uk

Suvel suusatamisest

Kuna varsti on käes paras aeg järgmise hooaja lumelauanädalavahetus kalendrisse panna, siis tuleb likvideerida üks vana võlg ning meenutada 2011 aasta esimest nädalavahetust Passo del Tonales, Itaalia Dolomiitides. Sedakorda kamba poiste ja nende mäestlaskumiste, söögiisu ja kaardimänguvõtetega tempot hoida püüdes.

Kuna viimasel ajal on tavaks saanud, et alalõpmata kaasnevad reisimisega mingisugused sekeldused, siis tuleb alustada sellest, kuidas Milano Malpensa lennujaama Hertzi esinduses selgus, et rendiautosid meile ei anta. Sellisel lihtsal põhjusel, et süsteem ütleb autojuhilubade sisseskännimise peale 'permission denied'. ja nii korduvalt. Vanemõdelik esimene reaktsioon oli muidugi, et kas tüübid on eelmistel suusareisidel avarii teinud või liiklustrahve saanud või veel midagi andekamat korda saatnud ja nüüd mingisugusesse black-listi sattunud. Tegelikkuses keelduti ka minu juhiloa peale autode võtmeid andmast.

Kui pool tundi seda jura oli möödas, hakkas tekkima tüdimus itaallaslikust 'meie ei saa midagi teha, kui süsteem ei luba' suhtumisest ning letitöötajate soovitus sõita Rooma peakorterisse asju ajama ei ajanud enam isegi mitte naerma, sai ise kõvasti häält tõstetud ning ülemust nõutatud. Kogu teema tegi huvitavaks asjaolu, et Herz oli meilt võtnud ettemaksu, ise pakkunud välja autod ning samas oli võimetu ütlema ühtegi tervemõistuslikku selgitust, miks meile autosid ikkagi ei anta.

Veel pool tundi, mõned telefonikõned Eestisse inimestele, kes protsessi saaks mõjutada ning nagu imeväel kadus ekraanilt süsteemi 'permission denied' ning allkirja vastu anti kahe auto võtmed. Karta oli, et euroga liitumine oli pekki keeranud mingisugused infosüsteemi seosed ning kõik Eesti kodanikud ebasoovitavateks inimesteks tembeldanud.

Passo del Tonale

on üks väike Itaalia küla - kellele Livigno midagi ütleb, siis sealt paari sõidutunni kaugusel. Jaanuari alguses olid kõik orud veel mudased ning piisavalt regulaarselt sadas uduvihma. Autodega suunda idasse võttes tekkis kahtlus, et kas lund üldse on. Aga mäed on mäed on mäed, st kui piisavalt kõrgele kasvõi tillukese Opeliga kruiisida, siis suusatada ikka saab.

Tonale oli muidu tore, kõige toredamaks teevad igasuguse Itaalia asukoha muidugi värskete juurviljade ja fruutidega külapoed, juustu- ja veiniputkad ning kondiitriärid. Natuke kehvem seis oli söögikohtadega, sest restoranide asemel hubaseid trattoriasid leida ei olnud lihtne. See üks, mille vanalinna tänava äärest avastasime, jäigi ainsaks. Mis tähendas ka, et nimetatud söögikoht sai nädalased püsikliendid ning kolmandal päeval meie seltkond ka harjumuspärase laua.

Itaalias on veel tore see, et 10EUR eest saab kilo hõrke juuste ja värsket parma sinki ja mõned baguette'id. Veinist ei räägi, eks.

Suusaolukord

Kui apartmenti aknast välja vaadates sadas põhimõtteliselt pidevalt uduvihma ning kõik mäenõlvad olid halli vati sees, siis ainuls variant probleemile lahendus leida oli lihtsalt liftiga peale poole pilvi sõita. Peaks ütlema, et üldiselt oli lumi väga ok. Suht värskelt sadanud ikkagi ning rajad üllatavalt vähe jääks sõidetud. 

