Pikema sissejuhatuseta toimus viimasel nädalavahetusel tore vabaõhuüritus nimega 24h Bike Adventure Raid 2011, kuhu mind tüüpiliselt 'mõnus seiklus värskes õhus' reklaamlausega nii muuseas kutsuti, teadvustamata täpselt, mida kogu selline pull endast tegelikult kujutab. Reeglites olla nõue, et segatiimid ja vähemalt 1 naine peab olema kaasas lisaks ratta- ja ronimisvarustusele, lampidele, kosmosetekile jms.
Natuke murelik hoiatus, et ma eriti kõva jalgrattur pole ja kindlasti tuleb muretseda nöör, millega mind N tunnil järgi vedada, ei paistnud kedagi morjendavat (ning tagantjärele ma ei imesta, sest naisi, kes asju paremini suudavad ette kujutada, ei ole eriti võimalik sellisteks nädalavahetusteks ära rääkida). Nii proovimise mõttes sai koos tehtud üks 8h rogain ka ning ühel õhtul Astangu panga peal natuke ronimistrenni (mis algas pea ees laskumisega, aga sellest mõni teine kord), rohkem polnud aega pikalt mõelda.
Hommikul kl 12 anti Dundaga linnakeses 27 tiimile start. Esimese ülesandena otsida vanast rongijaamast jalgsietapi kaart. Nagu ikka, natuke üle 100 inimese pani pea laiali mööda linna liduma, nagu tegemist oleks paaritunnise kiire jooksuotsa, aga mitte ööpäev läbi kestva füüsilise pingutusega :)
Vahele võib öelda, et mul on viimane aeg hakata kompass käes orienteerumiskaartidest ka mingit sisu välja lugema. Mõned korrad veel päästab see, et võistkonnale antakse heal juhul 2-3 kaarti. Aga igavamatel otsadel võiks kaardilugemist küll harjutama hakata. Natuke vähem 'lisavarustuse' tunnet oleks abiks.
24h rattaorienteerumist näeb muidu välja selliselt, et pool päeva saab ratta seljas valges litsuda nii kiiresti kui torust tuleb. Siis terve öö kuskil rägastkus seigelda, metsaradadel pedaalida ja mõned korrad rattakingad ka jooksususside vastu vahetada. Ning siis hommikuvalges jälle mööda küla- ja metsateid nii kiiresti liikuda, kui vähegi veel võhma on.
Praktikas juhtus nii, et üks SI pulk pandi naisliikme külge, teine ratta külge, mis tagas selle, et kõik lisaülesanded sain boonusena mina teha. Ja lisaülesannetena ei mõtle ma mingit paberi-pliiatsiga laevade pommitamise või puulehtede tundmise stiilis peamurdmist. Lisaülesanded Läti moodi on puu otsa ronimine, piirivalvetorni otsa ronimine, maja katusele ronimine, suurte kivide otsa ronimine, veel mõne puu otsa ronimine, tsisternide otsa ronimine jne. Vahelduseks ka 'punkt meres' kuhu tuli öösel enam-vähem ujuda. Seda kõike koos rattaga.
Päris paras sissejuhatus õhtupoolikule oli katsetamine rattaveomehhanismiga. Nimelt õngeridva moodi asjandus, mis ühest otsast läks sadulaposti külge ning teisest otsast konksuga minu lenksu külge, töötas päris hästi aeglase kiiruse pealt või siis sirgetel teedel kimades. Asi muutus keerulisemaks kurvides ning suurema kiiruse pealt külge haakides. Viimases situatsioonis juhtuski nii, et hoo pealt konksu püüdes jäi kumm valesse kohta kinni ning tõmbas rattad külili. Tulemuseks korralikult maha lihvitud vasak reis ja küünarnukk. Aga kui on kiire, siis pole aega ju haiget saada.
Üldiselt õnnestus esimese 8h'ga orienteeruda 100km, mis tol hetkel tundus suhteliselt ulmeline. Edasi läks natuke vaevalisemalt. Kottpimedad metsad pehmete radade, muda-aukude ja lompidega ei ole minu lemmikud ehk aegluubis ratta seljas liikumise pärast võtsid öösel mõnedesse punktidesse jõudmised kole palju aega. Natuke sai ekseldud tihnikutes, mülgastes, ületatud kraave ja ojasid, nii muuseas ronitud igasugu orvandeid, rehvikuhjasid ja kivihunnikuid. Öise jalgsirogaini 3minutit trahvi tuli puhtalt selle pärast, et mul oli orvanditel üles-alla tee raiumisest toss lõpuks täitsa väljas. No ja siis edasi surisevate jalgadega uuesti ratta selga istuda ei ole just kõige mõnusam tunne.
