uk

1364 üles ja 1579 alla

Teise päeva rajaprofiili kirjeldati kui difficult-very difficult-moderate-difficult-moderate. Algus läks lahti nagu tavaliselt: riisipõldude kõrvalt suhteliselt kitsast rada mööda Modi Khola jõeni, siis üle silla ning mööda teist jõekallast põhimõtteliselt püstloodis mööda nõlva edasi. Kuidagi vägisi neelasin mõned kummikommid ja paar tükki shokolaadi alla, sest isegi suht järsu tõsu peale ei läinud pulss kuidagi üles ning jalgade asemel oli all kaks makaroni. MItte mingit energiat ei olnud ennast mööda mäenõlva üles vinnata.

Elu läks natuke ilusamaks esimese künka vallutamisega. Päike lõõmas, teadaolevalt läbis rada esimesed 17km ka paari kohalikku mägiküla ning et tähelepanu maos möllavatest tsentrifugaaljõududest kõrvale saada, mõtisklesin omaette, kuidasmoodi ikka kohalike hõimude igapäevane elu-olu võiks välja näha. Väikeste mudilaste rõõmsameelsus, pabersiledaks triigitud koolivormid ja mõistetamatult valged sukad ja sokid ei tahtnud tükk aega lipp lipi peal, lapp lapi peal stiilis elukeskkonnaga kokku miksida. 

Teisalt on lauspäikese käes mõttel lennata lasta natuke ohtlik tegevus, sest mingi hetk tabasin ära, et polnud päris tükk aega ühtegi roosat rajatähist näinud ning natuke kahtleval sammul otsa ringi keerates selguski, et mõnisada meetrit tagapool keeras rada metsa vahele, otse tihedasse rägastikku.

Tõstin tempot, et selline viga natukenegi tasa teha. Ning mõne kilomeetri pärast terendas esimene CP.

Kiire vetsupaus, pudelid vett ja spordijooki täis ning edasi. Kell muudkui tiksus ning tegelikult põhiline eesmärk tol hetkel oli mäe teise nõlva peale kiirustada, et natukenegi keskpäevapäikese eest varju saada. Rada ei olnud veel eriti kõrgel, keskmiselt 1500m kandis. Aga ikkagi, pilvitu taeva all higistab oluliselt rohkem kui mõne suurema nõlva varjus.

Mingi hetk keeraski rada mäenõlva varjulisema poole peale. Mis omakorda tähendas, et libedatel, kohati lausa märgadel kividel püstijäämiseks tuli igasugu kepid ja tokid abivahendiks võtta ning üha sagenevaid mägiojakesi ületades üritada ettevaatlik olla - päris järsul nõlval libastumine ei olnud korraldajate poolt soovitatud tegevus ning kõiki manitseti äärmisele ettevaatlikkusele.

Mulle see rajaosa tegelikult meeldis hullu moodi. Ei olnud selline tuim ronimine või alla mäge lidumine, vaid vahelduseks oli päris huvitav kõige haakuvamaid kivisid otsida, fantaseerida, millise puhma või põõsa taga mõni putukatekoloonia pesitseb (jah, hoiatati ette igasugustest vereimejatest ning hommikusel couse briefingul mainiti ära rajalõigud, mille jooksul ei olnud soovitav pissipeatust põõsastes teha) või milline kastene rohetaim kogu selle dzhungli täiesti fantastiliselt lõhnama paneb.

Ühel hetkel hakkas seltskond tihenema ehk sai natuke kassi-hiirt mängitud. Ühe mäe otsas asuva templi jalamile jõudsime veidi suurema seltskonnaga, kellest enamus otsustas teha söögipausi ning uskumatult muljetavaldavat 270 kraadist vaadet nautida. Mul oli tunne, et kui kuhugi kivi peale korraks maha istuda, siis sinna ma jään ka, ning võtsin ühe ameeriklasega suuna edasi. Kollektiivselt viibati, et tuleb nõlvast alla rühkida, mida me ka tegime.

Siis tuli 'uuuups' moment. St rada muutus ühel hetkel pea läbimatuks ning mina hüüdsin ameeriklasele, et keeran otsa ringi, siis siin küll näha pole, et 100 inimest oleks neid kivisid ja puutüvesid mööda edasi roninud. 

Egas midagi, 15min ajakadu ning üks tore üleliigne alla-üles harjutus. Pärast stuupa juures oli näha küll, et roosad mummud hoopis teises suunas juhatavad. Lolluses saab ainult iseennast süüdistada.

Igatahes järgmised 15km olid suhteliselt tasast maad, s.o siis Nepaali mõistes. Ühe mäe jalamil oli järsku kuulda paari kohaliku Nepaali poisi vilepillijoru ja ümisemist, mis kohati meenutas mingit budistlikku meditatsioonimuusikat. Paari kaasvõistlejaga kaalusime täiesti tõsiselt künka taha ennast ära peita ning fotokaga seda heli lihtsalt 10 min lindistada. Kogu vaatepilt oli piisavalt sürr, et esimese hooga lihtsalt ei raatsinud sellest mööda kihutada.

Päeva teine pool oli laugelt allamäge. Mis andis alustuseks hea võimaluse paari seltskonnakaaslase tausta lähemalt tundma õppida. Ning siis ühel hetkel veidi tempokamalt finishijoone suunas rühkida. Üldiselt olid viimased 5km päris rasked. Kui energiat ei ole, siis ei ole energiat ka labajalaga mäest alla veerevate kivide vahel õigesti astuda. Samuti on suhteliselt keeruline järsematest astmetest ilma libastumata alla saada, puhtalt 'kõigest-on-savi' meeleolu pärast. Ainus mõte peas oli, et kui enne cut-off aega finishini jõuan, siis tuleb kuidagi esimese asjana mitte magama minna, aga suurem kogus toitu ära hävitada.

Finishisse jõudes hüüdis Eric, üks Atacama võistleja, kes seekord vabatahtlike hulgas oli, et ma näen suhteliselt halb välja :) Ei kippunud eriti vastu vaidlema.

Telki jõudes teatas ka Natalia, et tunneb ennast halvasti. Ning kuuldes, et ma viimase päeva olen 1.5l vee ja peotäie kummikommide pealt läbinud, koukis Ian mu seljakotist hakklihapajaroa, võttis ühe veepudelitest ning miksis sinna limonaadi kokku ning istus nii kaua telgis mu kõrval, kuni nägi, et kogu selle kupatuse olin ära söönud. Need on need momendid, mille pärast tegelikult inimesed selliseid üritusi elu lõpuni mäletavad :)

Kui kutid meie telgi naisolevuste õnnetut konditsiooni suht murelikult pealt vaatasid, samas olid tunnistajaks ühehääslele avaldusele, et katkestamisest on asi kaugel, tegi Pat strateegiliselt olulise liigutuse ning organiseeris Dougilt ja Mattilt vaaliumitablette.

Nüüd on õige hetk rääkida kahest meditsiiniteemalisest fenomenist. Esimene on see, et oma senise eluea jooksul pole pidanud mitte ühegi spordiga seonduva aktiviteedi jaoks või pärast mingit tabletti neelama. No lihtsalt ka kõige suurema pingutuse peale pole kunagi hakanud midagi valutama, igasugu diamoxid ja aasia köögi ainevahetustabletid on ka kuidagi suure kaarega mööda läinud. Ühesõnaga, kogu see ravimiteema on elus olnud nii marginaalsel kohal, et pidin otse küsima, mida vaalium teeb :) Vastuseks sain, et võtku ma vähemalt pool sinist tabletti ja hommikuks olen uus inimene.

Teine fenomen seisneb tablettidega varustanud NY doktorites ehk kuidas meie seltkond Team Jessica nime sai. Lugu on iseenesest lihtne. Nimelt otsustasid arstid, et Nepaali võistlus on erakordselt hea võimalus katsetada nende hüpoteesi, et pikkadel spordiüritustel tõstab Viagra sooritusvõimet, eelkõige vere hapnikusisalduse suurendamise läbi. Ja nad tahtsid seda võistlejate peal katsetada. Korraldajate meditsiinipersonal oli andnud rohelise tule. Doug ja Matt olid kogu kohustuslikule varustusele lisaks seljakottidesse pakkinud igapäevased kollased ja valged küsitluslehed, väikese aparaadi, mis sõrmeotsast pulssi, vererõhku ja veel ei tea mida suutis mõõta. Ning otse loomulikult kotitäie Viagrat ning teist täpselt sama välimusega tabletti, mida placebo efekti kontrollimiseks katsetada.