Esimesel kahel päeval oli tõsine probleem nähtavusega. St seda lihtsalt ei olnud. Minu jaoks esmakordne kogemus, kui täiesti kaob ära taju, kui suure kallakuga mäest ma alla lasen ning kuskohas täpselt rada ära lõpeb ja näiteks kuristik algab. Paar korda õnnestuski niimoodi hange sõita, et ühel hetke silmasin rada tähistavat punast lipukes, lihtsalt 20 meetrit 'valel' pool.

Kuna kõrgemad liftid ning suusaküla teineteisest paari gondlisõidu kaugusel paiknesid, tuli esimest korda elus ka endale auto järgi tellida - viimasel, enda meelest piisava ajavaruga liftisõidul mäkke jõudes teatas liftimees, et järgmist lifti enam küll üles ei lähe. Nähtavus on nii halb ja ainus variant on alla tagasi sõita. Mida me siis kahekesi ka tegime. Järgnes telefonikõne vennale, kes siis 15km kauguselt järgi tuli ja tee äärest üles korjas. 

Nelja päeva talispordi saldosse jäi veel üks ca 3000m peal läbi viidud telefonikonverentskoosolek, avastus, kes on Justin Bieber (ask no more),  päris hästi järgiproovitud graafik 'hommik-töö, lõuna-mäed, õhtu-töö' (kannatab praktiseerida küll!).

Graafikud Itaalia moodi

Kui hotellis uurimas käisin, mismoodi Tonalest nädala keskel varahommikuse Milano lennuki peale õnnestuks jõuda, kirjeldasid administraatorid lahkelt, et poole viiene buss läheb siitsamast postkontori eest igal hommikul.

Kui Indrek mind autoga unise peaga peatusse viskas, mina kahtlase vaikuse peale posti külge kleebitud graafikut uurima läksin, selgus oma algelist itaalia keelt praktiseerides, et seoses mingisuguse graafikumuudatusega bussi Tonalest ei lähegi, vaid see väljub hoopis ca 15km kaugusel olevast asulast.

Siis läks kiireks. Google Maps sisse, gaas põhja, et 15min pärast õiges linnas olla. Täpsustuseks võib mainida, et tee oli suures osas serpentiin ning 50km/h piirangu ületamine oli keeruline seetõttu, et poole maa peal otsustas üks carabineri'de ametiauto täpselt meie ees aegluubisõitu tegema hakata.

Kuidagi õigesse linna jõudsime, prügiveoauto juhilt saime kiired näpunäited, kus bussijaam asub ning praktiliselt minut pealt hüppasin autost välja, et peatuvale bussile astuda ja seal oma varahommikust und jätkata.

Peale seda, kui mina keset nädalat Tallinnasse tagasi jõudsin, oli koha peal ka ilm väga ilusaks läinud. Päike ja off piste ja muud rõõmud :)

Järgmine aasta, watch out!

 

