uk

What a wonderful world

Esimene India reis ja viimane India reis olid samapalju ühesugused nagu on ühesugused Bengali tiiger ja loomaaia puuris fluoriseeritud vett limpsiv papagoi. 

Mumbai on absoluutselt tsiviliseeritud linn. Lennujaama Arrvials väljapääs ei ole takistusjooks üle kerjavate ja maaslamavate kehade, linna aroom ei niida maha, asfalteeritud teid on rohkem kui allee valitsushoone eest saatkondadeni. Kui teistele oma eelmisest India-ekskursioonist rääkisin, peeti mind pehmelt öeldes hulluks ja Tanvi sugulane võttis teema kokku lausega "vedas, et midagi ei juhtunud ja igaüks ei ole nii julge."

Linn ise on poolsaar, ainsad vaatamisväärsused, põhiline turismipiirkond ja kuulsaimad rannad on poolsaare otsas, elurajoonid valdavalt Põhja-Mumbais. Liiklus on esimene, mis metropolist meelde jääb. Sest liiklemine, eriti autoga, on õudusunenägu. Tallinna tipptund lumeummikutes on nohu selle kõrval, mis Mumbais igapäevaselt toimub. Meie rekord ühe päeva jooksul autos veedetud aja osas oli 7,5 tundi!!!

Teine tähelepanuväärne seik minu jaoks oli meeste ja naiste osakaal tänavatel. Naisi näeb kesklinnas vähe, Suurim osa on triiksärkides ja viigipükstes ringi siblivad või siis teed või sigaretti pahvivad mehed.

Mitte keegi üldiselt ei tülita ja midagi pähe määrida ei proovi. Ka pimedas Mumbais üksi ringi liikudes ebameeldivustunnet väga ei tekkinud. 

Hotellid on kallid. Üheks ööks broneeritud Marine Drive lähedal asuv 4 tärni sviit oli selline nagu oli. Vann ja soe vesi ja vesiklosett ja konditsioneer olemas. Aga ega ma vabatahtlikult oma hotellitoas rohkem aega ei veetnud  kui hädapärased tunnid magamiseks. Mitte midagi samas kaotsi ei läinud (läpaka, mobiilide, fotokate ja muu nodi kadumispaanikast sain esimesel hommikul üle).

Vaatamisväärsusi pole. Chattrapati rongijaam, Gateway of India, Elephanta saar ja rannad on vähesed, mis tüüpilisse turismiteatmikku võiks mahtuda. Ise üritasin ka paari kohalikku turgu üles leida. Ühel juhul õnnestus, kuigi oli tükk tegemist turistidele suunatud väljapressimisskeemist läbi pääseda (miski valges kitlis onu tuli turu territooriumile lähenedes konkreetselt ütlema, et siseneda ei tohi ilma giidita, mingi number tuleb võtta ja raha maksta jne jne. Näitas veel käega selgitava ingliskeelse sildi poole, kus tõepoolest reeglid kirjas. Mina aga kehitasin õlgu ja mulisesin kannatlikult eesti keeles vastu, pikapeale töötas ning kitlis mees jättis mu rahule). Teise turu otsingutega sattusin veidi kahtlasemasse linnaossa ning pärast pooletunnist hulkumist lõin käega. Asi muutus liiga ekstreemseks :)

Hinnatase on soodne. Elatustaseme näide oli meie autojuht, kes saab palka 4000 ruupiat (ca 80 USD), maksab 100 m2 pinna eest üüri 1500 ruupiat + kommunaalkulud (tal on 1 väike telekas ja külmik), ülejäänu eest peab üleval pidama oma naist, kahte last ning vanemaid kuskil Põhja-India külas. Tegemist on tegelikult suhteliselt hästi elava kodanikuga.

Walterit tsiteerides näeb kogu linn välja "under construction". Ja ma pean inimesega nõus olema.

Samas ei saa üle ega ümber nendest lahedatest seikadest, mis ringi seigeldes ette juhtuvad. Nimelt tahtis Brendan peale pulmi mõneks päevaks Goasse sõita. Puudu olid ainult rongipiletid. Tüüpilise pessimistist eestlasena hoiatasin, et viimasel minutil pileteid küll ei saa. Oma kogemusest on India raudtee piletid kuid ette välja müüdud. Aga tüüp ei andnud alla. Käis läbi kõik kesklinna piletikassad ning ühines seltskonnaga ikkagi tühjade kätega. Teda oli pandud ootelisti, järjekorranumbriga 1748.

Järgmiseks hommikuks oli Brendani raning tõusnud 1697 peale. Ühesõnaga lootusetu.

Käiku läks plaan B. Tüüp lendas peakontorisse uuesti kohale ja uuris VIP klassi pileti saamise võimalusi. Esimese vastusena loomulikult räägiti ka selle skeemi võimatusest. Aga et on ka erand, arstipaberitega inimestele, kelle jaoks broneeritakse alati 10% (või 10) VIP-kohtadest. Samas, selle üle, kes pileti lux-klassi saab, otsustab India Raudtee Mumbai esinduse direktor.

Nii ei jäänud Brendanil muud üle kui minna oma arstitunnistust ja passi paljundama, täita vajalikud ankeedid ning järgmisel päeval olla raudtee direktori sekretäri juures intervjuuks kohal.

Brendan sai VIP-ootelisti. Numbriga 27 vms. Päev hiljem oli ta juba kriitilise joone peal ning olukorra kindlustamiseks käis ka füüsilisel piletil järgi. Enne pileti väljastamist aga pidi alla kirjutama lepingule India Raudteega, et kui peaks selle 6-tunnise reisi jooksul reisijatega midagi juhtuma, siis on inglane kohustatud andma arstiabi.

Brendan Goasse jõudis. Lühisõnumite järgi ka pärast koju Londonisse :)

Temperatuur vaheldus +32 +36ni. Meie põhihotellis oli ka bassein, aga India hügieenitavasid arvestades ei kippunud meist keegi sinna sisse hüppama. Samuti ei kippunud ma ümberkaudsete tornmajade vaateväljas ennast ujumistrikoosse riietama.
Suuremates kaubanduskeskustes oli turvakontroll. Eks nad ikka kardavad eelmise aasta terrorirünnaku kordumist.
Telekast tuli hüsteeriliselt naljakaid kohalikke vaprate ja ilusate versioone.
Ja no muidugi, ega linna näeb nii suhteliselt vähe, kui pidevalt hotellist autosse ja autost hotelli või restorani või mujale kogunemiskohta sõidutatakse.

Seepärast ka paar huvitavat linki Mumbai nägemata atraktsioonidele: Dharavi, naermisklubid

Louis Armstrongi tsiteerides teen lõpetuseks päikesetervituse Hermesele. Sest ei ole maailmas toredamat asja kui reisimine. Mida umbkeelsem ja umbkultuursem, seda põnevam. Teine kummardus läheb teele absoluutselt kõikidele inimestele, keda elus kohanud olen. Sest ilma seltskonnata pole eriti võimalik kasvada tolerantseks ja laia silmaringiga inimeseks. Nii et kniks. Ja reisimisteni! Andke teada, kui kellelgi soov kuhugi kaasa tulla ;) Got my list for 2010 ready!