Kui me Nataliaga esimest korda sellest Viagra eksperimendist kuulsime, siis kõlas see täpselt sellise võllanaljana, mida 5 telgikaaslasest meest vähemuses naistele enne starti elevuse tekitamiseks rääkida võiks. Kümnendat korda seda juttu kuuldes kõlas see mingi hetk tõsiselt aegunud huumorina. Meie seisukoht muutus, kui doktorid hakkasid esimesel õhtul lõkke ääres kaasvõistlejaid eksperimendiks 'ära rääkima'. Ei vaja vist selgitamist, KUI palju elevust selline meditsiiniline projekt tekitas. Ning KUI lihtsalt õnnestus doktoritel nende target hulk ehk 15 meest kokku saada. Väidetavalt pidi see sarnaste spordiürituste research projektide osavõturekord olema.
Point oli siis selles, et igale osalejale anti enne starti tablett. Osaleja ei teadnud, kas tegemist on päris Viagraga või niisama valge kommiga. Peale finisheerumist mõõtis Doug aparaadiga igasugu näidud ning palus võistlejal oma sooritust hinnata. Ning võistluse lõppedes tehti siis kokkuvõte, et kas päris-Viagra söömine tegelikult midagi mõjutas ka või ei (doktorid on ise tänaseni suht veenudnud, et Viagra on varsti dopingunimekirjas). 
Nalja kui palju. Kuna enamik eksperimedis osalejaid magasid kokku kõigest kolmes telgis ning doktorite ja meie Team V vestlusteemad alati väga kahtlastesse valdkondadesse kaldusid, otsustasime ühel hetkel igasugusele küsitavatele subjektidele panna naistenimed. Me arutasime Jessica mõju, kuidas Veronical läheb jne jne. Detailidesse rohkem ei lasku, aga Jessical ei ole enam kunagi lihtsalt tähenduseta suvaline tüdrukunimi.

Meie telgis oli plaan selge - söök sisse, pudel limonaadi peale, tablett otsa ja magama. Kell oli tol hetkel umbes kuus õhtul :) Plaan realiseerus pea 100 protsendiliselt.

1306 üles ja 1387 alla

Hotellist viidi pealelõunal starti kohalike bussidega. Tegelikult tundus see pigem üleliigse viisakusshestina, sest kruusateede, kurvide, kurude jms olukord võimaldas neljarattalistel ainult natukene kiiremini liikuda tee ääres hullavatest kohalikest lastest. Kohati tekkis bussis kollektiivne mõte, et hakkaks selle spordiüritusega kohe peale ja läheks esimesse telklaagrisse ka jala. Hullem ikka olla ei saa ning kui osadel inimestel selle lõputu lokusmise peale kõhus keerama hakkas, tundus ka viimastelegi skeptikutele see äärmiselt mõistliku alternatiivina.

Aga formaat nägi ette, et vähemalt esimesse telklaagrisse ei pidanud oma seljaotti vedama ehk paar tundi hiljem maandusime ühe suvalise tee ääres üles küntud riisipõllul.

1046m kõrgusel, vaade otse Machhapuchhrele. Päikeseloojang, külm pizza ja coca boonuseks. Telgikaaslaste Natalia, Iani ja Patiga natuke kildu visates panime paika kirjutamata reeglid: keegi ei norska, kõik pead lähevad paremasse, kotid vasakusse serva, pudelitesse pissimist ei ole ja jalanõud on ok pakkida kilekottidesse ja telki võtta (ametlikult keelatud, et mitte igasugu batsille ja sööbikuid levitada). Kõik ülejäänud - kaks ironmani Lõuna Aafrikast ja the Ryan Sandes ise jäid kõikide reeglitega nõusse ning kui pärast suremat õhtusööki ka 4 paari täpselt sama suurust ja sama mudelit S-Labi ketse oma unikaalsed tunnusmärgid said, ronisime magama.

Suht kitsas oli. See-eest jällegi soe. Ära peab märkima asjaolu, et pärast päikeseloojangut läheb Annapurnas novembri lõpus ikka väga külmaks. Nii jahedaks, et fliismüts on magades peas, soe pesu seljas ja magamiskotist öösel väljaronimine on suhteliselt hea iseloomuharjutus.

Hommik oli ka külm. See-eest järgmise miljonilise päikesetõusu ning roosa Machhapuchhre tipuga. Kaerahelbepuder ja pakk kohvi läks sisse, mõned peotäied pähkleid ka. Edasi polnud rohkem aega ringi uudistada, sest kl 7 anti stardipauk ning ees ootas esimesed 5km suhteliselt tasast mägiteed.

Rajakirjelduse järgi oli 4CP'd: moderate, difficult, difficult, moderate. Nii umbes läks ka. Peale esimest 4km hakkas ülesmägi pihta ja nii järgmised 15km. Kui 1800m kõrgusele higist leemendavana välja jõudsin ja natuke mõtlesin, et esimene päev on alati kõige kergem, tuli meelde küll, miks sellistest üritustest on lahe osa võtta :) Kohe alguses hakkasin harrastama ka strateegiat, et üles tuleb ronida nii, et pildituks ei pingutaks - st kõige kõrgemas punktis võiks olla nii palju võhma järel, et laskumised mõnusas tempos saaks võtta. Alguses kihutas enamik esimesel 10km mööda. Aga mägedes muutub olukord kiiresti ehk tegelikult lõppes esimene päev tulemusega kuskil keskel. Telklaagrisse jõudes oli tuju hea, isu hea, laagripaigas isegi mingi mäginire, kus küma veega lihaseid jahutada.

Karmim teema oli see, et kaks telgikaaslasest LAV'i ironmani olid tõenäoliselt kogu võistluse osalejaskonnas leviva kõhuviiruse saanud, üks nendest otsustanud kohe katkestada ning teine lubas hommikuni magada ja siis edasi vaadata.

Veel meeldejäävamalt algas õhtu siis, kui ka minul kõhus konkreetselt keerama hakkas. Olin paar tundi jõudnud magada, kui kl üheksa ennast vertikaali ajasin, et piisavalt kiiresti telgist välja saada ning kogu magu põõsa taga prügikotti tühjendada. Pool liitrit vett peale ning siis uuesti magamiskotti magama.

Täpselt sama tsükkel kordus kl 22. 

Siis veelkord kl 23.

Uuesti kl 24.

Kl 1 oli küll juba selline tunne, et no organismist ei ole enam võimalik mitte midagi eritada, prügikotid hakkavad ka otsa saama ja üleüldse - ma pole vist kogu eelneva elu jooksul ka nii palju kokku oksendanud kui tol ööl. Varastel hommikutundidel suutsin hävitada ka suurema osa oma wc-paberi varudest ning kui pool 7 telgikaaslased mind magamiskotist välja peksid, läksin starti poole liitri vee pealt. Mitte midagi muud ei suutnud suu sisse ka võtta ning igasugne toidust mõtlemine ajas kõhus veel hullemini keerama.

Racing The Planet Nepal - telgikokkutulek Cafe Concertos

Enne kui suure hooga rajaporfiili ja 250k jooksul juhtunu kallale asuda, lihtsalt peab ära mainima inimesed, kellega varsti juba pea kaks aastat tagasi sai kuus ööd-päeva pead-jalad koos telgis higistatud, peale seda aeg ajalt meili teel kontakti hoitud ning kui Nepaali regamine lahti läks, siis ka ühiselt korraldajatele soovi avaldatud, et kui võimalik, pandagu meid jälle kokku magama.

Juhtus nii, et Pokhara järveäärsel promenaadil jalutades hõikas järsku ühe grillbaari rõdult päris kõva meeshääl üle tänava 'Khhristinaaaaaaaaaa!!!!!!' Natuke segadust, et kust kes keda täpselt hüüab, ja ringivaatamist, aga hetk hiljem tundsin ära Matti, siis rõdule roninug Dougi ja Iani ning võttis loetud sekundid aega, et trepist üles tuisata ja oma ex-telgikaaslasi piisavalt kiiresti kallistama jõuda.

Kõlab võib-olla imelikult, aga just üks õhtu lumises Kadrioru pargis sörkides tegi aju kiire arvutuse, et nende kolme ja veel kahe inimesega olen vist Atacamas ja Annapurnas rohkem koos aega veetnud, kui paljude oma Eesti sõpradega kümne aasta jooksul kokku. Ma ei tea, kas see on hea või halb näitaja, aga igatahes ütleb see nende konkreetsete seikluskaaslaste kohta minu jaoks päris palju.

Respekt ja inside naljad ja tunne, et mõnede inimestega võiks kasvõi maailma lõppu minna, tõi Ianit, Matti ja Doug'i jällenähes peaaegu pisara silma :) Ei saa ka mainimata jätta, et esimene kaardistus grillbaari laua taha istudes ja klaasi õlut tellides oli kõikide jaoks tsekata, mis jalanõudega keegi starti plaanib minna. Paduinglaslik ilmaanalüüs jäi ära, pikem jutt sisaldas hoopis seda, mida keegi viimase poolteise aasta jooksul teinud on. Võimatu on siia kopeerida neid kilde ja kommentaare ja kuldmune, mis ultravõistluste ettevalmistuse teemal keedetud riisi ning oaleeme kõrvale järjest tuli. Natuke tõsisemaks muutus vestlus, kui Ian järksu teatas, et Doug nii pooleldi juhtumisi võitis kevadel Yukon Arctic Ultra 100 miili ürituse rajarekordi 28 tunniga. Dougi enda reaktsioon sellele oli, nagu oleks vanaema käest kaheteistkümnendat jõulu järjest villased sokid kingituseks saanud või eelmisel pühapäeval hommikusöögiks tavpärasest paar km pikema tiiru sörkinud - täpselt nii tagasihoidlik oli mees. (OT: Keda teema huvitab, siis natuke juttu ja paar videot, kuidas kohati -40C-ni küündiva temperatuuriga ekspeditisoonil hakkama saada, on siin)

Doug ja ta kiirabiarstist töökaaslane Matt olid Atacamas põhjus, miks meie telk standardse vulkaani nime asemel Tent V nime omastas. 'V' sellepärast, et kiirabiarstidel on üldiselt oluliselt teistsugused medikamendid sellistel spordiüritustel kaasas, kommertsravimitena apteekides müüdav on rohkem selline 'usu' ostmine :), ning et kui asi väga hulluks läheb, siis sellised kiirabiarstid võivad hoobilt kõige meeldejäävamateks telgikaaslasteks muutuda. Atacamas algasid kõikide 'töötavate' tablettide nimed V-tähega. Järeldused tehke ise.