Referentsid

Milano Centrale kõrval on väga mugava asukohaga hotell, kus hiliste saabumiste-varaste lahkumiste sattudes täitsa ok ööbida. Cityhotel Central Station. Lobbys hüppab ringi päris papagoi.
Firenzes peaks absoluutne valik nr 1 olema Academia Hostel.
Üldiselt on väljas söömine tänasel päeval Tallinnas kallim kui ükskõik millises proovitud kohas Itaalias. Mul ei õnnestunud antipasti-prae-karastusjoogi-veini-tipi eest kordagi rohkem maskta kui 15 EURi. Nukralt vaatan oma makaroniriiulit ja mõtlen heldinult isetehtud pasta peale...
Suvehooajal on üpris mõistlik suurem osa majutusest broneerida. Enamikus ööbimiskohtades olid kõik kohad kinni ja suvalt uksest sisse astuvatele öeldi ära.
Inglise keelt pursitakse väga vähestes kohtades. Elementaarne suhtlus itaalia keeles tuleb välja ca nädalase riigis viibimise järel. Sealt edasi muutub see ebaleva pomisemise asemel lausa nauditavaks.
Ma ei kujuta ette reise, kus 7 päevaga tehakse riigile tiir peale. Ma oleks võinud vabalt kuu aega veeta põhimõtteliselt samades piirkondades ning ikka vist tundunud, et "liiga vähe sai".
Käimise ja koti tassimise vorm tuleb tagasi 3 päevaga. Iga reisiga väheneb asjade hulk, mida kaasa tarin. Lõunavabariikides saab väga vähese riietusega hakkama. Kui poleks olnud asjatut statiivi ja fotoka kaasa vedamist, siis oleks pagas olnud 5kg. Koos LP-ga.
See, et konkreetselt enne äralendu fotokas otsustab mitte töötada, tekitas paanika nii umbes 3 tunniks. 4 rulli sai küll vahelduva õnnestumisega täis klõpsida, aga üldiselt on kaputt. Kui mõni aeg tagasi oleks see olnud katastroof, siis nüüd võtsin asja väga külma kõhuga. Juu siis pidi nii minema. Tegelikult on äärmiselt vaba minna ja mitte muretseda kaasa veetud tehnika, heade kaadrivõimaluste, öiste pikkade võtete jms pärast. No et ainult naudi elu, mõtle mittemillelegi ja kola kaks kätt taskus. Kes see ikka viitsib lõputuid veebigaleriisid vaadata. Kuna fotod on enamasti mu ainsad suveniirid, siis sellest on aint veits kahju.

Itaalia vol.9 - 8.vagun, koht 25

Monterosso-Milano rongis ei töötanud pooltes vagunites konditisioneer. Otse loomulikult ka mitte selles, kuhu mul pilet ostetud. Pilteikontrolöri kiirest ja pikast traktaadist sain nii palju aru, et broneeritud koha asemel võib minna konditsioneeritud 8. vagunisse ja leida seal mõni vaba iste. Ma ei mõelnud kaks korda, sest 3+ tundi umbses saunas istuda tundus suht koht mõeldamatu tol hetkel. Jaheda kohaga kaasnes aga võimalus kuulata poolteist tundi jutti miski ametiühingu liikme ja tema pinginaabri vahelist dialoogi. Õigemini monoloogi, sest mehe vastas istuv naine sai vist kogu poolteise tunnise jutuvada vahele poetada täpselt 6 ja pool sõna.
Alguses oli keelepraktika mõttes huvitav kuulata. Et Itaalias on ka probleeme liiga kalli kinnisvara, immigrantide ja valitsuse mittemidagi tegemisega hinnatõusu peatamiseks. Aga jutt ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Kõigil ümberkaudsetel käis lainena läbi kergendusohe, kui aktivist Genovas maha pidi minema.
Milanos istusin terve hommiku jahedas raamatupoe kohvikus ja lõin oma internetilimiiti laiaks. Kuumalaine välistas igasuguse seljakotiga liiklemise ning tegelikult oli suht mõnus värske kohvitassi ja vaniljesaia taga lugeda teiste muljeid kontserdist, mitte nii mõnus teada saada, et hea sõber põrutab sügisel Iraani ja mind kaasa ei võta, masendav lugeda Baltikumi ilmateadet, elementaarne surfata järgmiseid lennupileteid. Poe audiosüsteemist tuli ülihead muusikat. Ning riigipühadest ilmajäämine morjendab iga aastaga üha vähem.

Itaalia vol.8 - külaelu a la Unesco World Heritage List

Cinque Terre on üks suur rahvuspark, mille 5 rannikuküla võeti ühel hetkel Unesco kaitse alla. Üllatuseks ei oodanud ees sadu ja tuhandeid turiste vaid suhteliselt vaikne külaelu ning oma õhtulst klaasi veini ja värsket mereannipastat nautlevad kohalikud.

Hosteli aknast on vaade üle värviliste katuste ja kiriku kellatorni vahemerele. Igale poole saamiseks tuleb ronida mööda treppe üles või alla. Autoga ei tundu üldse kuhugi ligi pääsevat.

Täiesti joppamise peale valisin ööbimiseks Manarola, mis küladest vist kõige väiksem, samas mõnusaima atmosfääriga. Põhimõtteliselt on üks tänav, kust hargnevad trepid väikeste majade vahele ning nõlva otsas väike kirikuesine plats miljoni $ vaatega üle lahesopi.