Detsember on Indias pulmakuu

Mumbai lennujaamas ootas mind ees autojuht. Kliimaseadmega. Äärmiselt mõnus peale ma-ei-tea-mitme-tunnist ja lõpmatu ümberistumistega lennumarsruuti. Lisaks külmkapijahedatele nahkismetele ootas autos ees ka pakk pruudi vanematelt: teretulemast kiri ning kohalik mobiiltelefon "pulmakommunikatsiooniks". Nii umbes samal hetkel hakkas kohale jõudma, et eelseisev nädal on tõsine esimese klassi puhkus.

Enne Indiat juhtus tegelikult veel mitu põnevat seika. Oma lennukipiletite hankimise saaga oleks sobilik vist hommikuseks äratuslooks kunagi kirja panna. Teise šokiteraapia korraldas Daniel (sakslane, kursuse kohusetunne ja kellatundja ja ordnung kuubis), kes päev enne lendu mulle helistab. Küsimusega "Kristina, kas sul viisa on?" Juttu jagus pikemaks, sest telefonitoru otsas tuli välja mõelda kõikvõimalikud variandid, kuidas pühapäeval Saksamaal annaks India viisat korraldada, kuhu peab mis jutuga helistama, et lennukipileteid ilma uusi ostmata saaks ära muuta. Jne jne. Kõik sellepärast, et lääne inimestel on ikka veel "meil pole kunagi kuhugi viisat vaja" arusaam. Ja et viimasel hetkel andis Google.de Mumbai märksõna peale trobikond visa for India märksõnaga vastuseid :) Toru panin ära momendil, kui Danieli emotsioonilaadung veel otseselt ulgumiseks ei jõudnud muutuda. Ja lubasin, et kui kutt pulma ei ilmu, siis seletan põhjuse teistele ära. 

Mis omakorda tähendas, et elu esimeses Junior Sviidis Mumbai kesklinnas tuli ööbida üksinda.

Pulmaprogramm algas järgmisel õhtul. Esimeseks ürituseks oli pruudi onupoja korraldatud rikkalik sööming ühes kesklinna restoranis ning sellele järgnev tantsuõhtu peaproov. Esimeste ja ainsate valgete pulmakülalistena olime ühe ameerikamaalasega kahekesi. Peale kohustuslikku tutvustusringi seda vastutulelikumad ja sõbralikumad aga olid kõik sugulased. Sissejuhatus pulmatraditsioonidesse, äärmiselt põhjalik analüüs pakutavast India köögi valikust ning lõpmatu nimede ja nägude meeldejätmise harjutus kulus esimesel õhtul 100% ära. Muidugi ei saa mööda minna kostüümidest: olime ameeriklasega ainsad mitte-kurta ja mitte-sari kandjad ning kuigi tegemist oli mitteformaalse üritusega, totaalselt alariietatud. 

Järgmisel päeval saabusid maailmakodanikud Maria ja Walter ja värske India viisa omanik Daniel. Pakkisin ka oma koti kokku ning kolisime kõik Põhja-Mumbaisse, Tanvi kodu lähedale hotelli elama.

Sõnadega on väga keeruline väljendada seda, kui tore oli jälle vanu sõpru näha, kui palju vanu lugusid ja kilde ja vahepeal igaühe elus toimunut sai ära räägitud. Nädala vestluse sissejuhatuslooks muutus muidugi Daniel ja tema viisa. Sest kõigi jaoks kõlas uskumatuna seik, et inimene, kes kolm kuud enne reisi tegeleb Mumbai vaatamisväärsuste ja kultuurimarsruudi ning kingituste planeerimisega, unustab ära sellise pisikese detaili nagu kohalik immigratsioonipoliitika. Oh well...

Maria pagas loomulikult ei saabunud. Mis tähendas, et õhtusel Sangeet-nimelisel tantsuõhtul oli vähemalt kaks alariietatud naist.

Sangeet on India pulmas pruudi naissugulaste ja sõbrannade korraldatud tantsuõhtu, kus esitatakse traditsioonilisi ning Bollywoodi kuulsatest filmidest pärit jõu- ja ilunumbreid. Tegelikult ikkagi pigem ilusiad ja graatsilisi tantse. Trivedi'de perekond oli selleks puhuks palganud koreograafi, üritus ise toimus järgmise hotelli moodi maja banketisaalis. Me ei jõudnud toolidel oma positisoone veel võttagi, kui saalis hakkasid sääseparvena ringi siblima ja kõiki külalisi "ründama" lõpmatud ettekandjad ja kelnerid. Et ikka söömisega jälle alustada. Söömine hakkas tunduma pulma ühe olulisima osana...

Danieli kõhuhäda ning Maria jetlag tähendasid seda, et lõpuks olime Walteriga ainsad, kes absoluutselt iga uue kokandusime ja kohaliku delikatessi järgi proovisid. "Let's see... but why not!" muutus ühel hetkel meie nädala hüüdlauseks. Sangeet'i menüü kõrghetked olid taignas küpsetatud kaneeli ja muude vürtsidega maitsestatud identifitseerimatu ollus, paneer, mingi palmilehest tuutu sisse topitud riivitud ja värviliseks immutatud kookos ning alkohol. Alkohol sellepärast, et Sangeet oli ainus ametliku programmi üritus, kus midagi Chai'st kangemat juua pakuti.

Tantsudest ise. Rääkida mõttetu. Video on vast parim, millega õhtu sisu edasi anda.

Tanvi ja sõbrannad.

Tanvi onupojad (kellest kõik eri maailma otsast kohale lendasid).

Tanvi ja Prachi.

Iga etteaste ja kostüümid ja muusika ja kogu rahva kaasaleamine sikutas suu stabiilselt kõrvuni. Tants on hindudel ikka loomulik eksisteerimise osa. Umbes nagu meil laulujoru.

Harjutatud osa lõppes järgmise sööminguga ning õhtu edenes kahe popi Mumbai DJ plaadikeerutamise taktis. U-s-k-u-m-a-t-u, kui ägedalt annab india filmimuusikat ja popplaule remiksida :) Ausalt, hindu house'l on väga kõva potentsiaal vallutada ka siinsed trendikad ööklubid. Ma oleks hoobilt püsiklient!

Igatahes, kohalikud noormehed õpetasid tüüpilised gujarati-hõimude kehaliigutused, ühel hetkel muutus väike kokteilikleit pika sari asemel eeliseks, pähe kulusid hittlugude refräänid ning õhtu lõppes hommiku poole ööd. Vaene autojuht oli meid oodates tagapingile magama jäänud...