Tent V muutus küll seekordse võistluse käigus Team Jessica'ks. Aga sellest hiljem.

Lühidalt, Doug on endine USA koondise triatleet, öösiti lapib USA idaranniku reanimatsioonis inimesi, päeval teeb trenni. Täispuhutava madratsi asemel kasutas iseõmmeldud membraanidega alust, kuhu puhus õhktäiteks neid vorst-õhupalle, millest saab igasugu loomakujukesi sõlmida. Ma ei tee nalja :)
Matt on hobi korras maratonijooksja, muul ajal õpetab tugevatele kaljuronimist ning kui sellest veel aega üle jääb, siis on Dougile reanimatsioonis inimeste lappimisel abiks. Magasime Atacamas üksteise kõrval, puhtalt minuti pealt sama unerezhiimi tõttu.
Ian on sellistel üritustel juba korduvalt käinud ning oma Londoni finantskarjääri kõrval kõik MDS'd, Britistani multispordiüritused jms läbi teinud, suvel võttis nii muuseas oma noorema venna kampa ja tegid ratastega Prantsusmaale tiiru peale. Ian on inimene, kes oskas näost välja lugeda, mida kellelgi meie telgis vaja või mis häda oli ning ilma pikema jututa situatsioonile lahenduse tekitada. Tegelane kvalifitseerub unikaalseks ja on eluks ajaks kõige heamate inimeste nimekirja eesotsas. Ilma liialdamata.
Plaan oli, et meiega ühineks ka Pat - Ekvatoriaal Guineas naftaäri ajav shotlane. Kõige sitkem hallpea, keda elus kohanud. Dougiga kahepeale huumorit genereerides põhjustas Atacamas korduvalt lisa peldikukülastusi. Pat'i seljakotist võib põhimõtteliselt alati mingi üllatuse leida - eelmine kord oli selleks elektripardel. Seekord koukis ta oma kotipõhjast täpselt vajalikul hetkel suitsuvorsti ja Voltaren kreemi välja :) Aga õllelõunast jäi ilma, sest Kathmandust ei tõusnud hommikul halva ilma pärast ühtegi lennukit õhku.
Ning Ryan, kes on kõige tundmatum maailma parim sportlane üldse. Kui Atacamas temaga ühte telki sattumine oli päris hariv kogemus, siis nüüd teist korda meid samast nimekirjast leides jäi ainult uudishimu, et kas tüüp on järtkuvalt sama tagasihoidlik ja jutukuselt minust ainult natukene eespool või on kogu sponsorshow ja profikarjäär teinud mehest teise inimese. 

Peale paaritunnist lobisemist otustasime, et teeme vahepeal suveniiriostlemist ning saame õhtul samas kohas jälle suuremaks pitsasööminguks kokku. Et äkki jõuavad ka Pat ja Ryan lennukiga Kathmandust kohale ning seltskonnaga ühineks ka Dougi vend Malcom. Tehtud mõeldud.

Suveniiriostlemine asendus tegelikult puuduoleva söögi hankimisega. Tänavanurga supermarketist maandus kassaletile mõned pakid Bombay mixi, datleid ning paar kokakoola purki. Igaks juhuks ning alloleva Thameli hotellis tehtud foto tõttu leidsin riiulilt ka Tiger Palmi üles ning otsustasin oma seljakotti 50 grammi võtta raskemaks teha.

Vahele oleks paras aeg selgitada ühte toredat lillat featuuri, millega ma Tallinnas lennukile astusin. Esmaspäeva hilisõhtul kontoris viimaseid kiireid asju lõpetades ning pool üheksa kottpimedas koridoris trepist alla astudes osutus üks trepiaste üleliigseks, st aste oli veel seal, kus teda poleks pidanud olema ning vasaku jalaga sellest mööda astudes väänasin kõõluse kahekorra ning käisin trepikojas konkreetselt selili. Päris valus oli. Esimesed 5 minutit ka selline tunne, et püsti pigem ei tõuse. Kuidagi trammi peale longates ja koju jõudes oli esimene kiirabi jääkott, ööseks jahe side peale ning enne varahommikust lendu määrisin täiesti sinise ja paistes labajala kreemiga kokku ning sidusin kinni. 2 numbrit suuremad Salomonid kulusid VÄGA marjaks ära - väiksematesse jalanõudesse ei oleks mu kinniseotud jalg lihtsalt mahtunud :) ! Normaalsed inimesed oleks muidugi läinud esimese asjana arsti juurde, kes oleks diagnoosinud lihaserebestuse ning keelanud igasuguse füüsilise aktiviteedi järgnevaks kaheks nädalaks. Mu enda kiirdiagnoos oli, et ca 48h istumist lennujaamades ja lennukites ja taksodes ja bussides minimaalse jalgsi kõndimisega peaks vähemalt paistetuse likvideerima ning kui hommikul voodist tõustes kinniseotud jalg otseselt haiget ei tee, siis vaatab Nepaalis edasi, mis saab :) Voltareni ja Hepageeli kõrval on tegelikult Tiger palm ehk nõuka terminiga vietnami salv päris toimiv asi, mida liigese- ja lihasevalude vastu kasutada.

Õhtul saime jälle kokku. Tohutu kogus sööki ja karastusjooke läks konsumeerimisele. Magama sai hilja.

Hommikune plaan oli oma hotellidest kohvrid ja kotid kokku pakkida, rentida suur mikrobuss-takso ning sõita RTP 'ametlikku' hotelli Fulbari. RTP'l on tava, et enne ja peale võistlust majutatakse kõik osalejad piirkona kõige nooblimasse majutusasutusse. Atacama Hotel Kunza jättis nii kustumatu elamuse, et meil kõigil olid ootused päris kõrged (ootused stiilis stabiilne elekter, pehmed käterätikud ja paksem kui 5cm madrats).

How wrong we were.

Fulbarisse sissekirjutus võttis igaviku. Porter kärutas kohvri küll minu eest hotellituppa. Aga esimese viie minutiga õnnestus mobiili pistikupesasse ühendades korralik elektrilaeng saada. Selline, mis sõna otseses mõttes käed värisema pani ning järgmise viie minutiga kõik sünteetilised asjad seljast eemaldama ajas. Palja jalu terrassil rohu sees seistes olukord natuke normaliseerus. 

Hotellitoa telefonil oli küll juhe, aga seinas seda auku mitte, kuhu telefonikaabel sisse läheks. Pooltes lampides polnud pirne. Ehk valida oli kas telekavalgusel lugemine või oma raamatuga vannituppa kolimine. Sooja dushi said need, kes ennast strateegiliselt õigetel kellaaegadel pesid. WC paberit oli täpselt nii palju, et kõhulahtisusega ei tasunud riskida.

Teadjamad olid Fulbari (mis tegelikult muutus suht ruttu Fubar'iks) kohta natuke taustinfot kogunud ja oskasid rääkida, et hotelli endine omanik oli kuu aega varem Nepaalis vangi pandud. Ning et majutusasutus oli tegelikult RTP võistluse ajaks spetsiaalselt avatud. Kahtlane, eks.

Muu oli kõik tore. Hommikusöögilauas kolme iiralsega röstisaiu, salatikastmes leotatud ube, pitat ning suuremat kogust pannkooke hävitades sain mina targutada - et mida sellised üritused endast täpselt esmakordsetele tähendavad, millega ma ise eelmine kord puusse panin, kuidas 15kg kaaluv seljakott on ikka üle mõistuse raske ning kuidas kahekordne kalorikogus vähemalt poolteise suuruseks vähendada.

Peale hommikusööki toimus traditisooniline gear check. Väga põhjalikult loeti üle kalorid ja valuvaigistid. Minul tuli numbri pealt ette lugeda oma kolmanda päeva menüü - kui palju mis pulber kaloreid annab ja mida peaks Veski Mati hommikupudru pakkide pealt ikka täpselt välja lugema. Natuke selgitamist, heas mõttes, oli, kuidas kogu see tavaar 20L kotti mahub. Ning kui ka meedikuga oli intervjuu tehtud, anti kätte rinnanumber, rajakirjeldus, võistluse pass, veekindel tuueljope ning rull prügikotte.

Lõunaks tellisid enamik kas linnast pitsat (kavalamad veel järgnevaks õhtu- ja hommikusöögiks ka kaasa) või võtsid hotelli enda restoranis pakutavast viimast. Kl 3 pealelõunal pidi algama kogu seltskonna pakkimine bussidesse ning sõit esimesse telklaagrisse.

