Sarnastest Euroopa suurlinnadest on saamas stabiilselt kõrini. St Viini edasi-tagasi piletid muutusid mingil hetkel suusatamispiletiteks, natuke kohalikku elu sinna kõrvale.
Lühikokkuvõte:
Salzkammergut ja Salzburgerland on absoluutselt piltpostkaartilusad maakonnad. Vennad Grimmide muinasjuttudest.
Lund oli tubli meetri jagu. Kõrgemad ja väiksemad mägideed kinni ning kohati sadu nii tugev, et nähtavus kadus täitsa ära. Aga oi kuidas mulle meeldis mööda mägede vahelisi serpentiine sõita.
Kesk-Alpide külad on nummid. Mayrhofeni ja Zelli kõrval on tegelikult sadu väiksemaid ja pigem kohalikest pungil suusakeskusi, kus liftisabasid pole, nõlvad on piisavalt inimestevabad ning pisted vahelduvad okasmetsatukkadega.
Pärast üle 3 aastast vaheaga uuesti laua peale saamine oli ainult natuke vaevalisem, kui ette kujutasin. Esimene laskumine lõppes päris mitme uperpalliga, aga lõppkokkuvõttes kogu sport ilma sinikateta, pöörded tulevad välja ning kiirus ei pane põlvi värisema. Mustad rajad jäid seekord siiski võtmata.
Graz on kõige ebaloogilisema tänavatesüsteemi ja liiklusega linn. Avise kontorit otsisime poolteist tundi, Tartu suuruses linnas ringi tiirutades...
See, kuidas hullud eestlased üritasid ilma bronnita Alpides sealse koolivaheaja ja hooaja busyma nädala ajal öömaja leida, vääriks eraldi sissekannet. Nõrganärvilistele ei soovita järgi teha :) Ja ma ei tea, kui palju üldse on veel inimesi, kes 0-plaaniga on nõus minuga lennukile hüppama. Aga nagu elu näitab, asjadel on harjumus kuidagi ikka laabuda ning vähemalt ühes külas tõenäoliselt räägitakse veel pikka aega legendi suusatajatest aus Estland, kes hilisõhtul mööda Murau-Kreischbergi vahelist külateed kõikvõimalikele ustele koputasid. Siinkohal tervitused hollandi-austria abielupaarile, kes meile oma korteri andsid, hommiku ja õhtusööki vaaritasid, aurusauna lasid ja üldse maailma parimad võõrustajad olid :)
