Euroopas on suht-koht kaks lennufirmat, kellega isiklikult ning ca 1/10 Maa-Kuu distantsist läbilennanuna igasugu komplikatsioone on kõige vähem esinenud: KLM ja Lufthansa. Finnair armastab streikida, SASil on ka miskid ametiühingud ning nende kapriisid mitte just harvaesinev nähtus, AirBaltic'uga on tihti oht hoopis bussi peale sattuda ning kodune Estonian Air on jätkuvalt keskendunud igavatele sihtkohtadele. Ehk ei pea pikalt põhjendama, miks natuke alla aasta tagasi ühe kahtlase lennupiletikampaania raames (kus ikkagi vähemalt üks ots LH'ga sees) sai umbes täpselt kahe tunniga otustet, et 300 EURi on päris mõistlik hind, et paar nädalat varbaid Kariibi mere vees leotada ja rummi juua.
Kuidagi eriliselt peab rõhutama fakti, et enne saatuslikku jõulupuhkust polnud ma varem kor-da-gii lihtsalt lebo teinud, rand ja palmid ja liiv ilma tuuleta on totaalselt igav perspektiiv ning üleüldse kulutada kaks nädalat niigi vähesest iga-aastasest töövabast elust kuskil tillukesel saarel üldiselt minu arusaamaga meeldejäävast puhkusest kokku ei lähe.
Kui mitte midagi pole teha, siis tegelikult on alati midagi teha. Lahendus eelpool kirjeldatud olukorrale oli maja broneerimine ühes Barbadose lõunatipu surfikülas ning mõnituhat allalaetud lehekülge Kindle'sse.
Miks ma ainult käsipagasiga reisin
10 aastat erinevas formaadis ja erineval viisil maailmas ringi kolamist on juurutanud oskuse ükskõik millisele lennukile hüppamiseks kott 10 minutiga ära pakkida. Tegelikult ka. Ma tean, KUI palju asju on VÕIMALIK igale poole kaasa võtta. Teisalt, see on hämmastav, KUI väheste asjadega saab ilma liigse puudustundeta ükskõik millises maailma punktis hakkama. Teisisõnu, 30L seljakott on standardmaksimum. Kuhu kariibimere aksessuaaridena läksid sisse plätud, bikiinid, kaks t-särki, hambahari ja SPF.
Nüüd aga lisavarustuse juurde: 1 lohelaud, 1 9m lohe, 1 7m lohe, trapets, lükra, kiiver, poom, ujumisvest - kokku tubli suur lumelauakotitäis staffi. Rõhk sõnal 'lisa', sest selle reisi jaoks muutus igasugune mitte seljas, jalas, peas, käes käiv kama kohale jõudes lihtsalt boonuseks, preemiaks, üllatuseks või milliseks iganes sarnaseks sünonüümiks.
Tallinnast kaks tundi plaanitust hiljem väljunud lend otsustas maandumisaega samuti edasi lükata ning paar üleliigset tundi Saksamaa lumetormide kohal hoopis tiirutada. Hilisõhtul teatas piloot Frankfurdi kohal, et maanduda ei lubata, tuleb edasi lennata Nürnburgi. Nürnburgi kohal teatati, et lumetormi tõttu maanduda ei lubata ja tuleb edasi lennata Münheni. Seal ähvardati samuti maandumiskeeluga, aga kuna tõenäoliselt muutus asi kriitiliseks, siis lasti meid maa peale. Piloodi lootus, et kõigest 20 minuti pärast võiks uuesti Frankfurti lendamist proovida ja Lõuna-Saksamaale mitte ööbima jääda, kustus umbes kl 2 öösel. Et mis seals siis ikka, mantlid selga ning talvist baierimaad nautima.
Öö lennujaamas on vist asi, mida kellelegi üleliigselt kirjeldama ei pea. Varahommikul Lufthansa piletileti järjekorras asenduslendu oodates tundus ühel hetkel asi lootusetu ning ainult kiired jalad, veidike ülbust ning check-inni tibiga arutelu päästis hädast, st õnnestus endid organiseerida esimesele (hiljem selgus, et ka viimasele) Münhenist Frankfurti väljuvale lennule.