Fotojäädvustuse mõttes ka ülesvõte sügisest ning sellest, millised võiks keskmise naisterahva jalad normaalolekus minimaalselt välja näha (hetkel on jätkuvalt veel sinna natuke maad...)

2011

Piinlik küll, et uue aasta esimeseks päevaks pole jõudnud kõiki 2011 reisimuljeid kirja panna. Paar pikemat lugu on veel soolas, aga enne kui 2012 jõuab suurema hoo sisse saada, kiire kokkuvõte, kui tore ikka eelmine aasta oli:

• Avoriaz, Genf, Tonale, Girona, Boston, Budapest, Kathmandu, Pokhara ja Annapurna. Natuke Lätit ka :)
• Nimekirja lisandus kolm uut riiki, mida esmakohtumise järel tahaks kindlasti kas sel aastal või mõnel järgmisel uuesti külastada: Hispaania, USA ja Nepaal
• Võtmesõnaks muutus 'mäed', sest aasta algas Alpides ja Dolomiitides, jooksutrenni sai natuke tehtud Püreneedes ning täiesti viimase peal sportlik aasta lõppes Himaalaja mäestikus.
• Valdavalt pidasin kinni reisistiilist 'täna tuleb idee - homme lennukile'. Ma jätkuvalt ei viitsi ega taha elu pikalt ette planeerida. Isegi nädalavahetused üle Eesti kujunesid selliseks, et reede hommikul tekkis mõte ja õhtuks oli see realiseeritud.
• Umbes 50/60 oli seiklemist üksinda vs reisimised väiksema seltskonnaga. Täitsa sobis, et mõlemat parasjagu ja vaheldumisi.
• Veel rohkem kinnitust leidis fakt, et linnad pakuvad vähe pinget. Päris puhkamiseks on ikka vaja mingisugust looduslikku värki, mida metsikum, seda parem. Bostonis ja Budapestis on stiilne. Aga rohkem sellepärast, et üks töö ja teine inimesega seotud.
• Järjest vähem mahub agendasse muuseume ja vaatamisväärsusi ja turistikultuuri. Järjest rohkem kohalikku kööki, getosid, planeerimatust ning oma inimeste igapäevaelu. Ma ju täitsa võiks ükskord ometi Buda kuulsates basseinides ära käia, aga kui selle asemel saab teha tutvust sealsete jalgrattapoodide hooldusmeestega, siis milleks, eks? :)
• Ma olen muutunud kahe passi inimeseks.
• Elu näitab, et esimesel jaanuaril tuleb jätkuvalt ära teha aastane ekstreem-kindlustus.
• Väga imelik on veeta 12 kuud ilma Lõuna-Ameerika kontinendil käimata.

Üldiselt on nii, et järgmised ideed keerlevad peas, mida sel aastal teha, kuhu võiks minna ning mismoodi 24/7 orav rattas rezhiimile paar korda restarti teha. Aga kõige mõnusam on sellest vast esimesel jaanuaril 2013 uuesti kirjutada ;)

'May your trails be crooked, winding & dangerous. Leading to only the most amazing view.'

Kogu lugu Annapurnast

Hommikul varajase bussi peale minek ebaõnnestus. Lausa kaks korda, sest esimesel korral hotellist Cafe Concertosse hommikusöögile jalutades 'õnnestus' ühe laua taha istuda Shveitsi vabatahtlikuga, kes Nepaali maapiirkondades lapsi ravis. Kuna röstisaiad olid head ja piimakohvi veel parem ning jutt eriliselt huvitav, siis ei tekkinud erilist kiirustamise isu ning poole tunnine kiire kohvilaks muutus paaritunniseks muljetamishommikuks.

Teine kord hotellist pool-jäädavalt lahkudes ununes maha ümbrik olulise paberimajandusega alates kindlustuskontaktidest ja lõpetades LPst väljatrükitud Annapurna lehekülgedega. Poolel teel kohalikku bussijaama tuli see mingi muu mõttelõnga jooksul meelde ning tundus suht mõistlik kohvrisse jäänud tähtsatele asjadele järgi minna.

Bussijaam oli väga tsiviliseeritud. Kuigi kõik targad raamatud soovitasid Pokharast sobivasse Annapurna piiri äärde jäävasse külla taksoga sõita, tundus kogu see turismitamine natuke igav ning paarikümne km pikkune 'suts' piisavalt lühike, et kultuurielamusena järgi proovida. Aasiale tüüpiliselt topiti 15 inimest mahutavasse minibussi umbes kolm korda nii palju rahvast. Muusika mängis, iga kilomeetri tagant tehti maha- või pealelaadimispeatus ning tundus, et Pokhara linnapiirist lähimate tundide jooksul kaugemale ei jõuagi. 

Paari tunni ja mõneteist km läbimise järel juhtus aga see, mis ülerahvastatud bussidega ikka juhtub, ehk ühes kurvis teeaugust läbi logistades lagunes bussil esisild ära. Kaks juhti käsutasid rahva viisakalt bussist maha ning kuigi mõlemad tegid näo, nagu üritaksid telefoni teel olukorrale lahendust leida, seadsid kõik kohalikud ennast teepervele istuma, mõned kaevasid kottidest oma termosed välja ning üldiselt levis laialdane siestameeleolu. Mul ei tekkinud kordagi tunnet, et probleemsele situatsioonile keegi kuidagi toimivat lahendust organiseeriks ning paari teise inimesega jõudsime otsuseni, et kui enne pimedat tahta kuskile asustatud punkti kohale jõuda, tuleb transport ise korraldada.

Hääletasime. Suht kohe peatus ühe kohaliku perekonna mikrobuss, ruumi kui palju, kliimaseade, pehmed istmed. Mida veel tahta. 100 ruupia eest olid meid nõus Birethantisse ära viskama.

Birethanti 1025 - Syauli Bazar 1220

Üldiselt valitud treki alguspunktis Naya Pul'is enamik matkajaid oma tiiru tavaliselt lõpetab. Ning seda oli õhtupoolikul ka näha, sest  pigem lonkisid suurte seljakottidega inimesed vastu, kui et üle Modi Khola keegi Annapurna poole suunduks. Eesmärk too õhtu oli lihtne - enne pimeda saabumist mõnda vähemalt paari tunni kaugusel asuvasse külla jõuda, kust järgmisel hommikul oleks sellesama paari tunni pikkune edumaa edasi matkamiseks.

Syauli Bazar oli väga vaikne, kolme teemajaga külake, kus esimese üllatusena selgus, et öömaja maksab igal pool ACA's 150 ruupiat nägu. See on umbes üks euro. Tolle teemajaga käis veel kaasas gaasiküttel toimiv soe dush ning terrassivaade alla orgu. Ei olnud põhjust kurta. 

Kiiresti sai selgeks ka kohalike teemajade vahel toimiv süsteem. Kui tahtsin üle tee asuva teise teemaja söögiruumis teise seltskonnaga ühineda ja taldrikutäie riisi juurviljadega nahka pista, tuli peremees viisakalt selgitama, et nii ei saa ja et õhtust tuleb süüa selles kohas, kus ööbitakse. Kohalik kartell, mis muud.

Pimeduse saabudes hakkas väsimus suht ruttu tunda andma ja ilma liialdamata, kl 8 õhtul olin magamiskotis ja 15 min hiljem sügavas unes.

Üleüldse peab tunnistama, et puhkus Nepaalis käis 100% päikesetõiusu ja -loojangu rütmis. Suht normaalne oli, et kl 6 hommikul oli uni läinud. 7ks hommikusöök söödud ning kott pakitud ja minek. Õhtul sama lugu. Pool 6 oli õhtusöök laual, pool 7 põnevamad jutud teiste trekkijatega räägitud ning kl 7 magamiskotis ning uni kohal. Olgem ausad, kottpimeduses ja külmas ei ole õues midagi eriti teha ning teemajade kõige soojem koht kipub pärast päikeseloojangut olema ikkagi enda hi-tech magamiskott.

Syauli Bazar - Kimche 1640 - Ghandruk 1940 - Komrong 2255 - Kymnu 1800 - Chhomrong 2170

Järgmisel hommikul ei olnud pikka pidu. Chai chapattiga, hommikusöögi kõrvale imeline päikesetõus. natuke arutelu, mida peaks selga ajama (ilmaprognoosist ei olnud kellelgi vähimatki aimu) ning oligi minek.

Esimesed mõned minutid olid leebed. Aga täpselt sel ajal, kui päike hakkas mäenuki tagant orgu paistma, muutus suhteliselt lauge tee päris järskudeks kivitreppideks, mis 10 minutiga hingeldama võtsid. Üldiselt jõudis kiiresti kohale, et pigem hoida ühtlast aeglast tempot ja mitte üritada järske tõuse võtta üleliia optimistlikult. Palju mõnusam oli mäe otsa jõudes mitte hingeldada. Ning vastupidi, hoopis tempokamalt uuesti mäest alla marssida.

