uk

I Can't Stop This Excitement I've Got

Videol ei ole ainult taustamuusikaline tähendus. Ehk kui hetkel üldse elus midagi kindlat on, siis see, et taskus pilet ühele väga kõvale rokkjaroll bändi kontserdile.

Tate Modern on üks lemmik maja. Ei teagi, kumb on parem, kas ekspositsioon ise või sellest tehtud reportaažfotod. Põrand ilma praota.

Happy shiny people - this is for you all!

Ma ei tea, kumb tunne oli parem: kas oktoobris Tallinnas lennuki pealt maha astuda või nädalat 2 tagasi Londonis uuesti sama teha. Üks on kindel. Kui aasta otsa inimestega liiga palju aega koos veeta, siis mingid osad hingedest vist ikka kasvavad kokku. Kasvõi üheks õhtuks oli vaja seda vana relaxed&easy, kildudega segamini aetud  naljakat emotsiooni. Ja inimesi, kes inspireerivad. Pole ammu kohanud tüüpe, kes teiste edusammude üle rohkem õnnelikud oleks olnud kui the old bunch of us. Vaatamata sellele, et nii mõnelgi omad  töö/kodu/jms otsimise mured peas. Samas, pulmaplaane paika pannes pidime kurvastusega tõdema, et kõigi esimene valik Carlose pidustustele El Salvadori liivarandadele sõita realiseerub asjaosalise kõige optimistlikemate plaanide kohaselt ca 70 aasta pärast. Bugger. Selleks, et niiskesse ja pimedasse Tallinna kedagi meelitada, peab aga millegi ekstreemsema kui abiellumisega lagedale tulema...

Nostalgia ikka muudab ka asju. Brum tundus oma jõulutuledes ja hõõgveiniaroomis täiesti talutava kohana :) Vist isegi liiga mugav tunne tekkis linnas, sest esimest korda elus astusin vale rongi peale (õnneks küll samasse sihtkohta sõitvasse, tavalise rongi asemel kiirrongi), unustasin oma kampsuni Edinburghi, jätsin oma kätte ja tõin kogemata Tallinnasse sõbra korteri varuvõtmed ning üht teist veel... Hea et ise vähemalt olulistes kohtades millestki maha/ilma ei jäänud. Ilm ka armastas. Päike ja soe. Ja üleüldse, miks alahinnatakse seltskonda, sellest ma ei saa aru!

Fast forward: hea muss, Jordani hullust vend, kelle pärast välisukse lukud ära vahetati, Tracy reis Jordaaniasse, Razorlight, Prantsusmaa shefimate le vanematega Val kolib Pariisi, liigsest nahutamisest hakkab seljakott otsad andma.

Külmkapis on 3 purki Caviar d'Aubergine'i, pakk haggis't, teed ja HP grillkastet. Raamatupoest tõin koju nii palju lugemist kui jaksasin. Plaadipoodi pidin ennast unustama. Kui keegi nõus piraatlema, siis seeria IT Crowd'i on pooleldi lahti pakkimata kotis. Ehk mingi aja peab pimedale ajale vastu :) Lennujaamas mõtlesin veel oma hilinenud tagasilendu oodates uue mängu välja. Tabada kandidaate, kes just Austraaliast britistani koju tagasi jõudnud. Üks ehe näide virvendab siiani silme ees. Pleekinud ja nii 4 kuud juuksurit mitte näinud lokid, kokku kuivanud kõht ja selg (liiga paljust liival magamisest, suitsetamisest ja sufilauaakrobaatikast), puntraks kokku käkerdatud õlest kauboikaabu istumise all ning jetlagist uimased silmad. Ja siis selline üldine suva-hoiak. Krt kuidas vahel tunneb sellisest pärismaalasest puudust :)

Huvitav mida peab järgmiseks aastaks välja mõtlema, et see sama meeldejääv tuleks?

Follow up for pics...

