Nüüd võtke tass kohvi või veel parem, klaas veini. Tavapärasest pikem lugu tuleb. Enjoy!
Santiago
Linna oli kokku kogunenud pool Saksa rahvastikust. Vähemalt selline
tunne oli tänavatel ringi jalutades. Ja ainsates kiirsöögikohtades, mis pühade
ajal uksed lahti hoidsid. Muidu valitses suurtel avenüüdel ja
puiesteedel-tänavatel pigem vaikus.
Esimeses hostelis ei rääkinud mitte keegi personalist
inglise keelt. Sissejuhatus hispaania keelde missugune.
Kuna ei olnud plaanis aega suurlinnades veeta, siis tuli
organiseerida pilet kõige varasemale võimalikule bussile põhja. Bussid on
odavad, väga mugavad ning tihtipeale
ainus viis lennujaamalinnadest kaugemale saada. “Tänu” kõrghooajale aga osutus
San Pedrosse pileti hankimine keerulisemaks, kui arvata võis ning oma plaane tuli
kohandada. La Serena ja Calama vahepeatuste võrra. Pilet semi-cama klassis läks
kokku maksma ca 800 EEKi. Lihtsalt referentsiks, et plaanitav vahemaa oli
natuke alla 2000km, Euroopas reisides peaks ma igat inimest hulluks, kes üritaks
seda bussiga läbida…
Esimene õhtusöök brasiillastega, kes Sao Paulost Santiagosse
tulnud bussiga. 52 tundi. Empanadad – kohalik kiirtoit täidetud pirukate
formaadis, on head. Samuti imeodav värsketest puuviljadest pressitud mahl.
La Serena – Calama
La Serena on Tšiili kõige suurem rannalinn. Rannalinn, st
asub mere ääres, omab liivariba ja valdavalt külma ookeanivett. Palju briti
tunnustega seljakottidega tüdrukuid ja nendele taksoteenust pähe määrida
üritavaid kohalikke autojuhte. Not my cup of tea.
Enne Calamat otsustas bussijuht teha peatuse kaevanduslinnas-pärapõrgus
nimega Copiapo. Tegemist on lihtsalt tasasemale maalapile laotud hüttide ja
kuutide ruudustikuga ning ega ka öine bussijaam urkast väga palju ei erinenud.
Asja tegi värvikamaks fakt, et bussijuht palus mul ja veel paaril kaasreisijal
bussist välja kobida ning sõitis ise (koos bussi jäänud pagasiga) minema.
Punastele tagatuledele järgi vaadates ei teadnud ma väga, mida arvata.
Vahelduseks tualetti otsides põrkasin hoopis kokku prantslase ja tema hunniku spordikottidega,
jäime lobisema ja mõistatama, millise bussi peale võiks küll tema San Pedro
pilet kehtida ning kui suur võiks olla tõenäosus, et oma seljakotti veel kunagi
näen.
Minu buss laekus tunni aja pärast. Prantslane jäi oma õnne ootama,
aga andis see-eest enda ja sõprade kontaktid San Pedros (Azimut 360,
matkafirma, kus suht palju rahvusvahelist kontingenti tööl ja kes igasugu
vulkaaniretki korraldavad).
Calama ei erinenud väga palju Copiapost. Vahe ainult ümbritsevas maastikus, mis Boliivia poole suundudes üha mägisemaks ja ulmelisemaks muutus.
San Pedro de Atacama
Bussiga San Pedrosse saabumine oli üks lahedamaid aknast
välja vaatamise momente. Kõigepealt on silmapiiri ulatuses lihtsalt igav liiv
ja tühi väli (kõrb), siis hakkavad paistma Andid. Mõnekümne km pärast läheb maantee
täiesti ebareaalsete kanjonite vahelt läbi. Ning siis ühel hetkel ilmub düünide
vahelt välja väike rohline oaas ning San Pedro.