Igal juhul nabisin kinni ühe kolmepealise Nepaali kontoritöötajate seltskonna, kellega paar km kassi ja hiirt matkasime. Päris ilusad vaated olid ka. Kohalikud koristasid vilja, vormiriietuse järgi võis aru saada, et mõned lapsed käisid koolis, päris palju hobuseid ja kitsesid tatsas koormatega mööda. 

Kahe tunni pärast paistis Kimche. Sellest külast midagi erilist ei mäleta. Ainult seda, et teeviidad andsid võimaluse otse Chhomrongi poole matkata, või siis minna ringiga Ghandruki kaudu. Kuna igasugustest Lonely Planeti ja teemajadele kirjutatud orientiiraegadest sai kiiremini matkatud, siis kõlas ringiga minek ahvatlevamalt.

Kimchest Ghandrukki ja sealt edasi Chhomrongi oli ka kõige huvitavam matka osa - selle poolest, et mitte ühtegi teist turisti ei näinud tee peal. Esimene, täiesti looma tempo, pika sammu ja üldse ülioptimistliku tervitusega inimene kihutas must mööda ca 15 min enne Chhomrongi. Prantslane. Ülejäänu raja osas aga mitte kedagi. Nada. Zero inimest. Too hetk tundus see suhtelise müstifikatsioonina, sest november pidi olema veel turistide kõrghooaeg, igal pool kirjutati, et ABC ja Cirquit rajad on täis trekkijad jne jne. Noo ma ei tea...

Ghandruk oli päris meeldejääv. Tegemist on ühe suurema külaga Annapurnas. Unesco kaitse all, kuna kõik majapidamised ja koolid ja postimajad on hästi säilinud. Teoreetiliselt pidi ühte rada pidi mäe nõlval asuvale külale lähendes olema imelised vaated. Aga üliuduse ilma ja pilvede pärast võis seda ainult postkaardilt imetleda.

Kuna Ghandrukist viisid rajad päris mitmesse suunda ning külas ringiuitamisest oli orientatsioon natuke nihkes, tuli oodata mõnda kohalikku pakikandjat, et Chhomrongi suunduv raja ots ära tabada. Üldiselt olid igasugused haruteed jms lihtsate puuplankude või kivile kratsitud nooltega hästi ära märgistatud. Kui kahtlus tekkis, kuhu suunas minna, siis täiesti töötav variant oli kohalikke pakikandjaid järgida. 

Üldiselt oli tempo graafikujärgne. Kogu ABC raja võib mõnusas seenelise tempos läbi jalutada. Aga kuna üks eesmärkidest oli nädalaga ära teha kogu aastane puudulik trepitrenn ning natuke organismi pingutamisega ära harjutada, vihtusin nii tõuse kui laskumisi pigem mõõduka tempoga võtta. Kohati oli see libedate kivide või jõeületuste või lihtsalt libeda pinnase tõttu raskendatud, aga muidu päris hea kehaline kasvatus.

Kell hakkas saama neli ning Chhomrongi teele jääva jõe ületusel vastu jalutanud isa-tütar Austraaliast soovitasid viimatinimetet külla kindlasti peatuma jääda. Ning üles otsida teemaja nimega Chhomrong Cottage. Et majakeses teeb perenaine maailma parimat shokolaadikooki, aasia köögile vahelduseks küpsetatakse täiesti arvestatavat kiviahju pitsat ning üleüldse on teemajapidajad ülimeeldivad.

Päris mitme aasta jooksul on saanud selgeks, et soovitusi tasub päris tõsiselt võtta. Ning selle Austraalia poolperekonna reklaami ohvrina võin öelda, et soovitatud teemaja mitte ainult ei vastanud, vaid pigem ületas igasuguseid ootusi. Ei, magamishüttides ei olnud voodiriideid ega valgeid linu. Sooja vett ka ei olnud. Aknapragudest puhus tuul sisse. Jne jne. Lihtsalt, söök, mis ühel hetkel muutub päris tähtsaks päeva osaks, oli selles majakeses o-i-v-a-l-i-n-e. Samuti ülejäänud matkaseltskond, kellega päris arvestatava õhtutunnini maailmakaardil näpuga järge ajasime ja käidud kohtade muljeid võrdlesime. Tegelikult ei tohiks järgnevat rullnoka stiilis avaldust teha, aga pole midagi parata - ma sisimas annan hinnanguid inimestele selle põhjal, mida keegi oma meeldejäävaimaks reisielamuseks peab. Ning ma arvan, et pole ainuke, sest see murdosa sekundist, kui kaks inimest üle laua avastavad, et kaifi on saadud täpselt ühest kohast või sama asja tehes - on kohe kuidagi eriline. Sama eriline on see pool minutit järgnevat vaikust, kuna kõik saavad üksteisest ideaalselt aru, kui võimatu on täpselt ühte ja sedasama emotsiooni üritada hakata seletama :)

Oh well. Too õhtu istus laua taga üks vastabiellunud paar, kes oma pulmareisi venitas kolme kuu pikkuseks, mille jooksul mõned nädalad veedeti Annapurnas. Kathmandus oli pakiruumis hoiul snorgeldamisvarustus, et pärast mägedes matkamist suunduda Malediividele (mis nädalaid pesemata-kammimata olekut oluliselt vähem ekstreemseks pulmareisiks muudab, aga no siiski!) Mees oli kasvatanud mõnenädalase habeme. Naisel oli ainsa luksuskaubana kaasas paar küünalt, mida oma konkus õhtul põlema panna. Siinkohal ei tuleks valesti aru saada - mitte romantika eesmärgil, vaid seetõttu, et paar väikest teeküünalt aitas jube hästi magamisruumides valitsenud niiskuse vastu. Kui keegi oskab vastata, kuskohas liigub Tallinnas sellise ellusuhtumisega inimesi, siis koordinaatide eest teen õlled välja.

Hommik oli traditsiooniliselt varajane. Umbes kuue ajal läks uni ära, kiire hammastepesu lõdisemaajavalt külmas vetsus ning kiirel sammul söögituppa kuuma tee ja soojade nuudlite jahile. Pea pooled teemajas ööbinutest olid hommikusööki juba lõpetamas, mõnedega logelesime pool tunnikest ning võrdlesime oma edasisi plaane.

Eelmise õhtu pulmareisipaar kirjeldas ilmekalt, isegi üleliia, seda kuidas Sinuwasse jõudmiseks tuleb kõigepealt tund aega orgu laskuda, siis jõgi ületada ning siis kaks korda nii kaua oru teist külge mööda mäe otsa ronida. Õnneks paistis aknast ainult paks udu ning suhteliselt jahe ilm andis lootust, et ehk väga higistama ei pea.

Chhomrong - Sinuwa 2360 - Kuldhigar 2540 - Bamboo 2310 - Dobhan 2600

Kui kaardil tundub 300m laskumist allamäge liuglemisena, siis tegelikkuses on ikka suhteliselt tüütu tund aega ebatasasest ja libedast trepist alla marssida. Teisalt, positiivne on see, et mingil hetkel muutuvad treppidest üles rühkimised lihtsamaks kui vastupidine tegevus ning ei ole mingi probleem näiteks 3 tundi jutti Glehni lossi astmete mõõtu ronimist teha. 

Väikest rippsilda ületades koorisin maha kilejope ning näksisn pool müslibatooni liitri vee kõrvale. Eesootav püstloodis nõlv, bambuse- ja rododendronidzhungel lihtsalt tundus selline, et hommikuste röstisaiade peal seda ei valluta. Aga ei ole ületamatuid asju ehk kui umbes poolel maal väsinud olekuga porter selg ees ette tuli, läks tuju lausa päris heaks. Sest olgem ausad, keskmine Nepaali kandja kihutab oma 40kg laadungiga ülesmäge kiiremini kui Euroopast pärit kergejõustiklane allamäge. Natuke vestlesime, peamiselt küsimus-vastus vormis ning kui small talk veidi tüütuks muutus, siis lihtsalt kõndisin ees kiiremini. 

Päris huvitav on see, et teglikult oli Annapurnas ilma suurema seltskonnata palju mõnusam matkata. Aeg-ajalt mingit teemat teistega arutada on tore. Aga sealne väga vaikne hooaja lõpp, lopsakas loodus ja äärmiselt lihtne elu tõid pigem sellise mõtlemisvaimu peale, et ega must erilist lobisejat Annapurnas polnud. Mitte, et see kedagi üllatas või et ma muidu mingi tohutu jutustamisega silma paistaks :)

Sinuwas meenus esimest korda tõsiasi, et pealt 2000m Annapurnas plastikpudelites vett ei müüda. Põhjendusega, et kohalikud ei suudaks isegi raha eest seda tekkivat prügi mägedest alla vedada. Ja tõsi ka. Selle asemel olid külades 'puhta vee jagamispunktid', kus sai oma tühjad veepudelid filtreeritud põhjaveega ära täita. Enamasti raha eest.

SInuwast edasi oli rada lust ja lillepidu. Maastik muutus ülilahedaks tihedaks padrikuks ning jätkuv turistide puudumine tekitas kohati küll küsimuse, kuidas on võimalik ühes maailma kuulsaimas mäestikus täiesti omaette tunde matkata.