Reaalsus peksab

Istusime 4 tundi Red Pepperis. Hea toit, veel parem vein ja super magustoit. Asendamatud sõbrad. Jälle keegi lahkub homme. Ja üha selgemini hakkab kohale jõudma, et midagi radikaalset tuleks ette võtta, et Tallinnas sõpradega väljaskäimine mingigi traditsioonina jätkuks. Ma olin suht kodune inimene, enam vist mitte... Kuidagi mõnus tunne on kesklinna tänavatel hämaras jalutades mööduda baaridest, kohvikutest ja restoranidest, kust inimeste jutuvada, naerupahvakud, õlleklaaside kõlksud ning sigarilõhn möödujateni kandub. No et elu käib ja inimesed naudivad seltskonda. Kui mõned aastad tagasi Paul Kanadast Eestisse pikemaks ajaks elama tuli, siis kõige masenavamaks asjaks tunnistas ta Tallinna reedeõhtust välja surnud kesklinna. Vanalinnas elades ei tekkinud kunagi tunnet, et tegemist on riigi pealinnaga. Keskusega. Nüüd ma taipan, millest ta rääkis. Eile hoiatas veel sõbrants, et Tallinnas on küll kohukesi piiramatul hulgal, aga veel rohkem on mühakaid inimesi. Sellegipoolest on koduigatsus peal. Võta siis kinni...

Saja asjaga tegelemisest astusin meeltesegaduses veel öösel linnas vale bussi peale. Kui suure maantee asemel bussijuht mingisse pimedasse kõrvaltänavate rägastikku keeras, sain kohe aru, et miskit on valesti. Bussijuhi konsultatsiooni tulemusena palusin äkkpidurduse teha esimese tuttava kriketistaadioni lähedal, et sealt siis kodu poole orienteeruda. Veidi kõhe oli küll. Pole ammu nii kiirel sammul pimedatest nurgatagustest mööda kimades koju rutanud.

Banana Man

Ülejärgmises majas elab kamp kutte. Kes meie juures aeg ajalt külas käivad. Joel on selline suht pikka kasvu, juuksurit viimased pool aastat mitte külastanud tüüp, kes mängib bassi ning laulab bändis. Üleeile istusime elutoas ja jagasime lapsepõlve kõige koomilisemaid mäelstusi. Joel pani kõigile pika puuga.

Banana Man on miski briti retro-multifilmikangelane. Joeli emal tekkis kunagi idee, et selle asemel, et poeg igasugu robotikangelastelt ja kaklevatelt kilpkonnadelt eeskuju võtaks, tuleb lapsele tutuvustada ohutumat tegelaskuju. Banana Man tundus sobiv. Ema kudus 10-aastasele pika kollase soolika, mille siis selga tõmmata sai, et banaani moodi välja näeks. Banana Man kostüümil oli ka kapuuts ning väikesed banaanid selle külge õmmeldud (kasutage oma kujutlusvõimet ning kümnekordistage nõmeduse aste tekkiva idiootse pildi jaoks ;)). Pikka kasvu poisi seljas võis Banana Man kostüüm veel eriti väljendusrikas olla... Igatahes oli Joel väga õnnelik laps ning Banana Man populaarne tegelane tänavas. Ainus tähelepanu vääriv asjaolu oli, et Joel polnud kunagi Banana Man multifilmi näinud. Kostüüm oli juba piisavalt cool ning ei vajanud üleliigset TV-reklaami.

Kuna Joeli lapsepõlvekodus olid esimese korruse toad läbikäidavad ning terve maja ulatuses sai joosta ringiratast, mõtles poiss välja mängu: teha kõikidele tubadele ring peale ning üritada selle aja jooksul Banana Man kostüüm seljast ära võtta. Mõõteskaalaks siis mitte aeg vaid tubade läbimise distants. Joel jõudis alati kostüümi ainult kuni põlvedeni maha kiskuda, enne kui ringiga kööki tagasi jõudis. Selle peale laps loomulikult ei tule, et jooksu temopot võiks veidi maha võtta oma eesmärgi saavutamiseks.