Hostelitega oli seis kuiv. St kõikides küla peatänava
Caracolese äärde jäävates majutusasutustes ei olnud mitte ühtegi vaba voodit.
Kohalik tšiili tüdruk soovitas paari kõrvaltänavasse põigata ning tunnise San
Pedro nurgatagustega tutvumise järel maandusin La Rucas. Väga normaalne koht,
aia, võrkkiikede, avatud köögi ja sooja veega.
Järgmine eesmärk oli välja selgitada Boliiviasse sõitmise
variandid. Üle pika aja jäin truuks oma Lonely Bible’le, võtsin nende soovitust
kuulda ja regisin ennast Cordillera Travellers putkas nelja päevasele
jeebituurile Uyunisse. Tegemist oli ka mu reisi kõige suurema väljaminekuga – 135
USDi kogu lõbu eest, sisaldas transat, öömaja, toitlustamist, piirimakse,
rahvuspargi sissepääse ning loomulikult ainult espanoli rääkivat autojuhti/mehhaanikut/giidi.
Veidi keerulisem oli San Pedro-Salta bussipiletiga. Tšiilist Argentiinasse käib
ühistransport ainult 3 korda nädalas: teisipäeviti, reedeti ja pühapäeviti.
Ning üldiselt on esimesed saabuvad päevad varakult välja müüdud.
Igasugune kohalik käsitöö oli täiesti vastupandamatult
originaalne. Pontšod, kindad, mütsid, vaibad ja laudlinad. Pasunad ja kurikad
ja piibud ja kruusid. Ma oleks võinud ennast lolliks ostelda. Aga kuna jätkuvalt
pole ma suutnud endale leida ahvi või kahte, kes pagasit veaks ning oma
seljakotti tuleb ikka ise tassida, siis jäi suveniiritamine ära. Peale ühe
superarmsa kõrvalabade ja laamamustriga mütsi.
Teine üllatus puudutas kohalikku toitu. Sellise väikese ning
turististunud koha kohta oli igasugune söök hämmastavalt maitsev. Gurmaanide
eest ei tea kosta, aga ma pole elu sees kuskil nii head karrikana nuudlitega
kookose ja suvikõrvitsakastmes saanud. Ja püreesuppe. Ja kala. Ja grillitud
liha. Kuskil mujal pole ka hea toidu komplimendi peale ettekandja breiki
tantsinud. Strong buy!
ATMe on kaks: üks VISA ja teine Mastercardi jaoks. Igal
juhul tasub dollarirull mujalt kaasa võtta, sest automaadid võivad olla rahast
tühjad, elekter ära või veel mingi muu jama. Oma Electroniga ei saanud kuskil
maksta.
Valle de la Muerte
Ehk surnuorg on tõenäoliselt kõige lähem sellele, millisena
kujutan ette meie galaktikas tiirlevaid teisi planeete. Tegemist on ka Maa ühe
kuivema kohaga ning esimest (ja mitte viimast!) korda reisi jooksul tuli ette iseksekis
valjuhäälset kommenteerimist kõikide ülivõrdes omadussõnadega, mis pähe tulid.
Valle de la Luna
Teise, minu meelest pigem turistilõksu tüüpi vaatamisväärsuse
tipphetk “päikeseloojang” tekitas väikese muige. No pole seda tüüpi inimene,
kes kümnete teistega viitsiks düüni otsas istudes tavalist loodusnähtust kui
ilmutust oodata. Oleks teadnud, oleks San Pedrost selle asemel liivalaua
rentinud ja samal ajal hoopis sandboardingut katsetanud. Aga rahvale paistis,
et meeldis.