Mul jagus kannatust täpselt 10 minutiks, et oma kott tuppa visata, ujukad ning rätik haarata ja enne CRO-TUR mängu õhtune suplus teha. Edasi kogunemine küla ainsas pubis, õhtusöögiks suurem valik kohalikust jäätiseletist ning ühele ameerikamaa seljakottijale elementaarsete mängureeglite selgitamine. Vea tegid kõik need kustunud inimesed, kes peale CRO väravat käega lõid ning oma poode-kohvikuid-pizzeriaid koristama läksid.

Hommikune plaan nägi enne põletavat keskpäeva teha jalgsimatk mööda rannikut ja läbi 5 küla. Eriti ei hoolinud hoiatustest, et vajalikud on matkajalanõud, piisav kogus joogivett ja kõndimiskepid. Plätud olid igati ideaalne valik, natuke vähem ideaalne oli +35 kraadine kuumus lõpmatutest treppidest üles ja alla ronimiseks. Ning eriti suur lollus oli päikeseprillid padja alla unustada.

Top 5 Terrest näeks minu meelest välja selline:

1. Riomaggiore

2. Manarola
3. Vernazza
4. Corniglia
5. Monterosso.

Kõike lahedam ots on Manarola ja Corniglia vahel. Riomaggiore-Manarola on liiga armunud-paarikeste-läila. Vernazza-Monterosso liiga higistama ajav kuumal suveperioodil.
Rannik näeb välja täpselt nagu Horvaatia läänekallas. St kes tahab pilte, siis otsige mu kunagisi Horvaatia reisi omi :)

ITA-ESP puhuks oli kohalik pubipidaja naine küpsetanud kokku pitsat, paninisid, pannud laudadele valged linad, kuhjanud taldrikud puuviljadega ning kannud täitnud kokteilidega. Free of charge. Mu elutoast väiksem ruum täitus varakult rahvusvärvides kohalike ja uudishimulike turistidega. Enne avavilet telkust tulnud intervjuu Zizouga võeti vastu ovatsioonidega. Toni tundus olevat ebapopulaarseim algkoosseisu mees.

Jalka puhul peab jätkuvalt paika, et 1) ITA treener on alati kõige šikimas ülikonnas; 2) kõige suuremad ilueedid ei performi (Totti kunagi ja Toni nüüd - mida f...ng noore ristisa vuntsid need olid???) 3) penaltiseeria võidab vanakooli mansade puhul see, kes esimesena lööb.

Kahju oli.

Kui peegelpilt tõele vastab, siis olen omandanud kollase rassi tunnused: mongoliidi nahavärvi ja hiinlase pilusilmad. Tallinna kliimaga tuleb midagi ette võtta, sest soojaga harjub ikka väga ruttu ära.

Itaalia vol.7 - Kus ma ei käinud

Sienast rongiga 5Terresse sõites jäid vahele kõik kõrvalteede äärde jäävad väikesed veiniistandused ning renoveerimata villad. Ma tean, et mõnes vahepealses jaamas maha hüpates ja rolleriga 20 min mööda esimest ettejuhtuvat sõiduteed ükskõik kuhu poole kimades oleks jõudnud mõne äärmiselt idüllilise maastiku või külani. Midagi peab järgmiseks korraks ka jääma...

Itaalia vol.6 - Friday I'm in love

Alguses oli plaan Luccasse edasi sõita. Et väike armas linnake, mis jääb sujuvalt tee peale. Aga nagu rändamistel ikka juhtub, plaanid muutuvad. A. kirjeldas absoluutselt vastupandamatult oma muljeid Sienast ning kui ma seda kolm päeva ja ööd vabatahtlik-kohustuslikult olin kuulanud, siis reede hommikul raudteejaama kassasabas seistes ning saapamaa kaarti uurides tundus pikem kõrvalepõige lõuna poole realiseeritavana. Un biglietto a Siena, nii kiiresti kui jalad võtsid ja käes loksuv kohvitops lubas, jõudsin napilt rongile.