Jeff ja Brendan laekusid järgmistena. Sõidutasime nemad oma hotelli ning võtsime päeva Mumbai vaatamisväärsustega tutvumiseks. Eelmise aasta terrorirünnaku sihtmärgid, igasugu Colaba kõrvaltänavad, Marine Drive ning ellujäämispraktika kohalikus liikluses. Lõunaks maandusime restoranis "Gaylord". Soovitan. Menüüga läksime järjekordselt lolliks (v.t hüüdlauset "Let's see... why not!"). S.t kõikõvimalikud leivad, riisid ja kana-lammas-hiidkrevetid eri kastmetes sai järgi proovitud. Mõnus vaheldus selles mõttes, et pulmamenüü pidi olema 100% taimetoit.

Walteri kinnisidee oli vahesnäkkideks testida India versiooni maailmakuulsatest brändidest. Lays ja Mac ja pizza ja Coca jne jne. Tema magu kannatas küll kõike. Kuigi, aus olles, Masala krõpsud ja indiapärane pitsa oli päris lahe toitumiselamus :)

Pulmaprogramm nägi järgmisena ette Mehendi. Inimkeeli on tegemist hennamaalingute pärastlõunaga, kus kõik naiskülalised saavad lasta end tätoveeringutega pidulikult ära kaunistada. Meie muidugi vajusime kohale täies hiilguses, lausa kohe nii, et kõik kursakaaslased-kutid ennast esimese 2 minutiga ebamugavalt hakkasid tundma. Ainsad mehed... Meid päästis Tanvi sugulane, kes tuli lahkelt selgitama, mismoodi hennamaalingute protseduur välja näeb, mis juhtuma hakkab ja et me kohe esimese vaba tätoveerija patjadele maha istuks.

Ei lasknud pikalt moosida ning poetasin ennast kohe vaibale istuma, käed laiali ning lasin maalijate fantaasial lennata.

Mehendi on hennapulbrist segatud pastaga soojust kõige rohkem eritavate kehaosade täisjoonistamine. Sellepärast siis käe- ja jalalabad, muid kehaosi võib ka maalida, aga üldiselt see nii efektne pole. Tätoveerija teeb vaba käga tordipritsi-tüüpi tuubist erituva pastaga kätele-jalgadele kõikvõimalikke mustreid. kaunistatud kehaosadega ei saa järgmised 2 tundi midagi puutuda või katsuda. Hennapasta peab kõvaks kuivama, nii et selle saaks rätikuga ühel momendil lihtsalt maha pühkida. Järgmise hommikuni ei tohi käsi pesta ka. Eriti proffid muidugi niisutasid oma mehendit sidrunimahla ja suhkru seguga - et hennapasta ära ei kuvaks ja ikka sügavamale nahka imenduks. Sest legendi järgi mida tumedam on mehendi, seda paremini saad oma tulevase ämma ja äiaga läbi. Jahutav efekt toimis ka. Täismaalitud käelabad muutusid henna kuivades järjest külmemaks. Nagu oleks käed jäätisekülmikusse pannud...

Maalimisprotseduuriga paralleelselt algas järgmine sööming.

Kohati tundus uskumatuna, kui palju erinevaid roogasid ja imeasju annab nii lihtsatest komponentidest nagu piim, jahu, vürtsid ja juurviljad, kokku küpsetada. Maailmakodanikud pidid traditsiooniliselt  ikka kõik järgi proovima :)

Pildil on kolmel eri küpsetusviisil tehtud leib (pagarid olid tellitud kohapeale, lahtise tule taha kokkama), salatit, miski tundmatu kokkumätsitud poolpehme ollus, riis ja paneer. Paneer muutus seltkonna hitt-tooteks nr 1.

Pildil on valik kohalikust magustoidust: vürtsidega maitsestatud jäätiseviil, šokoladi mousse, identifitseerimatu karamelliseeritud ollus, maasikakreem, kaneelipasta taignas, järgmine piimast valmistatud müstifikatsioon. Kõik, absoluutselt kõik maitses taevalikult.

Istusime kriketiklubi terrassil, eemalt staadionilt kõlas taustaks kohaliku X-factori finaal ja ilutulestik, puhuls mõnus 30-kraadine öö-tuuleke ja nii me jalg üle põlve täiesti ebareaalset õhtut nautisime :)

Üks Tanvi onudest ühines meie seltkonnaga ning meelde jäi järgnev FAQ korraldatud pulmadest:

• kuigi India eitab kastisüsteemi olemasolu tänapäevaühiskonnas, on hierarhia ja klassisüsteem jätkuvalt täiesti toimiv.
• Tanvi ja Viniti perekonnad on Brahmanid, st kohaliku kastisüsteemi kõrgeim tase. Mis tähendab, et kõiki sotsiaalseid üritusi tuleb läbi viia mingil tasemel (loe: luksuslikult ja külluses).
• Vinit'i leidis Tanvile tüdruku isa.
• Mida madalama kasti liige sa oled, seda rohkem kehtivad vanad harjumused ja traditsioonid. Ka tänapäeval on peigmehe perekonnal õigus esitada pruudi perekonnale nõudmisi, enne kui naisel lastakse mehega abielluda. Sageli tähendab see peigmehe vanemate märgade unenägude väljaelamist ja pruudi suguvõsa eluaegset laenuorjust.
• enamik Tanvi ja Viniti lähimatest sugulastest ja tuttavatest oli kohale lennanud USAst, Inglismaalt, Canadast. 
• isegi kui kogu suguvõsa elab mujal maailmas, tulevad noored abiellumiseks tagasi Indiasse. Grandioosse pulma korraldamine NY's või Londonis on ülikeeruline, veel keerulisem on India traditsioonidele vastava pulma korraldamine. Seetõttu kinnitasid ka Tanvi onupojad, et kui neil kunagi peaks tekkima tunne abielluda, toimub see suure tõenäosusega jälle Mumbais.
• Brahmanite kasti pigem tagasihoidlik pulm antud ürituse näitel läks maksma 1.5-2 milkut eeki.
• 800-1000 külalist on nende kasti jaoks "tagasihoidlik" pulm.
• Toit ja söömine on väga tähtis osa üritusest. Kõike peab olema külluses ja valikut igasuguse maitseeelistusega inimestele.
• Brahmanid ja gujaratid on tavaliselt taimetoitlased. Pruutpaar oli mõlemat, seetõttu ka liha ja kalavaba menüü.

Järjekordselt nii kell öösel sõidutas autojuht meid hotelli. Kiire riietevahetus ning 10 minuti pärast saime uuesti fuajees kokku, et lähedalasuvaid baare minna uudistama. Andheri linnaosa peatänava äärsed meelelahutusasutused olid küll väga ok, aga kokteile ei osata kuskil teha. Ise suutsin veel oma verega ligi meelitada aukartustäratava hulga sääski, nii et kui aastavahetusel palavikus olen, siis on tegemist malaariaga.