El Tatio
San Pedro viimaseks väljasõiduks jäi El Tatio geisrid. Ca
4500m kõrgusel asuv pulbitsev tasandik, mis eriti päiksestõusu ajal elamusi
pidi pakkuma. Hommikul kl 4 ajal lubas minivan inimesed hostelite eest peale
korjata. Mis otse loomulikult tähendas, et oma hostelivärava ees sai koos kolme
teise unise saatusekaaslasega kuud jõllitades autot oodata ligi kolmveerand
tundi. Kui siis lõpuks minivan saabus ja juht mulle otsekohe noomituse tegi (et
mida chica mõtleb plätude, shortside ja dressipluusiga kohale ilmudes),
hüppasime autosse, mina naiivselt ignoreerides autojuhi märkust, et “üleval on
külm, KÜLM!”
Oli jah külm. Autoaknad hakkasid seespoolt härmatama. Ja varbavahedega
EI ole mõistlik öösel kõrgustesse kondama minna.
Üritus ise oli nii ja naa. Mul vist oli eelnevate päevade
vaimustus juba sees nii suur, et kuidagi ei toonud mulisevad ja auravad geisrid
vasikavaimustust esile. Not worth waking up 3am.
Uyuni
Ütleme nii, et kui elus üldse on midagi vaatamist väärt,
mille pärast ette võtta 20+ tunnine lend üle ookeani, 20+ tunnine bussisõit läbi
kõrbe ja 20+ tundi asjaajamist, siis on selleks Boliivia edelaosa. Mul on väga
kahju, aga mitte ükski sõna või pilt või videoklipp EI ole võimeline edastama seda
absoluutselt müstilist loodusimet, mis Uyuni looduskaitseala katab. Mina, keda on
päris keeruline millegagi tummaks võtta või hämmastusest kilkama saada, ausõna
vahtisin põhimõtteliselt neli päeva suu ammuli jeebiaknast välja ja ahmisin
õhku. Ning see on veel leebelt öeldud.
Vulkaan Lincancabur, Boliivia piiripunkt (täiesti lambi koha
peal püsti pandud putka), Laguna Verde (mille järgi kahelt Boliivia tüdrukult
oma rohelistele silmadele nime sain), flamingod, mäed, veel vulkaane,
kõrbemoodustised, Laguna Colorada, laamad ja muud kahtlased mägiloomad, Salar
de Uyuni ja mahajäetud rongide surnuaed, veel flamingosid, Laguna Blanca,
geisrid, kuum päike, tuul ja ära kõrbenud lagipea. No ma ei teagi kohe… tuleb
minna ise kaema! Uyunit õnnestus meil näha pärast paaripäevast lausvihmasadu,
mis tähendas, et maailma suurim soolajärv oli kaetud ühtlase veekihiga ning
sellest läbi sumamine üks totaalselt funimaid asju üldse. Samas, mul pole
midagi selle vastu, et kunagi sama kohta ka umbkuivana näha.
Seltskond oli ka lahe. Esimesel hommikul Caracolese ääres
oma autot oodates leidsime nelja britiga, et igal juhul pigistame ennast ühte
jeepi. Vähemalt saab inglise keeles suhelda ja kamba peale ehk mõtleme välja,
mida autojuht meile räägib. Meg ja Dan olid aastasel wrt reisil, Ali ja Ed
kaheaastasel, hiljem ühines meiega veel Ross, kes niisama töölt puhkusel ja
Lõuna-Ameerikas ringi uitas. Uurimistöö mõttes sai küsitud ka sellise reisimise
eelarvet: esimesel paaril 4000 naela aasta peale näkku, teisel 32 000 naela kahe aasta peale kahepeale.
Üllatavalt väikestest summadest on tegelikult jutt… Kuna seltskonda sattus kaks
pankurit, üks lennukiteadlane, õpetaja ja juuksurisalongi omanik, siis ega
teemadest puudust ei tulnud.
Uyuni looduskaitseala piiripunktis tuli ennast oma
passiandmetega registreerida. Kohalikud olid teinud ka eelmise aasta
statistikat ja pannud kokku riikide edetabeli, kust kõige rohkem külastajaid.