Frankfurti maandusime täpselt õigel ajal, st viimase lennukina, mida enne tuisust nädalavahetust üldse maandada lubati. Ning tõusime õhku samuti õigel ajal, st ühe viimase lennukina, mis veel graafiku kohaselt õhku tõusis.
Ainus tundmatu suurus kogu ööpäevase aktsiooni järel oli pagas.
Rumm ja rege
Bentley Adams niitis niiske palavusega. -10C'st +30C'sse sulanduda pole just kõikse kergem. Samuti on suhteliselt tüütu olla magamata, tegeleda kaotsiläinud pagasi raporteerimisega ning tuvastada kümnete lõunamaalaste hulgast just seda õige autojuhti, kes rannamajja tasuta sõitu oli lubanud.
Teisalt on päris leevendav maanduda Atlandi ooekani vaatega majas, mille rõdul ripub võrkkiik, müra asemel on lainete loks, veeni on 30 meetrit, wifi levib ainult katusel ning järgneva paari nädala perspektiiv on magamine-veesport-söömine-magamine.
Tegelikult on Barbados umbaudu 20x30km suurune saareke, kaljuse rannaga idas, kuurort läänes, laienlaudurite meka põhjas ning surfiparadiis lõunas. Keskele jäävad suhkruroopõllud, natuke džunglit, mõned risti-rästi maanteed, mida mööda reggae-bussid peaaegu 24/7 sõidavad ning pealinn Bridgetown.
Täiesti suva peale broneeritud maja Silver Sands'is oli kümnesse. Kuna ei ole eriline suurlinna ja melu inimene, siis rahulik rannamaja pidudest ja turismist eemal on palju rohkem enda maitsele. Tuli ju kasutada võimalust ning läbi lugeda kõik need aega oodanud jutukad ja magasiinid ja memuaarid. Eelistatult kuskil mere ääres lebotades :)
Kuivõrd lennufirma, euroopa lumetormid ning lõunamaalaste korraldamatus ei suutnud jätkuvalt tuvastada enda pagasi asukohta, tuli esimesed päevad istuda kuival ning vaadata, kuidas teised, valdavalt Ameerikast kohale vajunud tegelased tuult püüavad.
Mis ei tähendanud, et Barbadosel muid alternatiive aja veetmiseks pole. Kiirülevaatena jäid tollest korrast meelde
- Bathsheba päris fotogeeniline rannik
- Norht Point ja Animal Flower Cave's ujumine
- Värske kala millises iganes rannaäärses Bridgetowni söögitelgis
- Mikrobussid, millesse müstilisel kombel mahtus ettenähtust kaks korda rohkem ettenähtust kaks korda laiema tagumikuga inimesi ning kus mängis ettenähtust kaks korda kõvem bob-marley-muusika
- Imeline suvejook = topsitäis jääd + endale meeldivat värvi siirup + kondentspiima sarnane magus kreem maitsestamiseks. Täiest eemaletõukavalt mitteisuäratav, aga kohalikele meeldis.
- Rumm. Tume ja hele ja vahepealne.
- Ookeanihoovused, millega oli päris lihtne ennast vastu kivist merepõhja siniseks põrutada.
- Naaberapartmentis elavad sakslased, kes igal pealelõunal vorste küpsetasid.
- Täiesti ebatüüpiline jõul, st kaunistatud palmid, kariibi wok, külm valge vein ja õlu ning rummipuding komplektmenüüks. Ose loomulikult terrassil, lamamistoolides, koos päikeseloojanguga.
Barbados ei ole muidu kõige odavam koht suvitamiseks. Samuti ei ole see maailma huvitavaim koht paari nädala veetmiseks, mis tähendab, et hiljemalt umbes kaheksandal päeval tekib elavamatel inimestel isu ka midagi muud teha, kui iga päev tunde rannaelu elada. Kui endal poleks füüsilist väljamagamisvajadust olnud, oleks vist juba kolmandal päeval uurinud lennuvõimalusi naabersaartele. Natuke elevust argipäeva tõi teistele Tallinnast sama lennuga lahkunud, kuid Kariibidele lõpuks mitte kohale jõudnud inimeste lennuseiklustele kaasaelamine. Aga ainult natukene. Sest olgem ausad, head ilma saab kaifida ikka üüratult põnevamates kohtades. Bikiinirandid on muidugi siiani alles, ei saa salata :)