Kava jätkus hommikul Tanvi mehendiga. Nimelt on pruudi maalimine eraldi protseduur. Koju kohale tuli pool aastat varem broneeritud mehendi-artist ning kogu tätoveering ise oli aste kõrgemast klassist. Mehendi-maalijatel on oma ranking. Mida peenemalt suudad joonistada, seda kõvem tegija oled. Kõige profimatel on vähemalt 15 aastat praktikat selja taga ning kõige kuulsamad reisivad mööda maailma, et India rikkurite pulmade jaoks suvalises maailma otsas hennamaalinguid teha.

Tanvi mehendi hakkas pihta kl 9 hommikul. Kestis neli tundi ning kogu ülejäänud päeva tupsutati sidrunimahla ja suhkru segu kätele ja jalgadele. Alles peale kl 11 õhtul oli üldse variant hennapastat hakata maha kraapima. Ega me keegi eriti Tanvit tol hetkel ei kadestanud.

Üldiselt suvaline mehendi eriti midagi ei tähenda. Lihtsalt ilus kehakaunistus või nii. Aga pruudi vasakule käele joonistatakse alati väike elevant, mille seljas kunagi traditsioonide kohaselt peigmees pulma kohale ratsutas. Paremale käele joonistatakse tüdruku elu. Lennujaamas oli lahe pärast vaadata: kui passikontrollis seisis mõni mehendiga naine, elevant peopesas, oli selge - vastabiellunud :)

Päeva jooksul hakkasime tegelema ka oma pulmariietega. Kellelgi polnud isu tseremoonipäeval oma riietuse poolest kohalikele alla jääda ning paari Tanvi sõbrannaga läksime kohalikke kostüümipoode uudistama.

Meil Mariaga oli muidugi lõbus. Võtad tugitoolis istet, 8 assistenti hakkavad järjest igas võimalikus toonis ürpe ja kleite ette näitama. Endal oli ainult vaja näpuga näidata, mis ei sobi, mis tuleb kõrvale panna ja mille sarnast paluks veel leida. Mehed vaatasid pealt, itsitasid kõhud kõveras ja said paar päris humoorikat sex&thecity tüüpi episoodi lindile. Plus moedemonstratsiooni. Sest ei juhtu ju iga päev, kui su kursakaaslased India rahvariideid demonstreerivad ja arvamust selle kohta küsivad ;)

Kui olime oma kostüümid välja valinud, võeti mõõdud ning kästi õhtul pool 10 parajaks tehtud valmis komplektidele järgi tulla.

Järgmisena oli meeste kord. Mis käis kähku, sest kui pidurüü tähendab sisuliselt eri värvi pidzaamade vahel otsustamist ning abiks on suurem seltskond, ei ole midagi pikalt arutada. Kohalikel oli muidugi nalja kui palju ning kui kostümeeritult hotelli fuajees autojuhti ootasime, nägime välja nagu Qatarist visiidil olev naftamagnaadiperekond.

Väga õnnestunud kostüümiparaadi tähistasime lõpuks hotelli basseini ääres. Sest Mumbai baaride kokteilid olid jätkuvalt halvad ning minu kohaliku jääga tellitud Caipirina hakkas maos oma elu elama. Ei väsi kordamast, kui tore oli ikka vanu sõpru näha, nendega lobiseda, maa ja ilm läbi arutada, järgmise kokkutuleku plaani pidada ja kõik lemmik raamatud/filmid/riigid/linnad/inimesed ära soovitada. Suhteliselt aktsioonivabad isiklikud elud said ka lahenduse: et üldse midagi võrdväärset India pulmale järgmiseks kokkutulekuks korraldada, peaks tegema mulitkultuurse ürituse. Kolumbia "hot latin american" sobiks hästi mõne Vene ärimehega, pikk ja lai sakslane mõne kleenukese jaapanlannaga, indoneeslasele valisime prantslasest kultuurielitistist elukaaslase, eestlannale kellegi seiklejaverelise Vaikse ookeani rannikult jne jne. Peaks järgmisteks klassikokkutulekuteks potentsiaali olema küll ;) Orgunniks veel kirjastusõiguste jaoks lepingud ning finantseeriks kokkutulekud "Minu ... pulm" tüüpi raamatu- või-filmisarjaga.

Aga asjast ka.

Tseremoonia ehk esmapõhjus, miks me kõik üle maailma Mumbaisse kohale lendasime, toimus viimasel päeval. Kestis üle 10 tunni. Algas peigmehe piduliku kaariku otsas saabumisega (mida meie keegi ei näinud, sest pruudi ja peigmehe pooled ei tohtinud enne teatud rituaali kokku puutuda). Läbi Trident hotelli banketisaali akna kuulsime ainult lakkamatut trummipõrinat ja nägime Viniti sugulaste-sõprade oranze sulgedega ehitud peakaunistusi.

Abiellumistseremooniale oli kutsutuid pea neljakohaline arv. Ei olnud nii, et kõik suu ammuli vaikselt toolidelt punase vaiba peal toimuvat jälgisid. Rahvas tundis ennast vabalt, lobises, sõi, jõi ja tatsas ringi.

Ühel hetkel saabus Vinit, kes istutati oma troonile. Kava järgi pesi tema käsi ja jalgu pruudi ema, mingeid rituaale tehti veel, aga suure profikaamerameeste seltskonna tõttu on lootust asja lähemalt näha peale pulma-dvd ilmumist. Vanade traditsioonide kohaselt nägi peigmees pruuti esimest korda elus alles oma pulmas. Sellest ka valge lina rituaal, millega tänapäeval pruuti ja peigmeest teineteise eest nähtamatuna hoitakse.

Tseremoonia käigus toimus igasuguseid tegevusi preestri eestvedamisel, lõkke süütamist, eri asjade põletamist ja tantsu ümber elava tule. Ma ei hakka wikipediat siia ümber kirjutama :)

Pruudi sari kaalus väidetavalt ligi 20 kg. Soundtracki eest kandsid hoolt vokaalansambel (ilus) ja sitarimängijaga instrumentaalbänd (lahe). VIP külaliseks oli Delhi linnapea. Hotelli turvameetmed olid karmimad kui lennujaamas. Kogu banketi- ja söögisaalide komplekt oli kaunistatud elavate lilledega, enamasti hüatsindid, mis absoluutselt imelist aroomi eritasid. Enne pulma aega parajaks tehes ja lobby baaris kohvi juues õnnestus Mariaga riietuse eest saada vist elu rekordarv komplimente. Mis seal salata, ilusaks olemise, vip-teeninduse, privaatautojuhtide ja muu sellisega harjub ühel hetkel täitsa ära :)

 Tegelikult on pikk jutt ikka igav. Kui teil võimalust, siis organiseerige ennast KINDLASTI mõnda India pulma ise kohapeale. Kusutmatu elamus garanteeritud.

Pilte veel siin.