Eesotsas prantslased, britid, sakslased, hispaanlased, brassid jms. Siinkohal
tervitused sellele ainsale eestlasele, kes eelmine aasta Uyunis käis. 2009ks
sai oma panus antud, et meie kvoot täis teha :)
Tuuri korraldusputkas rõhutati mitu korda, et ööbimistingimused
on “very basic, VERY basic.” Mis tähendas, et kõigi vaim oli valmis näpistavalt
külmadeks öödeks, põrandal magamiseks, puuduvateks pesemisvõimalusteks jne. Tegelikult
ei olnud asi hull. Esimene peatuspaik Laguna Colorada lähedal oli tavaline
refugio tüüpi mägimajake. Kivist laotud magamisasemete, kraanist niriseva külma
vee, primitiivsete, aga korralike einestamistingimustega. Teine ööbimiskoht oli
lausa mitme tärni vääriline. Laudlinad ja telekas ja mitmekäiguline söök
veiniga. Kutid kaevasid kapist isegi dvd mängija välja ning geograafiliselt
sobivalt pandi peale viimane Bond (mille tegevus poolenisti ka Boliivias ning
mis osas jagasid kõik üksmeelt, et filmi oleks pidanud ikka ägeda
tagaajamisstseeni Salar de Uyunis ka sisse mahutama). Ribadeni nalja sai
samasse hotelli saabunud paari hispaanlase ja seltskonna iiri poistega. Teemadel,
miks boliivia naised chaplini-kübarat kannavad, miks neil nii pikad juuksed on,
kuidas ellu jääda kõrgushaiguse käes, mis põhjusel on kõik voodid sellel maal
kuni 1.4m pikkustele inimestele, millistest La Pazi hostelitest saab
toidumürgituse jne jne. Seda kõike 30 inimese jaoks mõeldud üheainsa soojaveekraani järjekorras pingil istudes (soojaveekraan asus all pildil oleva kardinaga punase ukse taga) :)
Ainus asi, mida mitte kellelegi ka kõige halvema tujuga ei
sooviks, on kõrgushaiguse esmased sümptomid. Kui esimesel päeval üle 2000m (San
Pedrost 2400m-lt Boliiviasse 4900m peale) mägedest üles uhasime, polnud
enesetunne peale lukus kõrvade hull midagi. Aga mul pole elus olnud nii jubedat
peavalu, kui esimesel öösel. Keegi meist magada ei saanud, lürbiti pudelist vett
ning korda mööda käisid peal hingeldamishood. Olla sai ainult selili (isegi
küljel magada üritades oli liiga raske hingata). Hommikul kollektiivne
vandumine ja halamine.
Teisel päeval enam seda viga ei teinud, et kokalehtedest
tee joomise alles õhtule jätsime. Hommikul said kõik termosed jooki täis ja
pakk lehti igaühele nätsutamiseks taskusse. Lihtsalt infoks, et meelemürke ei manustanud
inimesed, kel oli plaan okeaanias tööd otsida. Narkotestist ei pruugi läbi
saada.
Uyunis jäid britid maha ning mina ühinesin seltskonna
brassidega, et San Pedrosse tagasi sõita. Kui eelnevatel päevadel läbitud
maastik mulle elus esimest korda näitas, milleks võiks nelivedu ja jeepi vaja
minna, siis tagasisõit oli ehe näide, KUI lagunenud autoga söandatakse
metsikusse loodusesse põrutada. Õhtul purunes rehv. Järgmise varahommikul ei
leidnud autojuht süütevõtit. Siis ei läinud mootor külma pärast tööle. Siis
läks teine tagarehv. Siis amordid. Kui hommikul kell kuus juht teatas, et enam
edasi sõita ei saa ja tuleb mõnda mööduvat autot oodata, et tööriistu laenata,
tundus sadade km kaugusel normaalsest asustusest katkise auto kapotil teed juua
ja üldse mitte paanikasse sattuda täiesti igapäevasena. Kuna üks kaasseiklejast
brasiilia insener kibeles ometigi midagi ette võtma, käskis juht esiistmete
jalamatid võtta, endale selja alla panna ja tüübil auto alla ronida. Et äkki
saavad koos midagi putitada. Saidki (ikkagi insener!). Mõned tunnid hiljem
paistis Tšiili piir ja kõik ohkasid kergendatult. Ma ei taha mõelda selle
peale, et samas konditsioonis auto võttis piirilt peale järgmise seltskonna
reisiselle järjekordseks 4-päevaseks tuuriks...