Chhomrongis hoiatasid kõik, et mida kaugemale matkata, seda keerulisemaks läheb teemajades vabade voodikohtade leidmisega ja et edasi peaks ööbimisele lähenema nii, et esimeses külas esimest vaba kohta leides see ära võtta ja peatuma jääda.

Bamboo oli liiga lähedal ja liiga madalal. Mõte oli järgmisel päeval Machhapuchhre baaslaagris ööbida, mis 3700m kõrgusel ehk 2300m  kõrgusel asuv Bamboo oleks jäänud liiga madalale. Himalaya, mis oleks olnud ideaalne (2920m) ei pidavat aga olema väga meeldiv koht, nii tuli otsus peatuma jääda 2600m kõrgusele Dobhanisse.

Dobhan oli Modi Khola läänenõlval paiknev paari teemajaga asum. Ühe paiku päeval öömaja kohta uurides selgus, et kaks magamistuba on juba täis ning et oodatakse veel ühte väiksemat seltskonda, kes õhtul peaks saabuma. Ning et välja on pakkuda ainult köögi abiruum, kus magamisase täiesti olemas. Asus see söögitoa kõrval, nii et vähemalt oli soe.

Dobhanis kohtasin ka esimest korda perekonda kolme väikese lapsega, kes samuti plaanisid ABCsse välja jõuda. 'Väikeseid' tähendab sõna otseses mõttes lasteaialaste vanuseid mudilasi, kes keedetud riisi kõrvale oskasid rääkida ja joonistada kõikidest templitest, mida nad vanematega kuu tagasi Jaapanis reisides olid näinud ja kuidas täpselt Indias rongisõit välja näeb. Täielik müstika. Kuulasin ja imestasin ja olin täiesti raskustes nende pägalate teadmistele midagi vastu panna. Hakkasime isekeskis kohe arutama, et kui sellised lapsed poole aasta pärast koju Inglismaale tagasi lendavad, siis kuidas nad oma telekas-ipad-wii-graafikuga sõprade seas uuesti kohanevad? 6 aastasena on nad elus rohkem elamusi saanud, kui keskmine keskealine kunagi.

Dobhan - Himalaya 2920 - Hinku Cave 3170 - Deurali 3230 - Bagar 3300 - Machhapuchhre BC 3700

Varasemast oli teada, et Dobhanist Deuralini on ABC rada pea kõige raskem. Kuna hoiatajaid oli mitmeid, siis oli ka vaim valmis järjekordseks püstloodis ronimispäevaks. Aga mis Annapurnas juhtub, on see, et ühel hetkel harjuvad säärelihased pideva üles-alla liikumisega niimoodi ära, et mõned sajad tõusumeetrid rahulikus tempos kulgeda on suhteliselt nuuskamine. Vähemalt mulle ei olnud keskmisest matkatempost kaks korda pikemad distantsid eriline pingutus. Kui paari prantslasega Deuralist edasi kulgesime, siis nende kihutamisega oli küll keeruline sammu pidada, aga ikkagi ei midagi üleliia võimatut.

Kõige müstilisem moment saabus, kui umbkaudu 3000m kõrgusel tihnikus trekkides ühe põõsa tagant rastapatsidega mees välja ilmus, tempokal sammul möödus ja mööda kiviastmeid lennukalt allapoolle jooksis. Lumelaud seljakoti küljes. Natuke reageerimisvõimetuna suutsin sellise fenomeni ainult ära fikseerida. Kuid kui 5 min hiljem teine mees, samuti lumelaud seljakoti küljes vastu tuli, siis tabasin korraks inimese seisatada ja natuke uurida, et mis kes kus ja mis värk on. Lühike kokkuvõte, et 'jah, sõitsime hommikul tipust alla, kõik väga vinge, soovitan!' kõlas natuke muinasjutuna, sest korralikku lund polnud ma Annapurnas veel oma silmaga näinud.

Mis seals ikka. Intsident andis veel rohkem motivatsiooni kiiresti MBCsse jõuda, et täpsemalt aru saada, mis seal kõrgustes siis ikkagi teha annab :)

Hilishommikul hakkas sadama. Alguses vihma, pärast lund. Jahe oli ka, nii et kaevasin seljakotist oma fliisi ja kindad ja soojad alukad väja. Positiivne oli tuule puudumine ning otsest paduvihma ka ei õnnestunud kaela saada.

Kui peale keskpäeva üpris niiskena MBCsse jõudsime, oli ainus mõte peas soe tee ja paar kihti lisariideid. Ükskõik, mis suunas vaadata, igal pool olid lumepilved. Edasi ABC'sse rühkida polnud mõtet - präis peavalu ei tasu vabatahtlikult genereerida. Igal juhul viskasime kotid vooditele, natuke nuputasime, KUI külmaks täpselt võiks öösel toas minna ning ülejäänud pärastlõunane plaan oli söögiruumis laua taga teki sees istuda ja kaarte mängida.

Annapurna teemajadel on veel selline huvitav omapära, et söögiruumide suurte laudade serva alla on harilikult kinnitatud villased tekid. Nii, et laua taha istudes saab jalad teki alla sooja tõsta. Kui laua ääres istujad matkasellid on kõik nõus 100 ruupiat maksma, siis tuleb ka teemajaperemees ühe-kahe leeklambiga, ronib laua alla ning paneb need vastavates kaevatud süvendites põlema. Jalad saavad hoobilt sooja, igasugu niisked riietusesemed kuivavad tunniga ära ning kui teemaja osutab pesupesemisteenust, siis harv ei ole sebimine, mil pere väikesed lapsed ronivad märja pesu korviga laua alla ning tõmbavad kogu riidehunniku nööride peale kuivama.

Kuna ise sattusin istuma laua keskele lõkke lähedale, siis tuulepükste sulamist ennetades tõmbasin viimased jalast ning soojendasin oma sääri pesuväel. Niimoodi tunde istudes, kaarte mängides ja lugedes, jutustades ja süües lendas õhtupoolik kiirelt. Kui 7 paiku tundus olevat hea plaan magama minna, oli sooja teki seest külma õue astumine päris korralik motivatsiooniharjutus. Üllatus oli suur, kui teemaja ust lahti tehes paks lumevaip ning 0 meetrit nähtavust vastu vaatas.

Lund sadas üha edasi.

Magamiskottidesse ronisime kokkuleppega, et kl 5 on äratus. Pool tundi aega pakkimiseks ning siis on ABC'sse minek, et päikesetõusuks kohale jõuaks.

Magamisruumis oli leebelt öeldes külm. Minu 0 kraadise mugavustasemega magamiskott oli absoluutselt liiga õhuke - heaga kaevasin seljakotist välja kosmoseteki, et sellega kehasoojust natukenegi kinni hoida. Strateegiline viga tegelikult, sest ennast krabiseva teki sisse keerates kondenseerus kogu erituv soojus ning paari tunniga muutus magamiskott pealt märjaks. Aga noh, vähemalt ei olnud ekstreemselt külm. 

MBC - Annapurna Base Camp 4130 - Chhomrong

Kl 5 tegid kõrvalvoodites magavad prantslased silmad lahti ja pistsid pead uksest välja. Tegid täpselt vastupidised liigutused minut hiljem, sest õues ikka sadas, näha polnud midagi, ABC rada oli kuskil ei tea kus lume all ning kuna meil polnud giidi, ei tundunud eriti hea plaan hakata kottpimeduses õiget rada otsima. Kiire otsus oodata päikesetõusuni lasi veel tunnikese magada.

Kl 6 kuulis keegi mingit teist seltskonda meie majakesest mööda marssimas. Elu kiirem riietumine ning 5 minutit hiljem panime neljakesi jälgedes järgi.

Nüüd tuleb kogu eelneva romaani kõige olulisem osa.

Annapurna Sanctuary on absoluutselt võimas. Ovaalne platoo, mida pea 360 kraadi ulatuses ümbritseb Annapurna ahelik oma 7000+ tippudega, peab olema üks meeldejäävamaid vaatepilte. Hiunchuli ja Machhapuchhre vahelt pilves ilmaga ABC'le lähenedes ei saa tegelikult mastaapidest enne päris baaslaagrisse jõudmist aru. Aga kui pilved hakkavad päikesetõusu ajal hajuma ning kõik tipud tulevad korda mööda nähtavale, siis on küll selline tunne, et tahaks korraga igasse ilmakaarde vaadata.

Kogu seda kõrgmäestiku vaadet imetledes käis peast igasuguseid mõtteid läbi, päris mitu korda küsimus, mida täpselt on vaja, et mõne sellise tipu otsa saada. Kuidas Herzog ei suutnud kahe nädala otsimise jooksul Annapurnat leida? Mitu inimest püha mäe Machhapuchhre otsas viimastel aastakümnetel ikkagi käinud on - vaatamata Nepaali valitsuse keelule? Kuidas need vastu tulnud kaks lumelaudurit ikkagi ühe pea 6000m mäe otsa helikopteriga viidi, et sealt alla sõita?