Dheeme dheeme

Mul on praegu täpselt selline tunne, nagu väikesel lapsel, keda kohe kohe lastakse kommipoodi tühjaks sööma. Sellepärast, et viimaste nädalate meilivahetused sõpradega on olnud ainult ühel teemal - India pulm. Kutse terve nädala kestvale kultuurilisele häppeningile (vähemalt minu jaoks) rabas jalust - sisu, välimuse ja lõhna pärast. Kava kestab mitu päeva, hindikeelsete ürituste nimesid tuli googledada, et mõista, millisele "supi"le nüüd oma jah sai öeldud :) Praeguse arusaama järgi on tegemist laulmise, tantsimise, söömise, joomise, ja mingite imepäraste rahvuslike rituaalidega.

Naiselikust aspektist olen veel muidugi omaette põnevil. Kuigi valgetele inimestele anti luba õhtukleidis kohale ilmuda, teatas pruut, et mulle ja Mariale on tellitud sarid, broneeritud assistendid, kes tulevad ja aitavad kangast enne pulmaüritusi selga voltida ning et kui me ei karda, siis eelneb kõigele veel põhjalik hennamaalingute protseduur :) Sekunditki mõtlemata otsustasime, et sellist elu võimalust ei saa lihtsalt kasutamata jätta! Igatahes, et nüüd lennukile saaks hüpata, vaja veel soomlaste nobedaid näppe, viisat ja passi. Siis India - here I come again!!!

Hello good room cheap room

New Delhi lennujaamani oli kõik normaalne (täiendus: tegelikult oleks Tallinnas lennukist maha jäänud peaaegu. Kui hommikune äratus on telefonikõne "Noh, tuled alla?", siis ei jää muud üle, kui 5 minutisse mahutada dušš, kiire asjade pakkimine ja lonks kohvi). Veidi imestama pani, mis teemadel peavad hindu noormehed öösel lennujaama ootesaalis tunde kestvaid telefonikõnesid... Aga pre-paid taksode süsteem toimis täpselt nii nagu raamatus kirjas. Varasel hommikutunnil kottpimedas Delhis taksoga seigelda osutus muidugi kustumatuks elamuseks. Lennujaama politseilt välja selgitatud aeg, kaua võiks lennujaamast bussijaama sõit kesta (40 min), taksojuhile öeldud sõnum, et sõita tuleb kiiresti, muidu jään bussist maha ning teeviitade kaootiline olemasolu andsid sellegipoolest vähe kindlust, et taksojuht tegelikult ka sinna sõidab, kuhu mul vaja. Asi muutus veel "huvitavamaks", kui taksojuhi sõidustiil järjest agressiivsemaks muutus. Mitte sõdian-kõigist-punastest-tuledest-läbi stiilis, aga vahetan-käike-ja-keeran-rooli-nii-et-võimalikult-palju-valget-naist-katsuda-saaks stiilis. Kui küsimused boyfriendi teemani jõudsid ning kottpime ümbruskond üha rohkem pommiauku hakkas meenutama, olin enam-vähem valmis takso logiseva ukse iga hetk lahti virutama ja autost välja hüppama.

Jaamas selgus, et sellist bussi sellel päeval Shimlasse ei sõida ja tuleb leida mingi muu alternatiiv. Magamata ja +34 kraadist veidi uimase turisti tabas iga võimalik kohalik eratakso ja pseudo-turismifirma "esindaja" oma radariga kohe ära. Vaidle ja jahu siis nendega :) Seljakoti otsas veidi mõeldes ja India kaarti vaadates tundus kõige parema variandina taksoga Haridwari ja sealt Shimlase põrutada. Taksojuhiga kauplemisel sai eksperimenteeritud igasugu argumentidega: pakutud hinna kahega jagamist, tudengialet, ööjuurdehindluse vähendamist, kuna hakkas koitma jne. ca 300 EEKi eest istusin lõpuks autosse ja  mõne tunni pärast pidin olema Haridwaris.

Tee oli nagu India tee ikka. Autojuht tegi iga natukese aja tagant pissipeatuse, kohati muutus maantee liivahunnikutega kõrbeks, millest läbi saamiseks tuli oodata tossavates ummikutes, lükata ees olevaid autosid, veelkord oodata, ületada keset teed kokku lükatud liivabarjääre ning manööverdada lugematute kaubaautode ja busside vahel. Ühel hetkel harjub selle tohuvapohuga ära ja suures kuumuses tuleb isegi uni peale. Ka autojuhi karaokesooritused india poppmuusika saatel ei suutnud lõpuks silmi lahti hoida.

Haridwar

Päevavalguses muutusid põletatud prügi, kuivanud lehmasita, kuumusest aurava solgi ja teeäärsete söögiputkade podisevate kastmepottide aroomid talumatuks, asustus tihedamaks ning iga läheneva barakk-küla kohta küsisin autojuhilt veidi mureliku häälega, ega ometi see kaua oodatud Haridwar pole. Iga eitava vastuse peale hingasin kergendatult. Tuleb tunnistada, et tol hetkel mõtlesin veel naiivselt, et ega kogu riik "selline" ei ole ja läbitud kilometraaž viib lähemale mingile "ilusale" ja "eksootilisele" Indiale. How wrong I was :)

Kuna oma joogipudeli olin unustanud kuhugi Delhi avarustesse, siis ühel hetkel Haridwari linna silte nähes oli ainus mõte, kust kiiresti midagi juua saaks. Autojuht peatus linna keskel asuvas rongijaamas ning sealt edasi tuli ühendada kaks missiooni: leida öömaja ja külmikuga putka. Viimane oli lihtne. Esimene mitte nii väga. Kuigi kohalike meeste õgivatest pilkudest jäi tunne, et näevad valget naist elus esimest korda, väitsid hotellide broneeringud midagi muud - tee peale jäänud esimesed neli olid külastajaid täis. Kas minusuguseid või kohalikke, jäi teadmata. Paarist sisse põigatud majutusasutusest tuli ka selg ees välja tulla. Ütleme nii, et mõiste "hotell" omandas minu jaoks täiesti uue tähenduse. Samas, kehtis ka seekord reegel, et kui sisse regitud turistide logiraamatut vaadata, saab esimese päris hea ettekujutuse asutuse "ööbitavusest". Kui ikka Anjamite ja Sauravite sekka mõni Stuart või Jack satub, siis on lootust, et vets pole ainult auk põrandas ja leiget vett niriseb ka enne kl 10-t õhtul.

Haridwar on püha linn, hindi keeles "värav jumala juurde", ning üks seitsmest pühast kohast Indias, kuhu Vishnu on oma jalajälje jätnud. Liha ei müüda, alko on keelatud. Esimesel tuiamisel mina linnast mingit jumala vibe ei suutnud püüda. Aga hämariku saabudes mööda väikseid kõrvaltänavaid ashramitest kostva meditatsiooniümina saatel jalutades hakkas koitma, kui palju Eestist erinevasse kohta ma sattunud olen: dharamsalad, pleekinud roosades ürpides palvetavad sikhid, ghattides suplevad hindu poisid, loendamatu arv kuumusest uimaseid lehmi ja kõik need aroomid sinna juurde (kui saaks kuidagi aistinguid jäädvustada, siis piltide, kirjutiste, jutu  jms asemel peaks kuidagi India lõhnu saama edasi anda).