San Pedrosse naasmisel tuleb arvestada, et Tšiili piiripunktis võidakse seljakott väga põhjalikult läbi otsida. Minul seda tehti.
Kuna La Rucas ootas ees kamp, kellega viimaseid San Pedro tunde restoranis lõpuks ometi tähistada (lubasin endale, et altituud enne ja veinidegustatsioonid pärast), kujunes nii, et poole ööni vahetasime kõige sürrimate reisielamuste kirjeldusi (keda oli Santiagos tagaotsitavaks kuulutatud, kelle jaoks lõppesid 2-nädalased hispaania keele kursused sellega, et pakuti tööd inglise keele õpetajana Tšiili mereväeakadeemias, kes kirjeldas eri riikide wc-traditsioone jne jne). Kui viimane baar kinni pandi, rabasime letilt pudeli veini ning jalutasime hosteli tagasi. Suur oli aga üllatus, kui nii välisukse kui ka aiaaugu lukustatuna eest leidsime. Aed as kõrge planktara. Minu jaoks ronimatu. Õnneks arvas kaaslane, et taktikaliselt õigeim lahendus oleks kõigepealt ronida üle kivimüüri naaberhoovi. Ja siis sealt üle traataia kuidagi enda territooriumile. Nii, et seelik terveks jääks, ja Andrew mind kuidagi üle aia sikutades oma kaela ei murraks. Meil oli tõsiseid raskusi oma ohjeldamatu naermisega kogu magavat rahvast mitte üles ajada. Ning kui mingi aja pärast võrkkiiges veini juues kuulisme väga kahtlast pominat ja kellegi kohmitsemist okaspõõsas, oli selge - järgmine lukutagune ohver. Seekord üks mägironijast toanaaber, kes oma prantsuskeelset sõimu just tagasi hoida ei üritanud.
Mulle jäi Boliiviast ning Tšiilist väga meeleolukas ja samas armas mulje. Kahju oli kohe edasi sõita ja lahedad kohatud inimesed maha jätta.
Salta
Tšiili-Argentiina piiripunkt oli umbes sama suvakas kui Boliivia oma. Palju noori nimesi piirivalvuri juures templisabas. Kuna San Pedros astus sama bussi peale ka üks lonkavat inglise keelt rääkiv prantsuse tüdruk, sai jälle aega parajaks tehtud ja hispaania keelt harjutatud.
Teisel pool piiri aga vahetus kuiv ja kivine loodus hetkel kaktuste, järgmisel lopsaka põõsastikuga ning hilisõhtune bussisõit läbi Jujuy tõi kaasa lausa hoovihma.
Salta ise on väga elav ja suure hulga koloniaalarhitektuuriga linn. Palju rahvast tänavatel. Taksosõit odav. Palav. Jäätis on ehe, st itaalia gelato. Toanaaber Buenos Airesest, kelle lockeris korvitäis veinipudeleid, mille kohta kommentaare kohe küsisin. Kõrva taha jätsin viinamarja nimega torrontes.
Naljakaim seik juhtus apteegis. Täiendasime hambapaasta ja shampoonivarusid kui üks lätuga tüüp tuleb küsima, ega me prantslased pole ning tema ja ta emaga järgmine päev autot rentida ja loodusesse sõita ei tahaks. Leppisime kokku, et näeme õhtul uuesti ning siis otsustame.