ABC on päris hea koht selliste asjade üle mõtisklemiseks :)

Seal kannatas lumes ringi luusida kolmveerand tundi. Vaatamata sellele, et seljas olid soe pesu, fliis, tuulejakk, paks windstopper, kaks paari sokke ja suht paksud matkasaapad, hakkas päris ruttu kõrvetavalt külm. Päiksestõus leevendas seda natuke, aga ikkagi. Nina pidi otsast ära kukkuma ning kuna sooje suusakindaid ka polnud, siis tuli pidevalt sõrmi soojendada. Ühtlasi selgus matka parim otsus jääda öömajale MBC'sse, mitte veel kõrgemale, sest ultrakerge varustusega ei oleks vist minutit ka sellises külmas magada saanud. Või noh, kui eesmärk nii kõrgel kui vähegi võimalik ööbida, siis tuleks lihtsalt Pokharast soojem varustus kaasa võtta.

Kuna seljakotid olid jäänud MBC'sse, siis jalutasime kaheksa paiku kiirelt tagasi. Soe kohvi, kausitäis nuudleid ning riietumisminutid mahtusid poole tunni sisse ja kaardile pilku peale heites tekkis mõte, et äkki jõuab samal päeval 2000m allpool asuvasse Chhomrongi tagasi.

Vahemärkusena pean ütlema, et tegelikult minu eeskuju ei tasu järgida. Fakt, et ABC's on võimalik reisiraamatutes kirjeldatud ajagraafikust poole kiiremini ära käia, ei tähenda, et seda tegema peaks. Vastupidi, kui oleks lõputult aega ning puhkuse eesmärk veidi teine, tasub Annapurnas piisavalt madal tempo võtta, et rohkem pilti teha, rohkemates teemajades peatuda, kõik soojaveeallikad järgi proovida, mõnes külas lihtsalt päevake veeta ja kohalikust elust rohkem teada saada. Kauem võib magada ja varem peatuma jääda. Süüa rohkem ning aeg-ajalt mõnda kõrvalorgu väike vahepõige teha.

Aga ei saa ka ütlemata jätta, et 1-2 päeva võrra matka pikemaks venitamine on vist maksimum, mida ise teisiti teeks. Väga palju aeglasemalt liikumine tunduks juba tõsise jalutamisena ning ega halva nähtavuse korral madalamal asuvates külakestess ka midagi väga palju teha pole.

Allatulek oli esimesed paar tundi päris vaevaline. Rada kitsas, kohati mudane, tihti üle mõistuse libe. Ilma matkakeppideta oleks asi päris paras väljakutse olnud.

Alla- ja tagasitulekud on alati kiiremad kui kohalejõudmised, nii et ühe päeva tempoka rühkimise tulemusena jõudsin mina Chhomrongi, teised natuke kaugemale Jhinudanda kuumaveeallikateni. 

Chhomrong - Landruk 1640

Chhomrongis ööbisin samas teemajas, kus minneski. Sama perenaine, samad pitsad, sama shokolaadikook, sama külm nirisev vesi hommikuseks hammastepesuks. Kuna seekord oli und päris kauaks ning hommikusöögi järel oli keegi kogemata minu matkakepi kaasa haaranud, mille trackimine võttis oma aja, sain liikuma suhteliselt hilja - alles 9 ajal.

Sellegipoolest, mõned tunnid hiljem valisin Landrukis välja toa, kugistasin alla ühe suurima dhal bat'i, mida eales nähtud ning perenaisele huumoriks ronisin kl 2 päeval oma magamiskotti ning magasin ennast seal pimeduse tulekuni välja.

Päris hilja - umbes 9 ajal saabus samasse teemaja suur seltkond prantslasi, kes kogu oma ronimisvarustust teemaja esisel munakiviplatsil sorteerima ja lahti-kokkupakkima hakkas. Tõsine jutuvada sinna kõrvale. Ma arvan, et paaritunnise läbi une kuulamise tulemusena võiks üht koma teist mägironimisterminit prantsuse keeles isegi teada :)

Landruk - Phedi 1130

Edasi läks umbes sama ladusalt. Hommikul vara teele, eesmärgiks lõunaks Phedisse tagasi jõuda ning sealt taksoga enne pimedat Pokharasse sõita. 

Too päev tuli isegi mõni suurem grupp tee peal vastu, aga üldiselt oli võimalus enamus ajast ainult üksikuid kohalikke trehvata.

Phedi üks iseloomulikumaid osi olid lõputud kivitrepid, mida mööda pidi ennast alla organiseerima, et maantee äärde jõuda. Ja need trepid _olid_ lõputud. Kui ABC ringi oleks teistpidi teinud ja alustanud Phedist, siis päris kindlasti oleks selline esimese päeva ja esimeste tundide kogemus kukalt kratsima võtnud - et kas järgmised päevad saavadki hommikust õhtuni taoline pingutus olema.

Pärast tunnist alla lonkimist hakkas vasak põlv tunda andma. Muu ei ole Annapurna radade juures üldiselt hull, peale selle, et lühikeste inimeste jaoks on enamus astmeid ikka mugavast üles- või allaastumisest kõrgemad. Kivid on sellise paksusega, et tuleb ennast üles vinnata. Ning laskumisel matkakepiga tasakaalu hoida, et libedal pinnasel jalg alt ära ei läheks. Selline matkamine on põlvedele tegelikult päris suur koormus.

Natuke enne Phedit suutsin ühe mööda mäginiret kulgeva kivise rajaosa keskel ka libeda pärast selili käia. Hea oli, et seljakott kukkumist pehmendas - sabakont oli ikka päris valus ning vastu kivide servi seljaga prantsatada võib teine kord ebameeldivalt lõppeda.

Phedist võtsin peaaegu esimese ettejuhtuva takso. Natuke hinna üle kauplemist, sest me ei suutnud saada kokkuleppele, kas küsitud number peaks olema USA dollarites või Eurodes. Aga lõppes enam-vähem okeilt, sest paar tunnikest hiljem olin oma hotellis tagasi, harutama lahti nädal aega kammimata juukseid ning nautima päris mõnusat luksust sooja kraanivee ja puhta pesu näol.

Kuidas sisustada paar nädalat Nepaalis ehk teha soojendusturismi - Pokhara

Mul oli Pokharast mingisugune ettekujutus, ei tea isegi, mille põhjal, aga tuleb tunnistada, et suhteliselt pädev. Bussisõit, mille asemel targemad soojalt kohalikke lende soovitasid, ei olnud teab mis hull. Sõltub muidugi, millega võrrelda, aga tõesti, elus on tulnud oluliselt adrenaliinirikkamaid ühistranspordireise ette. Pealegi, mulle täiesti piisab suurtest boeingitest ja airbusidest, et olematu lennuisu täis lennata. Armetute propellertiivulistega ei ole mingit tuju isegi 20 minutilisi tsutsakaid teha. Oskaks ma ainult veel neid minimaandumisradasid ilmekalt kirjeldada...

Igatahes, peale uinakut bussis Pokhara jaamas üles ärgates ja tänavale astudes ei pidanud palju vaeva nägema, et järveäärsete hotellide sohvrid kõik lääne inimesed oma piiramisrõngasse võtaksid ning pikalt harjutatud müügijuttu rääkima hakkaksid. Vaatasin siis kaardi järgi sobivamad pakkumised välja ning hüppasin valituks osutunud hotelli takso peale.

Tuba nagu tuba ikka, aknast vaade Annapurna mägedele, rõdult õitsevale aiale, akna all lõhnasid mingid kirsipuud meenutavad põõsad ning isegi CNN levis telekas. Pealelõuna lamamistoolides tshillides möödus ruttu, umbes sama ruttu saabub Nepaalis pimedus ehk kui kell kuus lõi, tuli soojemad riided selga ajada, et järveäärsele promenaadile jalutama minna.

Soojemad riided tähendasid antud hetkel ikka fliisi või jopet ja parema meelega pikki pükse. Novembris on päevad teoreetiliselt soojad. Aga nii kui päike loojub, võib suveriided unustada.

Pokhara keskus, või õigemini öeldes turistide keskus, asub järve kaldal. Mõned pikad paralleelsed tänavad on pikitud täis restorane ja kohvikuid ja suveniiripoode ja matkakorraldajaid firmasid. Vahele valuutavahetused ning trekkingukauplused. Põhimõtteliselt võis ükskõik millisesse poodi sisse astuda, öelda oma mõõdud ja värvieelistused, täpsustada, mis tuntud firma logo peaks varrukale või hõlmale tikkima ning mõne tunni pärast oma goretex kostüümile järgi minna. Kõike saab.

Tol hetkel veel ilmaga üldiselt vedas. Otsest rannailma polnud, aga vähemalt kuiv ja päikeseline. Teisalt, paari mõttekaaslasega matkaplaane arutades olid kohalikud giidid hoiatanud, et lähipäevil keerab ilm ära ning erilist lootust imelisi vaateid näha pole.

Kuna graafik väga niisama lebotamist ei kannatanud, siis paari päeva pärast tuli teha otsus ikkagi vähemalt nii kaugele ja kõrgele trekkida, kui ilm vähegi lubab. Mis teisisõnu tähendas, et pigem tuli kott pakkida võimalikult ruttu, et vihma eest minema saada. Ning mis tekitas vajaduse ühel õhtul 45 minutit enne turismiinfokeskuse sulgemist kiirustada asutusse, et hommikuks trekkimisload olemas oleks.