Fast forward.

Shimla bussipileti ostmine nägi välja nii: turismifirma (kolme seina ja muldpõrandaga putka, kus arvepidamine ja planeerimine käis aeg-ajalt töötava telefoni ja arveraamatute abil) ning selle esindaja palus 300 ruupiat ära maksta. Buss pidavat lahkuma kl 8 õhtul ja pool tundi varem võiks oma piletile järgi tulla. Mingit tšekki raha maksmise eest ei saanud ja tuli lootma jääda heale usule, et õhtul ikka bussi peale lastakse.

Kui ettenähtud ajal turismifirmas piletile järgi läksin, pakkus onu ennast lahkelt saatjaks. Ma isegi ei plaaninud keelduda, sest pimedas täpselt aru saada, kust ja millise transpordivahendi peale tuleb minna, oli suht keeruline. Kui aus olla, siis ilma onuta poleks vist taibanud bussijaama pähe üht väikest kaubitsejatest pungil turuplatsi eales pakkuda. Kui onu mind veel ühte nelja ratta, aknaaukudega nelja plekkseina ja pinkidega liikumisvahendi peale juhatas, ei pannud see isegi mitte enam imestama. "I got you the best seat" oli onu viimane lause ja tõesti, kui buss täitus lugematute pakkide ja nende omanikest meesterahvastega, siis tasus olla õnnelik oma aknaaluse koha üle (vs miski pikema pingi keskel kohalike hindudega istumissentimeetreid jagada). Enne bussi lahkumist tegi vahekäigus müügitööd lehvikutemüüja, kurgi ja kooritud mangosnäkkide pakkuja, kuldehete kaupmees, usukuulutaja oma purgis ujuva ussipea, juturaamatute ja tervendava imepulbriga. 35 kraadises leitsakus oli ainuke mõte, et buss ometi sõitma hakkaks, aknast veidikenegi tuult tuleks ja kõrval istuv vanamees liiga pealetükkivaks ei muutuks.

Shimla

Shimlasse varasel hommikutunnil jõudes ja jalgu eelmise pingi alla sirutades ei pannud varvaste vahel miski(te) kahtlas(t)e ollus(t)e tundmine enam isegi mitte fuihhitama.

Väidetavalt (ja seda oli ka linnapildis näha) Põhja-India üle puhtaima linna keskusesse "jalutamine" tähendas sõna otseses mõttes mööda väikseid tänavaid ronimist. Kuna poole tee peal jäin sobivalt ette järgmisele vahendajale, kes mind agarasti kõrvalistesse hotellidesse üritas juhatada, siis tundus tee välja valitud majutusasutusse veel eriti pika ja tüütuna.

Esimene vaba olev hotell, kus registratuuri nägemise järel tekkis isu ka tuba vaadata, ostutus suht "magatavaks". Väidetavalt ainus available  ja seega automaatselt, ka kaubeldud allahindluse järel jätkuvalt ülemakstud hotellituba nägi tegelikult välja nagu stseen odavast erootikafilmist. Sisekujunduses oli püütud tabada midagi romantilist: roosa vaip, sitsi-pitsilised kardinad, voodi päisesse seinale oli riputatud punasest põrandakattematerjalist välja lõigatud süda ning voodi kohale lakke meisterdatud mingist alumiiniumplekist peegeldav asi. Kui selgus, et sooja vett hakkab dušist tulema alles kl 9 hommikul, otsisin seljakotist oma lina ja keerasin magama.

Mõne tunni pärast ärgates ja laest oma peegeldustega tõtt vaadates muutus asi Indias esimest korda lõbusaks. Sooja vett täitsa oli, varasemale kogemusele tuginedes sai vannitoas üks suur ämber igaks juhuks vett täis lastud, tõenäoliselt läbi lahtise akna tuppa ja seljakotti roninud suuremat sorti putukad likvideeritud. Kõht oli ainult tühi.

Shimla keskus oli täiesti testsugune Delhist või Haridwarist. Iga mõnekõmne meetri tagant sildid "sülitamise eest trahv 500 ruupiat", laibastunud lehmade asemel mõned üksikud krantsid, sarides naiste asemel võis kohata ka teksapükstes tüdrukuid. Kilo värskeid kirsse kadus kõhtu nagu mitte midagi. Üldiselt seni nähtu kõrval tundus Shimla oluliselt tsiviliseerituma kohana, tagantjärgi mõeldes isegi pisut igavana. Keegi midagi ei paku, pinda ei käi, järgi ei vahi, tänavad on kasitud, turismiinfos teenindajad triigitud pluusides jne jne. Küll tekitasid mõningast huvi sildid kõrvaltänavatel: "Ice Rink - Only Water", "Very Expensive Look Hotel" jms. Sellistele viitadele järgnedes satub ka igasugu huvitavatesse nurgatagustesse. Soovitan :)

Äärmiselt suure ootuse oma esimese rongisõidu ees tekitas aga ca 2h äikesevihma ja passimist rongijaamas. Läksin oma e-pileteid kontrollima (igasugu vähem ja rohkem ametnikelt olin kuulnd eri versioone, mida e-piletiga enne rongile astumist tegema peab - loe: kellele kuipalju jälle maksma; ma tahtsin vastust otse allikast). Päise päeva ajal tõmbas 20 minutiga kottpimedaks ning hakkas müristama. Järgnes veelaviin. Rongijaamas kadus elekter kogu vihmasaju ajaks.

Veel lahedamaks muutus see maa, kui järgmisel lõunal mingis söögikohas kohvi juues ja sõpradele postkaarte kirjutades astus ligi kohalik hindu. Tuli ja küsis, kust ma pärit olen. Vastuse peale, et Euroopast, tulistas vastu "ahhaa, Lätist või Soomest?". Kui pead raputasin ja midagi nende naabrusest pomisesin, tuli järgmine pakkumine sekundiga. "From Tallinn???" Selle peale ei osanud ma esimese hoobiga midagi kosta. Selliseid inimesei satub teele ikka ülivähe, kes väga laias laastus piirkonnagagi täppi paneks, rääkimata riigist või linnast.
- How did you guess?
- Just walked by and read your aura.
Sellise tunnistuse peale oskasin ma veel vähem kosta. Mees, jutu järgi vanematelt ja jumalalt päritud andega astroloog ja joogaõpetaja tegi kiirelt ettepaneku õhtul uuesti kokku saada ja veidi juttu rääkida. Mis seal siis ikka :)