Klaasi kohaliku õlle kõrvale tegi Simon ülihea ülevaate kõigest must-seest Mendozas (elas seal juba pool aastat). Kritseldas mu märkmikku olulisemate linnaosade plaanid, restod, klubid, vaatamisväärsused. Ning veenis meid ühele grillipeole. Mis seal ikka. Õhtul kl 10 oli veel lihaturg lahti, sealt ostsime pool looma ja kaks veini kaasa ning maabusime ühes hosteli hoovis, kus hiigelsuur väligrill, palju inimesi juba ees salatit hakkimas ning profimad õiget lõket tegemas.
Siia vahele peaks nüüd tulema põhjalik kirjeldus Argentiinas söödavast lihast, aga kuna mu ekspertiis ei küüni piisavalt kõrgele tasemele, siis ei hakka sellele rahvuslikule uhkusele liiga tegema. Misiganes viisil küpsetatud liha on võrratu ning ausalt, taimetoitlased jäävad poolest kultuurielamusest selles riigis ilma. Söögi ja joogi kõrvale kirjeldasid iisraeli noored oma kolmeaastast sõjaväekohustust (ma ei kujuta ette, kuidas nii nääpsukesed naisterahvad seda küll läbivad???), Simon tegi kaarditrikke, päris mitu lauajalka lahingut sai maha peetud kuniks tekkis tunne, et jalad enam ei kanna ja peaks voodisse kobima.
Saltas on veel Cierro San Bernardo (mägi), suur park, mis rohkem mustlaslaada moodi välja näeb, palju tänavamuusikuid ja ülistiilseid Peroni ajastu autosid (vähemalt pool ringi vuravatest neljarattalistest). Lühikesi pükse pole võimalik osta, sest kõik kohalikud naised on nii laia tagumikuga, et ka kõige väiksem saadaolev number oli seljas neli numbrit lliiga suur.
Järgmise sihtkoha broneerimine oli väga keeruline. Kuna enamik busse lähipäeviks välja müüdud, tuli leppida marsruudimuudatusega ja veidi kallima piletiga ainsale saadaolevale business-class bussile. Mis tähendas, et tee viis edasi Tucumani ning sealt Mendozasse.
Esimesest jäi meelde meeletu kogus kõikvõimalike armeejuhtide postamente, vabadussambaid ja parke. See oli ka ainus linn, kus inimesed hulgim jalkat tagusid või õhtust sörkjooksu tegid.
Pikast bussisõidust suurt midagi peale korraliku toitlustamise ja bingo (mille mängimine hispaania keeles oli absoluutselt geniaalseim numbrite õppimise harjutus!) meelde ei jäänud.
Mendoza
Argentiina veinipealinn on tegelikult ehitatud kõrbepinnasele. Kõikide tänavate alla aga kaevatud geniaalne kanalitesüsteem, mille kaudu Andidest voolav sulalumi linna istutatud suured puud ja palmid lopsaka ja rohelisena hoiab.
Peatänavad täis viimase peal füüsilises vormis seiklejaid, Aconcagua kaardid kaenla all ning matkapoodide logodega kilekotid näpu otsas (oli parasjagu mägimatkade kõrghooaeg, Mendozas igasugu trekkingupoode hulgim). Hostel Alamot soovitaks. Asus Plaza Chile kõrval ja otse supermarketi Carrefour vastas. Need kohaliku veini riiulid alkoosakonnas - silme eest võttis kirjuks ning sekundipealt otsustasin endale check-in pagasi tagasilennuks korraldada, et magamiskotti rullituna saaks lubatud 6 liitrit valget ja punast Eestisse kaasa osta.
Simoni kritselduste kokkuvõte Mendozast: lomot tuleb süüa Barloas (Calle San Martin, kui Buena Vista Social Club linna satub, käib seal söömas), kui restoran, siis Peatonal, kui vaatamisväärsus, siis Cacheuta termid (36km linnast, Eusa bussifirmaga 5 peesot) või Ruta 7 (serpentiin Andidesse) või Villavicencio. Kui baarid, siis Calle Aristides, kui klubid, siis Chacras, Vuuduu, Alchima jne.