Teise piinliku seiga täiskasvanu-elust rääkis samuti Joel. Kuidas oma tulevaselt naisevennalt küsida tühja fantapudelit, et sõudepaadis  tulevase äia ees istudes oma kannatamatut pissihäda leevendada. Detailidesse rohkem ei lasku. Pulmi pole igatahes ära jäetud ;)

I. Need. To. Book. My. Return. Tickets. Asap.

Ehk marsruut on paigas kuni umbes Fort Williamini. Peale seda sai võhm otsa, et mööda inernetiavarusi edasi mõelda, kus ööbida ja mida teha. Vahel tekib küll tahtmine reisiagendile traati tõmmata ja lasta kõik ette ära orgunnida. Siis tuleb aga meelde sõbra juhtum, kus "ma tahan Exeteri lennata" soovi peale küsib tibi, et kas see on Saaremaal?

Igatahes, kui muud ei juhtu, siis magan sõbra juures Edinburghis nädala jagu oma väsimust välja ;)

Suletud klubi

Hea päev oli eile. Lõppes umbes nii, et kui öösel saabus aeg kodu poole astuma hakata, siis lihtsalt pidime vahetult enne üksteisele ära rääkima kõik pimedas juhutunud röövimised, kallaletungid jms. Paar päeva tagasi potsatas just meilboxi kiri koolist, et ärge üksi väljas hilja käige ja kõik väärtuslikud asjad jätta koju, ipodi tänaval mitte kuulata jne - Bournbrookis on liiga sagedased igasugu gängide kallaletungid. Üks kursakaalsane just eelmine nädal sattus mingi jama sisse ning üldiselt elu siin ikka Tallinnaga väga võrrelda ei anna... Jeff'ilt õppisime veel viimase nipi - panna sularaha ja pangakaardid kinga sisse talla alla. Ning lubasime koju jõudes üksteisele helistada. Võiks täitsa hea lühiülevaate kirjutada, kuidas kõige turvalisemat trajektoori valida ning mismoodi kvartali tänavate võrgustikus eest ära jooksmiseks trajektoor B peab peas valmis olema :) Autojuhtidele nii palju, et kui veidi valesse rajooni sattuda, siis võidakse ka päise päeva ajal 1:0 valgusfoori taga teha. Aga ei hirmuta nende juttudega enam.

Kõige imelikum on hetkel see, et kõik inside joke'd ning päevavalgust mittekannatavad juhtumised jäävadki kuhugi sellisesse kohta mällu, kust neid on väga raske muljetamiseks või edasi rääkimiseks üles kaevata, isegi kui väga tahaks. Samas öösel e-kirju tsekates ja viimaseid uudiseid lugedes tekkis mõte, et tõenäoliselt eriti kedagi tegelikult ei huvita ka, mis Inglismaal viimasel ajal toimunud on... Pole mõtet tekitada probleeme sinna, kus neid vaja pole :)

Huvitav kas ma siia saan mp3 faile ka üles laadida?

If I could be you and you could be me for just one hour. If we could find a way to get inside each others mind. (walk_a_mile.mp3)

180C juures 25min või kuni pealt helepruun

Kui palju on näpuotsatäis?
Kuidas köögikaalu mõõdikut lugeda?
Millal on munad vahul?
Kuidas mikseri vahustajaid küljest ära võtta?
Millal on tainas piisavalt segatud?
Mis pidi õunu koorida?
Kuidas 500g võipakist mõõta 200g?
Aga pann on liiga kuum ju?

Sellistele küsimustele on täna tulnud vastata. Teine koogiküpsetamise katsetus lõppes sellega, et köögist hullu kõrbelõhna teisele korrusele tuli. Steve ise istus loomulikult suletud ukse taga elutoas ja vaatas jalgpalli ega märganud midagi. Selgitus oli umbes selline, et "no aga retseptis on ju et 25min. See aeg pole veel läbi!" Lause lõpp "või kui pealt helepruun" jäi tüübi jaoks piisavalt ebamääraseks, et mitte antud juhist järgida.

