Laupäeva hommikul Rohuküla kaldal vaatasid kõik vahutavaid laineid väga mureliku näoga. Suht-koht õigustatud oli küsimus, et "kui suur see tuul VEEL peab olema, et merele minek ära jääks???" Kui aus olla, siis ega ma isegi väga vabatahtlikult oma jopest ja kuivadest riietest ei loobunud. Ühel hetkel panid matkajuhid lihtsalt fakti ette, et nüüd tuleb kogu oma kama kajakkidesse toppida ja aerutama hakata.
Rannikult minema saamine oligi kõige keerulisem. Merel laidude vahel tõmbas tuul tagasi, vihm väikeseks sabinaks ning mida kaugemale sadamast, seda soojemaks muutus vesi. Udu oli ainult igal pool ning laidudest sihtmärgid väga ähmaselt näha. See-eest tõstis mõned korrad pea veest välja hüljes.
Kui ma nüüd väga mööda ei pane, siis esimesel päeval randusime Kaevatsil, Saarnakil ja telgid panime püsti Hanikatsil. Kuna mitte keegi polnud varem Hanikatsil käinud, siis randumise tegi huvitavaks laiali jagatud ülesanne: jaguneda gruppideks ning mina paremalt-keskelt-vasakult otsima väidetavat lõkkekohta. Tasub mainida, et kell oli selleks ajaks juba kaheksa ning veel valges ringi uitamise aega maksimaalselt pool tundi kuni tund. Esimesed tiirud lõppesid eduta, st mingist lõkkeplatsist või telkimiskohast ei olnud jälge ka. Külm oli märgade riietega ning kui saabus esimene vihje, et telkimiseks tuleb tagasi aerutada, hüppasime kiiresti oma kajakki nr 5 ennast liigutama, et sooja saada.
Kuna laiu ainsad elanikud olid kari lambaid, tuli hästi kombineerida, et kõik telgid kadakate vahele lambapabulatest kubisevale miiniväljale turvaliselt ära paigutada.
Siis kiire suplus, kuiv pesu ja soojad riided selga ning edasine õhtu ümber lõkke oli lihtsalt viimase peal. Kõigil oli äärmiselt naljakaid lugusid rääkida, eesotsas esiaerutaja Rolandiga, kes oma värvikaid muljeid kajakitamisest Eestist Rootsi kõigiga jagas. Suhteliselt märg ja niiske päev ei olnud mitte kellegi tuju grammi võrragi alla tõmmanud.
Kell öösel kobisime magama.
Hommikul ärkasin ise suure merekohina peale. Magamiskotis hakkas jube palav ka. Nin nii head kaerahelbe putru, kui hommikusöögiks pugisime, polnud ammu saanud. Tegelt ka.
Kui jalgsi tiir laiul tehtud, hakkas asi ilmet võtma, sest päike tuli välja ja lubatud kuum ilm jõudis kohale.
Osad loobusid ümber laiu aerutamisest ning harrastasid iksdriimi: lohistasid kajakke üle väikse madaliku laiu teisele poole. Meie paat aga pigem kaifis merd, pildile said laiu tipus muru näksivad mustad lambad ning kuskil kaameras peaks olema videoklipp mu aerutamistehnikast. Kuna ilm oli nii mõnus, laine tagant ning üleüldse kõik väga hea, tuli pähe igasugu huvitavaid ideid. Urgitsesin gepsu välja ning läks kiiruse mõõtmiseks :). Keskmine rahulik aerutamine on merel 6-7km/h. Väga lõtv matkamine 4-5 km/h. Kui aga uhama hakata, siis oma paadiga saime tippkiiruseks 12 km/h.
Viimane söögipaus Heinlaiul tekitas kuratlikke mõtteid, et kuidas organiseerida nii, et Tallinna ei peaks tagasi minema. No kohe üldse ei olnud isu Heltermaale tagasi kimada. Tagantjärgi oleks olnud väga mõistlik ideest Hiiumaale juba reedel põrutada, kinni haarata.
Randusime Heltermaal suht suure publiku ette. Praamisaba oli kilomeetreid pikk ning inimesed lõbustasid ennast murul õlut juues ja kajakiseltskonna tegemisi jälgides. Meie teine esiaerutajast matkajuht tõmbas veidi eemale ning tegi meelelahutuse mõttes veel ühe eskimopöörde (ulme!). Kuna praami väljumiseni oli tubli tund aega, võtsid Mihkel ja Ragnar teise kajaki ning läksid proovisid järgi, kuidas mere peal ümber läinud paati ikkagi prakitkas õnnestub sisse ronida (keeruline!). Kui selle show eest oleks läinud mütsiga massi käest piletiraha küsima, oleks vähemat toiduraha tagasi teeninud :)
Lõpuks kiire saun Sauel ning kui ükskord Tallinna poole suundusime, oli jälle öö, välku lõi nii, et kohati tekkis isu auto asemel värskes soojas vihmas kodu poole jalutada.
Päris mitu inimest hiljem tunnistasid, et algus oli ikka väga ekstreem :) Et no kust võetakse idee sellise ilmaga mingit matka üldse mere peal teha. Aga tore on see, et seltskond ja väike värske õhu mürgitus pani praami tekil päikese käes hiljem kõiki õhinaga muljetama. Meie esiaerutaja isegi tunnistas, et tavaliselt ta seltkondi ei taha Hiiu laidudele viia - no et nii puutumatu koht, mis läheb loodushingedele korda ja et pigem hoiaks läbustajad sellistest saartest eemal. Aga kui on pooleldi omad, siis võib.
Nüüd vaja järgmiseks korraks midagi välja mõelda: 2008 hooaeg tuleb meeldejäävalt lõpetada!
