi tempokamalt finishijoone suunas rühkida. Üldiselt olid viimased 5km päris rasked. Kui energiat ei ole, siis ei ole energiat ka labajalaga mäest alla veerevate kivide vahel õigesti astuda. Samuti on suhteliselt keeruline järsematest astmetest ilma libastumata alla saada, puhtalt 'kõigest-on-savi' meeleolu pärast. Ainus mõte peas oli, et kui enne cut-off aega finishini jõuan, siis tuleb kuidagi esimese asjana mitte magama minna, aga suurem kogus toitu ära hävitada.
Finishisse jõudes hüüdis Eric, üks Atacama võistleja, kes seekord vabatahtlike hulgas oli, et ma näen suhteliselt halb välja :) Ei kippunud eriti vastu vaidlema.
Telki jõudes teatas ka Natalia, et tunneb ennast halvasti. Ning kuuldes, et ma viimase päeva olen 1.5l vee ja peotäie kummikommide pealt läbinud, koukis Ian mu seljakotist hakklihapajaroa, võttis ühe veepudelitest ning miksis sinna limonaadi kokku ning istus nii kaua telgis mu kõrval, kuni nägi, et kogu selle kupatuse olin ära söönud. Need on need momendid, mille pärast tegelikult inimesed selliseid üritusi elu lõpuni mäletavad :)
Kui kutid meie telgi naisolevuste õnnetut konditsiooni suht murelikult pealt vaatasid, samas olid tunnistajaks ühehääslele avaldusele, et katkestamisest on asi kaugel, tegi Pat strateegiliselt olulise liigutuse ning organiseeris Dougilt ja Mattilt vaaliumitablette.
Nüüd on õige hetk rääkida kahest meditsiiniteemalisest fenomenist. Esimene on see, et oma senise eluea jooksul pole pidanud mitte ühegi spordiga seonduva aktiviteedi jaoks või pärast mingit tabletti neelama. No lihtsalt ka kõige suurema pingutuse peale pole kunagi hakanud midagi valutama, igasugu diamoxid ja aasia köögi ainevahetustabletid on ka kuidagi suure kaarega mööda läinud. Ühesõnaga, kogu see ravimiteema on elus olnud nii marginaalsel kohal, et pidin otse küsima, mida vaalium teeb :) Vastuseks sain, et võtku ma vähemalt pool sinist tabletti ja hommikuks olen uus inimene.
Teine fenomen seisneb tablettidega varustanud NY doktorites ehk kuidas meie seltkond Team Jessica nime sai. Lugu on iseenesest lihtne. Nimelt otsustasid arstid, et Nepaali võistlus on erakordselt hea võimalus katsetada nende hüpoteesi, et pikkadel spordiüritustel tõstab Viagra sooritusvõimet, eelkõige vere hapnikusisalduse suurendamise läbi. Ja nad tahtsid seda võistlejate peal katsetada. Korraldajate meditsiinipersonal oli andnud rohelise tule. Doug ja Matt olid kogu kohustuslikule varustusele lisaks seljakottidesse pakkinud igapäevased kollased ja valged küsitluslehed, väikese aparaadi, mis sõrmeotsast pulssi, vererõhku ja veel ei tea mida suutis mõõta. Ning otse loomulikult kotitäie Viagrat ning teist täpselt sama välimusega tabletti, mida placebo efekti kontrollimiseks katsetada.
Kui me Nataliaga esimest korda sellest Viagra eksperimendist kuulsime, siis kõlas see täpselt sellise võllanaljana, mida 5 telgikaaslasest meest vähemuses naistele enne starti elevuse tekitamiseks rääkida võiks. Kümnendat korda seda juttu kuuldes kõlas see mingi hetk tõsiselt aegunud huumorina. Meie seisukoht muutus, kui doktorid hakkasid esimesel õhtul lõkke ääres kaasvõistlejaid eksperimendiks 'ära rääkima'. Ei vaja vist selgitamist, KUI palju elevust selline meditsiiniline projekt tekitas. Ning KUI lihtsalt õnnestus doktoritel nende target hulk ehk 15 meest kokku saada. Väidetavalt pidi see sarnaste spordiürituste research projektide osavõturekord olema.
Point oli siis selles, et igale osalejale anti enne starti tablett. Osaleja ei teadnud, kas tegemist on päris Viagraga või niisama valge kommiga. Peale finisheerumist mõõtis Doug aparaadiga igasugu näidud ning palus võistlejal oma sooritust hinnata. Ning võistluse lõppedes tehti siis kokkuvõte, et kas päris-Viagra söömine tegelikult midagi mõjutas ka või ei (doktorid on ise tänaseni suht veenudnud, et Viagra on varsti dopingunimekirjas).
Nalja kui palju. Kuna enamik eksperimedis osalejaid magasid kokku kõigest kolmes telgis ning doktorite ja meie Team V vestlusteemad alati väga kahtlastesse valdkondadesse kaldusid, otsustasime ühel hetkel igasugusele küsitavatele subjektidele panna naistenimed. Me arutasime Jessica mõju, kuidas Veronical läheb jne jne. Detailidesse rohkem ei lasku, aga Jessical ei ole enam kunagi lihtsalt tähenduseta suvaline tüdrukunimi.
Meie telgis oli plaan selge - söök sisse, pudel limonaadi peale, tablett otsa ja magama. Kell oli tol hetkel umbes kuus õhtul :) Plaan realiseerus pea 100 protsendiliselt.
Comments