Siena on kahtlaselt selline koht, kus linnas on väga vähe tänavasilte, nende rägastik totaalne sigrimigri ning ei jäta muud võimalust kui ära eksida. Seda enam, et puudub linna kaart. Igasuguseid väiksemaid tupikuid ja sisehoove on lõpmatult, kõik näevad ühte moodi välja ning orientatsioon kaob enam vähem 10 minutiga. Sellised kohad on mu lemmikud.

Pärast tunde ekslemist ning raekoja esisel platsil päevalehtedega tutvumist uitasin mööda varjulisemaid kõrvaltänavaid ning leidsin tillukese trattoria, kus järgmist veini proovida ja midagi uut jälle menüüst maitsta. Nüüd ma tean, mis tunne on, kui roog toob kananaha ihule ja tekitab külmavärinaid. Gnocchi trühvlitega, kõrvale ahjust tulnud sai, meresoolavõi, värske parmesan ja klaas punast ning mul tulevad neelud peale ainuüksi sellest kirjutamisest.

Hea söögikoha tegelikult tunneb ära nelja asja järgi: 1) õues või hoovis pole rohkem laudu kui 6 kuni 8 inimesele; 2) ettekandja ei räägi inglise keelt; 3) söömas on põhiliselt kohalikud; 4) enne arve esitamist tuterdab tagant köögist laua juurde hallipäine la mamma ning uurib, kuidas kaste värskete komponentidega ikka kokku sobis.

Siena saab maksimumpunktid kõige eest. Kõikidest riigis nähtud kohtadest oleks just seal tahtnud veeta umbes nädala kauem. Ning see oli ka esimene koht, mis pani mõtlema, et miks ma pole Itaaliasse varem sattunud.

Itaalia vol.5 - Taavet

On maailma ilusaim skulptuur. Ja originaal tuli samamoodi ära näha, mis sest, et koopia on vabalt ja tasuta peaväljakul vaadatav. Michelangelo kätetöö on nii ideaalne iga külje pealt, et ei teki mitte mingit küsimust ka, milline teine kuju võiks Taavetiga üldse konkureerida.

Ka ülejäänud kilomeetrite viisi Accademia sabas seisnud turistid vist arvasid nii. Vähemalt uudishimulikud näod ning sadade kaupa galeriis klõpsitud pildid väljendasid seda. Kuniks sisenes muuseumisse meeleheitel koduperenaine ehk üks tumedapealine kleenuke näitleja, kes hollywoodi sarjas mingit tibi mängib. Sellest momendist alates oli paljas marmormees unustatud ning kõik pilte jäädvustavad elektroonikavidinad välkusid sekundiga näitlejanna suunas. Meelelahutust täie piletiraha eest.

Järjekordse pastaroa degusteerimise kõrvale jätkus Taaveti teemalist juttu terveks õhtuks. Arutluse all oli:

• kust leidis Michelangelo nii ideaalse modelli?

• kas tänapäeval on naistel sama keeruline meedia poolt fabritseeritud iluideaalile vastata kui keskmise õllelihasega mehel sellisele skulptuurile?

• miks ei ole skulptuuril karvu peale juuste (eeldades, et modelliks oli kreeklane - kõige karvasem rahvas üldse) ja kas skulptuuri ühe strateegilise kehaosa väiksus tõstab meessoost muuseumikülastajate enesehinnangut vähemalt natukene?

• kas renessansiaegne kunst võiks "vaadatavuselt" olla ajaloo tipp ning kõik järgnevad kunstivoolud on läinud sellest alates allamäge?

Üksmeel valitses ses osas, et väike Taaveti-programm ei jookseks mööda külgi kellelgi maha ning söögi kõrval valmis nimekiri spordialadest ja menüüst, millega ligilähedast esteetilist tulemust saavutada. Ma olen fotomaterjaliga dokumenteeritud tulemuste ootel väga põnevil.