Argentiina raha oli oluliselt kulunum, kohti lausa räbal. Hosteli külalisteraamatust sain teada sinepitriki kohta, mida kohalikud pätid seljakottijatega üritavad teha (st siis mingil kahtlasel viisil sind rahast tühjaks tõsta), esimest korda kuulsin kaubandustänaval eesti keelt, inimesed on näojoonte poolest pigem rohkem põhja-itaallaste moodi.
Jalgrattarent oli 40 ARSi päev, ideaalne viis kohalike veiniistandusi minna uudistama. Maipos tuleb juua Malbeci, teha ära KÕIK veinidegustatsioonid (keskmiselt 10 ARSi), vändata külast külla ja osta kaasa nii palju pudeleid, kui vedada jaksab. Ma oleks vabalt võinud piirkonnas nädal aega lebotada - süüa ja juua ja rattaga ringi luusida.
Valparaiso-Vina del Mar
Buss Tšiilisse tagasi pidi võtma paberite järgi 6 tundi aega. Hostelis hoiatasid naabertoa elanikud, et võib ka minna 17, kuna Pariis-Dakar ralli tõmbab kõik piirikontrolli punktid umbe ning eriti hull on õhtul väljuvate bussidega. Ma ei tea, kas selle pärast, aga veidi enne piiripunkti jõudmist tegi juht meie bussis plastikust kohvitopsi korjanduse. Hõikas midagi raha teemal üle bussi ning siis lasti tops ringi käima. Kuna ma sellisest traditsioonist midagi ei teadnud, küll aga aimasin eesmärki, siis talitasin kohalikele sarnaselt ning poetasin kõik oma üleliigsed mündid topsi. Bussijuht jalutas hetke pärast piiripunkti poole ning järgmise momendil käsutati juba kogu rahvas passikontrolli. Mendoza-Santiago võttiski ei rohkem ega vähem kui 6 tundi.
Valparaiso ja Vina del Mar on nagu boheemlaste slumm ja spordisokkidega saksa turistide kuurort. Päris reaalsuses nii hull asi pole, aga kontrast väga ligilähedane. Tol hetkel oluline probleem: raamatupoode, sarnaselt ülejäänud käidud linnadele, pole või ainult üksikud, kus 0 ingliskeelselt kirjandust. S.t ei jäänudki muud üle kui kolada mööda kahtlasi tänavaid, ronida treppidest üles ja alla (millegipärast meenutas Valpo mulle väga Pariisi Montmartred), jalutada mere ääres, sõita väga omapäraste trammikabiinidega ja nautida tänavamuusikute jämmimist. Kuigi krooniline magamatus hakkas vaikselt tunda andma, jäime jälle hotellis seltskonnaga poole hommikuni lobisema. Selgus, et kunagi Balti riikides elanud üle keskea ameeriklastest abielupaar oli oma reisil kohanud kahte brassi, kes kellestki "eesti tüdrukust" olid rääkinud ning mille peale me muidugi juhtmed kokku ühendasime, et kes keda kus linnas kohanud oli... Iirlased oskasid õlle ja pizza kõrvale jutustada usukumatuid lugusid Boliivias seiklemisest ning mitme peale jõudsime kokkuvõtteni, et kui kõik väiksesed seigad kirja panna, saaks kokku sellise memuaari, mida oma sõpradele-tuttavatele vist lugeda anda ei julgekski...