Üldiselt ma horoskoope ei usu ja igasugu ennustajatesse suhtun piisavalt suure skepsisega, aga tol hetkel oli mul küll keeruline oma uudishimu varjata. Ligi kahetunnise jutuajamise (mis tegelikult oli enamvähem monoloog, sest ma väga ei kippunud mehele midagi rääkima) kokkuvõte mu aura lugemisest on umbes selline:
- ma olen keskmisest palju tervem inimene, kurk ja nina on organismi kõige nõrgemad kohad (loogiline pakkuda põhjamaadest pärit inimesele)
- madala vererõhu ja madala hemoglobiinitasemega (kõrge vererõhuga inimene ei jooks kohvi, samas hg madal tase on olnud ainus põhjus, miks paar korda pole lastud verd andma)
- vasaku jalaga on olnud probleeme ja võib olla ka tulevikus (senise elu ainus tõsine vigastus oli 3-aastaselt vasaku sääreluu murd, samas, jalahädasid võib külge kleepida pea igale inimesele ning on täpselt 50% tõenäosus, et siis on tegemist vasaku jala hädaga :))
- vanematekodus on palju raamatuid (ema raamatukogu ulatub tuhandetesse)
- peres on kitarr (ei ole isal, nagu pakkus, hoopis vennal. Aga ka ei veena, sest sellise suguvõsa eksisteerimise tõenäosus, kus poleks kitarri, on suht väike. Palju muljetavaldavam oleks olnud, kui kitarri asemel oleks pakkunud saksofoni)
- meeldib tantsida
- et olen 23 aastane (naisterahva vanust pakkudes on elementaarne, et pigem eksitaks mõned aastad ÕIGELE poole ;))
- kirjalik väljendusoskus on parem kui suuline (loogiline ju, kui inimene kirjutab laua taga postkaarte)
- olen kärsitu inimene, kinnine
- et mul on ka õde (tõepoolest, keegi on pidanud saama omale huvid riiete, kreemipotsikute, sõbrannatamise, aeroobika, kontsakingade, potilillede, klatši jms vastu, ainus väide, mille üle me vaidlema läksime)
- seljaga on probleeme
- iseteadlik, kui midagi väga tahan, siis võtan ette ja teen ära
- julge (minu väide, et arad inimesed ei reisiks Indiasse, teda ei kõigutanud)
- kõva koorega, aga ütles, et kadestab inimesi, kes sees oleva tuleni oskavad murda :)
Järeldused tehke ise :)
Mulle tulid kohe meelde Sherlock Holmesi lood, kus 5 minuti inimese jälgimise järel oskab detektiiv tolle elu kohta midaiganes tuletada. Et kas ma kleepisin omale igasugu omadusi ja hädasid ise külge või tõepoolest oskas soolapuhuja midagi silmadest, aurast või who knows kust veel välja lugeda...

Astroloogi eesmärk oli mind järgmine päev pikemale "seansile" saada. Selles osas tegi mees ikka väga kõva müügitööd. Pean tunnistama, et mõnel hetkel olin ma peaaegu pehmeks räägitud. Aga ju siis jäi midagi puudu, sest "seansi" asemel jalutasin hotelli tagasi, poole ööni ei saanud küll magada, aga järgmine päev olin täpselt kl pool 11 bussi peale astumas.

Siinkohal tervitused (loodetavasti elus olevale) Kadrile Tallinnast, kelle Mr Gajender sellise seansiga väidetavalt "korda" tegi ja kellelt ta ka edaspidi jõulukaardi vahel dollareid saab :) (See ei ole irooniaga öeldud, vaid täiesti siiralt. Mr Gajenderi võimetega inimese kohta ei ole mõtet isegi mitte 5000 km tagant valetada ju!)

Vahepeal tuleb tunnistada, et kaustikust huvitavamate märkmete loetavaks jutuks ümber trükkimine on suurem ettevõtmine kui on vaba aega. Aga here we go again.

Manali

Manali bussist pidin peaaegu maha jääma. Kui bussipeatuseks on märgitud ebamäärane "Victoria Tunnel", seal lähedal on aga ainult sadu meetreid piirdeaedadega sõiduteed ning mitte ühtegi peatusele sarnanevat kohta, siis võtab pead kratsima küll. Pool tundi edasi-tagasi jalutamist lõppes sellega, et üks bussijuhi moodi mees tuli ainsat puudu olevat piletiomanikku otsima. Ning rabas mu kaasa, et kohe-kohe lahkuvale bussile ikka jõuaksin. Tänud talle. See, et minust jäid nõutu ilmega maha väidetavalt sama bussi tee ääres oodanud paar Iisraeli noort ja üks hindu paar, enam isegi ei pannud segaseid küsimusi esitama.

Bussis sattusin kõrvuti istuma paari austraallasega, kellega suund ühine ning kes samuti äärmiselt värvikalt oma seniseid Indias reisimise muljeid jagasid (suures osas ühtisid enda omadega). Bussisõidu algus oli suhteliselt vaevaline, sest talvised lumelaviinid olid paljudes kohtades tee minema pühkinud ning manööverdada kurvides, kus esmapilgul isegi külgkorviga mootorratas sõitma ei mahu, vastassuunast tulevate kaubikutega võttis kohati igasuguse isu bussiaknast välja vaadata. Umbes sel momendil algas ka kohalike oksendamise MV. Ees ja taga istuvad naised ropsisid üksteise võidu aknast välja ning seni veidikenegi jahutust pakkunud lahtisest aknast tulev tuuletõmme kaotas kohe oma atraktiivsuse.

Kängurumaalastega Põhja-India kaarti uurides tõdesime, kuidas nii mõnegi elu siin maal sõltub puhtalt sellest, mida keegi maailmakodanik on suvatsenud reisiteatmikku kirja panna: marsruuti planeeritakse vastavalt bussiaegadele, mis LP-s kirjas, kohti, kuhu minna, valitakse sõltuvalt sellest, mis mulje on kohast jäänud kellelegi tundmatule jne jne. Mõne teisejärgulise partei poliitilised otsused on köömes selle kõrval, kuidas suudab miljonite elusid mõjutada mõni travel writer.

Linn ise oli ikkagi liiga lärmakas ja ülerahvastatud ühe kõige põhjapoolseima transpordiühendusega asukoha jaoks. Sireenid ning kohalike automüra summutas mägijõgede ja koskede kohina ning tossu oli ka liiga palju. Ehk esimese asjana suundusin matkafirmasse (North Face Adventures) ning panin ennast kirja mägimatkale. Kuna ilm tõotas tulla vihmane ning lumeolud ei lasknud päris nii kaugele minna kui tahtnuks, jäi sihtkohaks Solang Valley ning joppamise korral ronida Rohtang La-ni välja.

Austraallastega lubasime mõne päeva pärast hotelli fuajees kl 14 kokku saada.

Himaalaja

Elamust, mille pärast ma tegelikult odavad lennupiletid otsustasin osta, on kõige raskem kuidagi sõnades kirja panna. Nii nagu ei ole võimalik mägede suurust fotol edasi anda, pole väga kerge ka füüsilist pingutust, külma ja sooja õhu äratuntavat vaheldumist, selginevast udust avanevaid vaateid ning pärapõrgus elavate kohalike tulel küpsetatud maisi suitsust maitset mustvalgel kirjeldada.