Itaalia vol.4 - Disneyland

Mul on selline tunne, et Firenze on Rooma järel ameerikamaalaste jaoks turismiobjekt nr 1.1. Sest sellist massi sokkides ja sandaalides ja bermuudapükstes ülekaalulisi jänkisid ei osanud küll oodata. Tagantjärele on hea tõdeda, et kõik ööbimised suuremates kohtades said viimasel minutil kinni pandud - kohal olles ehku peale mõnda vaba voodit leida oleks olnud vist suht võimatu.

Firenze on Disneyland. Kogu linn on üks suur muuseum ning iga maja omaette vaatamisväärsus. Lõpuks on hingematvast kultuuripärandist selline küllastus, et järgmine Michelangelo või da Vinci tekitab täpselt 0 emotsiooni.
Fotokaparandust ei ole. Nagu ei ole ka vahetatava filmiga seebikaid kuskil müüa.
Jäätisekogus, mis viimastel päevadel on nahka pandud, ei kannata enam üle lugemist. Ma olen Tallinnas tagasi vähemalt 5 kilo raskemana.

Ma üldiselt üritan suurtes linnades alati ka kunstimuuseumist läbi põigata. Aastate jooksul on välja kujunenud lemmikperioodid ja -kunstnikud, kelle väljapanekud alati muuseumikaardilt välja filtreerin ja üle vaatan. Selliseid muuseumitiire on olnud palju. Tõesti palju. Esimest korda elus aga kohtasin süsteemi, kus šedöövrite vaatamiseks on kaks varianti: nädalaid varem pilet telefoni teel broneerida või seista 4-7 tundi järjekorras. Time is money ja teine variant poleks tulnud kõne alla.

Reaalsus nägi välja selline, et isegi 15-minuti täpsusega külastusajaga broneeritud piletite sabas tuli oodata. Ja Uffizi ei ole isegi midagi nii märkimisväärset! Skulptuuride hall oli täitsa huvitav, mõned El Grecod ja Michelangelod. Samas ei midagi võrreldavat Ermitaaži või National Galleryga.
Oma sisimas tekkinud mõtte, et äkki õnnestub Milanos eksprompt ka Viimse õhtusöögi löögile pääseda, unustasin põhimõtteliselt kohe ära.

Kuum, kuum, kuum.
Arno lõunakallas üle Ponte Vecchio või ida linnaosad on need kohad, kuhu minna.
Politsei mängib kohalike aafriklastest võltskauba müüjatega lahedat kassi-hiire mängu.
Kui hostelitoas kondikat poleks, magada ei saaks.
Ma võin vabalt tund aega kauem vedelikupuudust kannatada, aga põhimõtteliselt ei maksa gelato-letis 0.5l pudeli eest 1.5EURi, kui kvartal edasi supermarketist saab selle 30 sendiga.
Tänavad on puhtad. Isegi väga.

Itaalia vol.3 - Il calcio

Rahvuslik vaba aja veetmise viis tähendab kas suvalises kohas suvaliste inimestega palli toksimist improviseeritud väravasse, nendele suvalistele inimestele kaasaelamist, jalgpallilehekülgede põhjalikku lugemist hommikustest ajalehtedest, jalgpalli vaatamist või sel teemal elavat arutelu ja vaidlemist.

ITA-FRA tähendas seda, et kontserdil oli rohkem kui mõnel mobiil tjuunitud raadio peale ning klapp kõrvas.  Nii umbes teise loo ajal hakkas kõrval seisev italjaano järsku pomisema "Pirlo, pirlo, pirloooo" ning hetke pärast  käis üle staadioni lainena kahin "UUUNO -  TZEEEROO!!!"

Öösel läbi linna hotelli jalutades koristasid prügimasinad möllust järgi jäetud klaasikilde kokku, mõned ekstaasis noorukid lehvitasid veel lippe ning laulsid campioonet.

Firenze hostelis oli kõigi põhiteema, et kuhu on kohalikud üles pannud suure ekraani ning kuidas põgeneda keskuse turistide hordide seast ja leida kohalikud saksa ning portugali residendid, kelle omavahelisele andmisele kaasa elama minna.