Kui lemmikutest rääkida, siis mulle meeldib, kuidas lätlastel on mingi teema kontrollpunktide võimalikult kõrgetesse kohtadesse riputamisega. Alates esimesest rattapunktist, mis oli ca 2.5m kõrgusel puu otsas, kuhu ronimiseks ei olnud allpool mitte ühtegi oksa. Järgmisena punkt vanade kütuse vms mahutite otsas, siis suure kivi kohal 5m kõrgusel rippumas, siis vana sõjaväe vaateplatvormi otsas, siis mõne ehitusjärgus maja katusel ja mõne järgmise puu otsas. Eriti täiuslikuks tegid selle veel kohustus punktid ka jalgrattaga võtta.
Ma tagantjärgi tegelikult absoluutselt ei tea, kuidas õnnestus ilma redelita 10m kõrguse piirivalvetorni otsa ainult mööda konstruktsiooni ronida. Ja seal otsas õhus tarzanit mängida, sest platvormi põranda nurgast riputatud punktilugejani mu käsi lihtsalt ei ulatunud sirutades. Või siis puu, mille otsa ronimine nägi välja umbes nii, et mehed tõmbasid mind rakmetega sisuliselt köiega üle puuoksa üles, sest punkt asus 5m kõrgusel oksa küljes, mille all oli ainult kaks haru 2,5m kõrgusel ja 4m kõrgusel. Kui ronimisest veel väheks jäi, siis 'punkt meres' tähendas seda, et öösel tuli sumada rattaga peaaegu nabani vette, et mingi toika otsast kaks piiksu kätte saada.
Hoopis teine teema on muidugi see, et kottpimedas kaarti lugeda ja veel suhteliselt õiges suunas liigelda on minu jaoks päris ulme. Ma ei tea, kui palju kiiremini oleks mehed ise raja läbinud. Aga fakt on see, et ilma hea orienteerujata Läti metsadesse minna ei tasu :)
Silmad hakkasid kinni vajuma kl 12 ajal öösel ning enne päikesetõusu umbes 7 paiku. Kuna me kahte viimast etappi ei jõudnudki läbida ega võistluskeskuses tankida, läks tarbitud söögi nimekirja lõpuks 4 energiabatooni, 3 geeli, 1 snickers, 1 võileib, suurem peotäis kummikomme ja 3L spordijooki. Rohkem polnud aega süüa, kuigi seljakotis oli kõike 2x rohkem v.a batoonid/geelid. Esialgsete tulemuste järgi andis kõik see + 20 min ajatrahvi kokku 11. koha.
Tagasiteel toimus vahelduvmagamine ning üks teeäärne peatuse enne Riiat, kui tuli korraks seisma jääda, et pool tunnikest kõige hullema une vastu leevendust saaks. Ei mäletagi viimast korda, millal ligi 38h jutti sai üleval oldud. Käelihased on kanged ja sinikaid leidub, aga muidu päris meeldejääv Läti nädalavahetus, ütleks selle peale.
Täiendus 1: vasak kints võttis esmaspäeva õhtuks päris deformeerunud kuju. St teisipäeval tuli minna apteeki mõne imesalvi järele. Lihaserebestus näeks vist veel hullem välja, aga mingi põrutus või tõsisem venitus on küll. Üle nädala hiljem hakkab asi normaliseeruma ning teksade jalgatõmbamiseks pole enam vaja leiutada ekstreemseid joogapoose.
Täiendus 2: tiimi orienteerumisässad arvutasid kokku ka ligiaudsed vead ning said numbriks 206 minutit. Mingil öötunnil lakkas terve mõistus toimimast ning paar korraliku ringi sai ikka trajektoorile salvestatud.
Täiendus 3: ma ei jõudnud rattalt veel Läti pori mahagi pesta, kui tekkis idee Lätis testimata jäänud taskulamp ikkagi ratastel ööpimeduses ära proovida ning näiteks täna õhtul Paldiskist mööda ranniku off-roadi 90km Tallinnasse pedaalida. Et peaks kolmapäeva hommikutundidel koju jõudma küll. Hoiaks oskused rooste minemast ja annaks ööorienteerumist ka õppida või umbes nii. Seekord liimile ei läinud. Puhtalt tänu sellele, et loetud päevade pärast vaja lennukile astuda suuremate funktsioneerimispuudusteta.