Esimene päev meie seltskonda säästeti. Jõgede orgudes mööda kallast ning väiksemaid teid ja radu käia tundus mitte eriti suure pingutusena. Isegi seljakott ei tundunud just erilise koormana. Küll aga oli huvitav täheldada, kuidas alguse jutuvada matka edenedes vaikuseks muutub ning kuidas inimesed pigem oma mõtetes rändavad. Tuleb tunnistada, et kõrgustesse ulatuvate nõlvade vahel ainult tuule- ja veekohinat kuulates tulevad ka igasugu asjad pähe. Aga olmeteemad kaovad suht ruttu ning vähemalt mina suure osa ajast olin lihtsalt hämmingus, milliseid kohti maamunal olemas on ning kui õnnelik inimene olen, et neid enda jaoks avastada saan.

Kui õhtul magamiseks läks, siis matkajuhid võlusid kuskilt välja paksud kasuka moodi skafandrid, millesse ennast keerata. Äikesevihmade pärast jäi igasugune telkimine juba eos ära, see-eest oli soe ja pehme magamisalune hurtsikutes. Täpselt ei saanudki aru, kas on tegemist majadega, mida iga suvaline võib kohtade olemasolul "tarbida" või on see konkreetsete matkakorraldajate majandada.

 

Kui kaks ja pool päeva möödus suhtelises niiskuses ja hoovihmades, siis poolteist päeva paistis päike ning pilvede alt tulid välja ka Solang oru kõrgemad tipud. Manimahesh Kailash (5656m) paistis eemalt. Kuigi, tuleb tunnistada, et ilma kohalike näpuga näitamiseta küll aru ei saa, kuidas tippe kaardiga kokku panna. 

Neljanda päeva hilisõhtul Manalisse tagasi jõudes vajusin lihtsalt esimese ettejuhtuva hotelli voodisse magama. Lebo polnud mulle selle reisi jooksul vist ette nähtud, sest alates päikesetõusust hakkasid väljast kostma mingid kellahelinad ja palvete kooris laulmine. Tuli välja, et just on lõppemas järjekordsed usupühad ning lähedal mäe otsas asuvas templis tehakse hommikupalveid. Mägede kaja võimendas asja selliselt, nagu rahvamass ümiseks hotelli ees...

Kogu järgneva päeva plaan oli niisama kuskil söögikoha või kohviku rõdul piimakokteili juua, india kööki nautida ning miljoni $ vaadetest viimast võtta ning hommikul üles ajanud tempel veel oma silmaga ära kaeda.

Vashisht

Hommikul ärgates vaatas peeglist vastu täiesti ära põlenud nina ja kõrvadega nägu. Kuigi ennast sai kokku mäkerdatud kõige kangema SPF-ga. Öösiti oli aga piisavalt jahe ja niiske, et õhtul dušigeeliga puhtaks pestud püksid (silt loosungiga "Washing of clothes not allowed" jäi seekord järgimata) olid hommikul umbes sama märjad kui eelmisel õhtul.

Väike küla Vashisht umbes pooletunnise jalutuskäigu kaugusel oleks olnud alternatiiv Manalis ööbimisele. Tegemist on Beas jõe oru idakaldal asuva tillukese asumiga, mis tegelikult ka aasta aastalt turismistub. Mitme nõlvale ehitatud majale oli lisakorruste ehitamine pooleli, suure tõenäosusega järgmised 500 ruupia vaatega hotellid . "Ennast otsivate" pilves hipide kontsentratsioon oli ka suht kõrge.

Õhtune viimane söömaaeg enne Delhi ja Dharamsala poole lahkumist oli suurem india ja tiibeti köögi nautlemine. Nelja peale sai pea kõik kohalikus restoranis menüüs kirjas olnud rohkem ja vähem tuttavate nimedega söögid ära proovitud. Muude maailma teemade arutamise lõpuks tegime aga kokkuvõtte, et Indiaga on mingi kummaline värk: sa ei kannata seda maad esimestel päevadel väga välja, aga mida aeg edasi, seda suuremaks läheb isu võimalikult ruttu järgmine reis ette võtta.

Fast forward.

Vahele jääb tee Manali-Kullu-Shimla. Oma liiklusmärkidega stiilis "No hurry, no worry", "Do not drive like rally, but with grace and joy"  jne jne :) Iisraeli tüüpidega, kes esimese asjana tulid kohvikus juurde küsimusega "Are you Icelandic?" ja alles siis ajalehte lugeda küsisid. Suurte lendavate putukatega hotelliga, kuhu regimiseks kogu oma läbirääkimiste oskus tuli appi võtta.

Delhi

Uimastav kuumus oli. See on põhiline asi, mida peallinnast mäletan. Rikšaga rongijaamast enne lennujaama minekut linnale tiir peale teha oli hea mõte. Jala väga ei viitsinuks kõmpida. Delhi puhul vastab tõele see, et Indiasse jõudes tuleb sealt võimalikult kiiresti jalga lasta. Aga viimase vaatamisväärsusena kõlbab uudistamiseks ikka :) Kui õhtuhämaruses lennujaama jõudsin ning seal telekast breaking news rubriigis sikhide madistamist nägin, sai selgeks, miks põhjas suurem hulk politseinikke ja sõjaväelasi tänavatel oli. Lennukis ajalehest edasi uurides avastasin ka, et kui oleks oma tagasisõitu Delhise päeva võrra edasi lükanud, oleks streikivate bussi- ja rongiliinide ning muude avalike sektori teenuste pärast pidanud lennukile jõudmiseks alternatiivseid liikumisviise välja nuputama.

Kokkuvõttes

Kogu lõbu läks maksma veidi alla 6000 EEKi. Seal sees kõik piletid, majutus, söök, jook, vaktsiinid ning üks hullusti üle makstud taksosõit.
Esimene kõhuhäda tekkis Vantaa lennujaamas Tallinna lennukit oodates. Soome lennukitoit ei olnud maole vist kõige parem valik.
Valge naisterahvana ringi reisides tulevad kasuks kõvad närvid ja oskus jätta muljet, nagu oleks Indias juba ei-tea-mitmendat korda.
Järgmine kord tuleb ära näha Rajastan ning millegipärast tekkis lennukis isu käia ära ka Andamani saartel.
Kanda saab ainult ühepäevaseid, kõige õhemaid läätsesid. Saastatud õhu, tolmu jms pärast ei ole päeva lõpus läätsedega muud midagi teha kui ära visata.
Keskmiselt kulus päevas 5l vett. Joogiks.
Jälle pidas paika põhimõte, et kui on piisavalt elamusterohke puhkus, siis lihtsalt ei teki sellist momenti, kus tunneb puudust e-mailist, internetist, telekast või muudest koju maha jäänud asjadest.