Inimesed
Eranditult kõik Tšiilis-Argentiinas kohatud ringi rändavad inimesed olid Lõuna-Ameerikat avastamas pikemat aega. Kes oli maha müünud oma äri, kes kirjutanud tööl lahkumisavalduse, kes niisama võtnud aasta või pool või kaks puhkust ja tuulutas hinge. Pigem tagasihoidlikud inimesed, väga väikese hulga eluliste vajadustega ning hämmastavalt laia silmaringiga. Rääkimata sellest, kuidas sellistel inimestel silmad põlevad ja jutt hakkab kiiremini jooksma, kui põnevate ettevõtmiste kohta küsida. Ja selliseid inimesi oli palju, oi kui palju.
Nii umbes kümne järgmise puhkuse jagu reisisoovitusi sain ka. Boliiivias minna San Pedro vanglasse, kuhu veel aastaid tagasi ekskursioone tehti, aga peale viimast mässu on ainus võimalus asutust külastada mitteametliku visitorina. Internetis olevat saadaval vangide kontaktandmeid, kellele võimalik külla minna. Siis sõita rattaga La Pazist Coroicosse, käia kõigis ülejäänud Ladina-Ameerika riikides, Uus-Meremaal, Lähis-Idas, Mongoolias ja üleüldse igal pool :)
Kohalikud on ülisõbralikud, keegi pole pealetükkiv ja ei ürita midagi sulle vägisi maha müüa. Valge eurooplasena harjub ka mööda sõitvate autode signaalitamise ja vilistamisega ära. Suurlinnad on euroopalikult tsiviliseeritud, samas kõrvalisemad kohad on need, kuhu minna tasub. isegi siis, kui soravalt hispaania keelt ei räägi.
Kokkuvõte
Kirjas on umbes 1/10 kõigest juhtunust ja elamustest. Aga praktilisema poole pealt:
- Eesti passiga üldiselt pole probleeme va fakt, et meie kaane peal on riik kirjutatud ainult eesti keeles "Eesti", millenimelist ühegi piirikontrolli valvuril riiide nimekirjas pole.
- Kõik L-Ameerika lennud võtavad pileti peal märgitust oluliselt kauem aega.
- TAMi lendudel on see-eest väga hea muuiskavalik.
- Valuutavahetuse asemel on tõenäoliselt kõige kasulikum hoopis koha peal automaati tühjendada.
- Kaasavõetavad dollarid tuleb üle kontrollida, et ühelgi vildika/pastaka kriipsu poleks peal või mõnda nurka rebenenud. Minult ei võetud selliseid kupüüre vastu.
- Koha peal saab väga vähesega hakkama. Minu seljakoti sisu koosnes paarist t-särgist, shortsidest, kleidist, plätudest, dressipluusist, magamiskotist ja päikeseprillidest. Kadu oli umbes sama suur, st püksid õnnestus lõhki kanda, Tšiili LP kuhugi hosteli unustada, päikseprillid lennukis kaotada (haihtusid magades seljatoe taskust).
- Sama kehtib raha kohta. Tsiili oli üllatavalt kallis, samas väga mõnusalt ilma suurema rahalugemiseta elab ära keskmiselt 300-400EEKi eest päevas (öömaja, söök, transport + kõik muu selle sees)
- SPF peab olmea vähemalt 50. Isegi seda peale määrides on võimalik nina ja kõrvad ikkagi ära kõrvetada. Rääkimata sellest, et mütsi mitte pähe pannes hakkab pealaepealt nahka kooruma.
- Tšiilist lahkumise maks kaugemale kui 500km on viimaste andmete järgi 30 USDi. Samas Lufthansa ja TAM pilteihinnas oli maks juba sees ja lennujaamas ei pidanud enam raha välja käima.
- Alla kahe nädala ei ole mõtet nii pikka reisi üldse ette võtta. 3 on veel ok, Vähemalt kuu, soovitavalt kaks oleks tegelikult miinimum, mille jooksul jõuab juba üht-teist näha, rohkem ringi sõita ja ennast mõnusalt tunda.
Rohkem pilte siin:
- Tšiili ja Atacama
- Boliivia ja Uyuni
- Argentiina