Austraallane tegi kiiret uurimustööd ning leidis kaks Firenzes studeerivat saksa tütarlast, kes osaksid kaardil näidata linna ainsa suure ekraaniga väikest piazzat. Leppisime kokku, et kolmveerand oleme platsis ja tasakaalu mõttes elame portudele kaasa.
Kiire lõuna ja palju filosofeerimist kunstide teemal. Hosteli omanik andis meile visiitkaardi mingi raekoja restorani kontaktidega, kuhu uksest sisse astudes tuli parool öelda. Et alet saaks. Pärast fantaseerisime, et tegelikult on noortele suunatud hostellibisness ainult kate mingi shady äri ajamiseks. Et ei saa olla Duomo kõrval paiknevat säästuhinnaga majutuskohta ilma alternatiivse sponsoreeriva sissetulekuta. Kui hallipäine (ja vähemalt 70) hosteliomanik samas restos maandus ning tema ümber sõna otseses mõttes kuldkontsadel ja minides siresääred tiirlema hakkasid, maksime arve kindla veendumusega, et osa sellest läheb mingi kohaliku mafia kassasse :) Vahel võib ju filme reaalsuseks unistada.

Peale muuseume ja enne mängu otsustasime turismipiirkonnast välja jalutada, ekselda esimese non-english-speaking söögikohani ja osta järgmise gurmeeelamuse. Tuiasime mööda kahtlasi tänavarägastikke, kuniks ühel hetkel otsustasime, et esimeselt vastu jalutavalt kohalikult uurime oma vigases italianos, kuhu soovitataks sööma minna. Vastu sammus väga viksis pintsakus vanamees, kes meie restoranipäringu peale teadis rääkida, et buon ristorante sellel tänaval on 300m kaugusel. Ja et tegemist on linna parima saladusega. Selline avaldus otse loomulikult tekitas uudishimu. Koha leidsime, hinnaklass eelarvest väljas. Järgmine uks pakkus aga pea sama autentse elamuse. Mingil müstilisel põhjusel suutis A ainult jätkuvalt menüüst kõige tagasihoidlikuma kogusega roa välja valida. Mina jälle vastupidi.

POR-GER lõppes üldse mitte nii, nagu oodanuks. S.t siis mingite kohalike sakslastega kuskil jumal teab millise baari õuelaudade taga parfüümidest rääkides. Don't ask....

Itaalia vol.2 - George Clooneyl on maitset

Como järve ääres on loendamatu hulk väiksemaid ja suuremaid külasid, mitte millimeetritki kaasaegset arhitektuuri ning kogu panoraam on piltpostkaardistatud. Como linn ise hoiab madalt profiili, naaberasulad on seevastu segu natuke luks ja päris luks villadest, Aston Martinitest, mitemtärnihotellide lobby baaridest ning nendes kokteilitavatest üleslöödud inimestest.

Ära tuleb käia Bellagios (kelle uudishimu ei kannata, siis kohalikud pidid olema väga sõbralikud jagama muljeid kokkupuutest külas elava kuulsaima näitlejaga), mina hüppasin sik-sakina üle järve sõitvalt paadilt maha veel paaris külas. Jalgrattasport on popp, hommikul hotelli rõdul haigutades pedaalis mööda vähemalt sada sukkades-sokkides isendit.

Tunda oli, et turistihooaeg polnud veel alanud: ameerika keelt oli väga vähe kuulda. Suurim ja tõsiseltvõetavaim valim sisaldas Šveitsi ja Lõuna-Prantsusmaa ärikoolidest vaheajal olevaid polosärkides ja viksitud kingades ärimehehakatisi.

Vein on odav.

Internetikohvikut ei ole. Vähemalt mitte üheski kaardil märgitud kohas.

In Riva al Lago hotell on suht ok. Hommikusöök on nuumamine. Kõiksugu kreemisaiad ja marmelaadikeeksid jätavad külmaks.  Rootsi lauast hävitan suurema osa viinamarjatomatitest.