Praeguses kodus elav eksemplar on ehe näide, miks mehed peavad vähemalt kooli lõpetades mingi aeg üksi elama (igatahes mitte koos kolme naisega). Teatud eluks vajalikke oskusi lihtsalt ei tule muidu kuskilt :) Võib-olla on mul ka äärmiselt madal tolerants inimeste suhtes, kes elementaarsetes asjades liiga hädad on :) Keegi kujutab kooselu ette inimesega, kes ei oska külmkappi sulatada? Või lambipirni vahetada? Jätab mikserisse voolu sisse enne kui vahustajaid pesema hakkab? Kellele haamrit ja naela ei julgeks kätte anda? Mul on tunne, et "Elementary Course in Life Management" võiks olla üks päris hästi müüv koolitus Britistanis. Turgu oleks, meessoost leibkondade arv vanuses 18-30 on siin tohutu :)

Palju õnne

Täna oli Steve sünnipäev. Kinkisime algaja kokaraamatu (lootuses, et 28 ei ole liiga hiline vanus oma toitumusharjumusi muuta, makaronidest ja pizzast loobumine mitmekülgsete ahjuroogade, salatite ja puuviljakookide nimel). Kui kasvõi putru õpib tegema, siis võime oma kingitust kordaläinuks lugeda. Mina tegin vahukooretorti ja sõpradega veetsime veel paar tundi tänava nurgal olevas Masalla Merchant'is. India köök on Brumis ikka super.

Arusaamatu on siin ainult söögikohtade muusikavalik. Miski piniseva sitarimuusika asemel õõtsusime laua ümber kõik Aretha Franklini, Armstrongi jms rütmis. Naaberlaudades vaadati juba veidi imelikult, kui kaks tüüpi järsku Austin Powers'i tantsuliigutuste saatel undasid "the only one who could ever teatch me was the son of a preacherman". Samas ameerika retromuusika best of plaat on ikka parem kui üle tunni aja George Michaeli ja Elton Johni Don't Let the Sun Go Down'i repeat mode's kuulata. Seda kunagist läbielamist ei muutnud kergemaks isegi üleliigsed pindid. Tegelikult, ma ei taha seda läbielamist enam meenutada.

Ekstreemlogistika

Kuigi tänased lehed kirjutasid, et UK rahvaarv on 60 miljonit ületanud, tuleb arvestada, et kogu saar ei ole üleasustatud ning esineb ka kohti, kuhu ühistranspordiga saab ainutl 1x päevas. Või ainult (mis looma kannatusega see väljend oligi) olemasolul. Paindlik suhtumine aega tuleb ka kasuks.

Jah, ma surfan bussi-, rongi-, lennuki- ja laevagraafikuid, et põhja minna. Ja Orkney'le saamine ei ole üldse mitte lihtne! Selline tunne, et keeruline logistika on mõledud selleks, et turistid nii kaugele ei viitsiks minna. Ja et ajurakkude hävitamise asemel tuleks lihtsalt kott selga võtta ja minema hakata. Eks tee peal paistab, kuidas kohale jõuab.

Remondimehed lõpetasid just oma kohustusliku kellaviietee ja värvivad vannitoa lage. Elutuba on terrakotapunase asemel juba valge. Pea valutab sellest haisust. Samas remontijad on toredad (ei ole poolakad! Ühel on veel selline äge mootori ja järelkäruga jalgratas) ning ma juba tegin ettepaneku, et kas nad Tallinnasse ei tahaks tulla mulle tulevikus kööki ehitama või dušinurka paigaldama :)

Reedesse sobib hästi ka elukaaslaste kingitud kimp päevalilli. Sest mul said eksamid läbi!