Selleks, et Annapurnas matkata, tuleb saada ACAP ja TIMS nimelised load. Üks Annapurna Conservation Areasse sissepääsuks, teine on lihtsalt katus selle eest, et kohalikud turistide tekitatud saasta mägedest jälle alla toovad.

Mõlema jaoks on vaja passipilte. Mina lugesin lennukis, et piisab, kui üle leti on anda 2 passipilti. Ja et neljasest lehest täiesti piisab, kui kaks läheb viisa jaoks ning kaks trekkimislubade jaoks. Tegelikult oli vaja kolme. Mis tähendas, et 5 minutit enne I-punkti sulgemist tuli leida läheduses koht, kus pilti tehtaks. Sest ma ei viitsinud hommikul hakata ootama, millal kl 10 putka oma usked jälle lahti teeb. Selle aja peale võiks juba kuskil radadel ronida...

Tädi leti taga soovitas joosta I-punktiga samas tänavas asuva kõrvalmaja ukseni. Küsida uksel passipilti ning edasisega pidid kohalikud ilma instruktaazhita hakkama saama.

Tegelikult tähendas skeem seda, et maja uksel passipilti küsides jooksis vastu umbes 12 aastane plika, haaras varrukast kinni ning kutsus oma kööki. Köögis ootas ees vanem naisterahvas, eeldan, et tegemist oli plika emaga, kes palus mul tabureti peal istet võtta. Plika haaras 10 aastat vana Canoni digiseebika, ema haaras valge köögirätiku, seisis mu selja taha ning hoidis rätikut pea taga taustaks. Tüdruk tegi kaks klõpsu, küsis, mitut fotot vaja on, printis need välja, lõikas isegi korralikult fotopaberist välja ning 200 ruupia panustamise tulemusena oli kaks passipilti 3 minutiga olemas. Geniaalselt ettevõtlik perekond.

Passipildi kvaliteeti kommenteeriks nii, et Tallinna proffides fotostuudiotes on õnnestunud oluliselt koledamaid tulemusi saavutada.

Hotellis ei uskunud kohalikd, kuidas kogu protsess koos liiklemisega ikkagi kõigest tund aega võttis. Olid nad kõik soovitanud 15 min jalutuskäigu kaugusel asuvasse I-punkti ju taksoga minna. Ning eelistus igale poole jalutada tundus mõnedele väga kahtlane.

Söögil pikemalt ei peatu. Pokharas saab enam vähem kõike mõistlikku alates kohalikust köögist, lõpetades muljetavaldavalt heade pizzade ja hiina toiduga. Mingi hetk osutus valiku aluseks argument, kas korralikku piimakohvi saab (mõningad esimesed ämbrid restoranides kujutasid endast kohvimaitselist jooki, mis oli kuumaks aetud ning mille sees ujusid piimaklimbid).

Samuti sai ignoreeritud kommentaare, et ilma giidi ja porterita ei ole mõistlik Annapurnas ringi liikuda. Keda sellised pisiasjad morjendavad, eks :)

 

Kuidas sisustada paar nädalat Nepaalis ehk teha soojendusturismi - Kathmandu

Ethiad Airways on väga ok. Tegemist Araabia Ühendemiraatide lennufirmaga, turismiklass on täitsa mugav ja suurtes lennukites just laiust pidi ruumi natuke rohkem kui eeldada võinuks. Abu Dhabi võttis vastu suhtelise leitsakuga ning vaade lennujaama suurtest akendest ümbruskonnale vastas sõna otseses mõttes väljendile 'igav liiv ja tühi väli'.

Järgmist lendu oodates hakkas ka visuaalselt väljenduma sihtkoha iseloom, sest lennuvärava lindi taha kogunes tasapisi seljakottidega matkariietes seltskondi. Põhiliselt prantslased. Ühega sain vaatamata keelebarjäärile ka jutu peale. Et aeg-ajalt jääb Alpidest väheks ja tuleb kaugemaid mägesid vallutada.

Kathmandusse maandumine läks ka enam vähem, st tänu keskpäevasele lennule ei pidanud immigratsioonis masendavalt pikki järjekordi seisma. Kohvrit oodates võttis varrukast kinni järgmine prantslane, küsimusega, et kui ma üksi, siis võiks taksot kesklinna jagada. Mis saab sellise ettepaneku vastu kellelgi olla.

Esimene natuke ootamatu avastus oli pealinna tohutult saastunud õhk. Takso tagaistmel oli selline tunne, et otsiks gaasimaski välja ning vaatamata palavusele ei tekkinud mõttealgetki mõnda autoakent lahti teha. Indias on ka põhimõtteliselt sama jama, aga ei mäleta, et peale tohutu prügihaisu sellist vingu sellisel hulgal oleks igal pool olnud.

Esimene hotell, millele mul tegelikult ka broneering oli, osutus väikeseks feiliks, sest administraator teatas, et nemad minu nimega inimest oma kaustikust ei leia ja nad mind majutada ei saa, sest hotell on täiesti täis. Samas organiseerisid nad kiirelt asendusmajutuse 10 min jalutuskäigu kaugusele Thameli äärde.

Esimese õhtu ainus plaan oli leida autentne Nepaali köögiga restoran, kõht momodest pilgeni täis süüa, kuskilt raamatupoest detailsem mägede kaart hankida ning uurida, kuidas hommikul esimese asjana Kathmandust minema saaks.

Restoraniga läks asi täkkesse. Kaartide valik ja hinnatase oli ka igas postkaardi- ja raamatupoes muljetavaldav. Ning hotellipersonal organiseeris enne magamaminekut veel hommikusele bussile pileti ning takso, mis mind ja kogu tavaari varasel tunnil bussijaama viiks.

Tegelikult suutis Kathmandu paari kiiksuga ka meelde jääda. Esimene neist juhtus parasjagu viimaste kevadrullide ja momode hävitamise ajal kl 7 õhtul, mil järsku enamus tänavalampidest lihtsalt kustusid. Natuke imestamist, kuni kohalikud seletama hakkasid, et tegemist säästuskeemiga. Igasugune avaliku ruumi elektritarbimine viiakse õhtuti miinimumini. Oleks teadnud, oleks oma pealambi hotellist kaasa haaranud, sest kottpimedas Kathmandus, kus tänavasilte põhimõtteliselt pole, on üli lihtne ära eksida. Igasugused risti rästi kaardiga mitte kokku jooksvad tänavad ja tupikteed oli teine kiiks, mis linnas orienteerumise minu jaoks täiesti lootusetuks muutis. Mingi hetk isegi ei üritanud kaardil näpuga järge ajada, vaid mingid võtmekohad ja ristmikud proovisin pigem meelde jätta. Ning täiesti identsete turismitänavate vahel kuidagi orientiiri kaotamata natuke ringi luusida.

Hotell oli inimlik. Dushist tuli isegi sooja vett ning kuigi (või just pigem selle pärast) tundusin olevat ainus mitte-kohalik, tegid hotellitöötajad kõik, et elu mugav oleks.

Hommikul kiire pakkimine, bussijaamast tops sooja piimateed ja paar chapati leiba ning täpselt 7.30 hakkas buss Pokhara poole veerema.

Siin ja edaspidi on fotomaterjal kokku miksitud enda ning seikluskaaslaste klõpsudest.

Eellugu

Kui me poolteist aastat tagasi ca kahekümnekesi ühes San Pedro restoranis ohtras koguses steiki ja friikaid sõime ning keegi viskas õhku killu, et mitut võiks 2011. aastal Nepaalis näha, tõstsid peaaegu kõik käed ning umbes sellises meeleolus tookord lahku läksime.

Kuu aega hiljem tegi RTP oma veebis üritusele regamise lahti ning nende tavapärane 200 osaleja limiit registreeriti rekordiliselt kiirelt täis. Üle poolte nimedest olid sealjuures tuttavad. Küll üritasin teha eeltööd, et veel mõni Eesti lipuga esindaja oma nime kirja paneks, ehk kellega oleks natukenegi huvitavam ja motiveerivam nädalavahetuseti kinode ja teatrite ja pidude ja une ja raamatulugemise asemel metsas trenni teha. No ei õnnestunud. Mis tähendas, et kogu seda ettevalmistuskremplit tuli ikka kuskilt otsast ise punnitada teha.

Aga ei ole võimatuid asju. Siinkohal on teemasse üks suur tagantjärgi vabandus kõikide nende sõprade ja tuttavate ees, kelle üritustele ja õhtusöökidele ja väljasõitudele jäi mingi periood minemata või kelle kutsutud kokkusaamistele alati lootusetult hiljaks jäin, et jõuaks kodus vähemalt dushi alt läbi hüpata ja dressi asemel millegi natuke kenamaga seltskonda ilmuda. Tõesti. See igivana kolmnurk töö- seltskonna- ja isiklik elu välistas päris palju teist ning suures osas kolmanda, kui tahta vähemalt esimesega mingit kvaliteeditaset säilitada.

Asjast. Numbreid armastavatele inimestele väljendus kogu Nepaali 250km võistluseks ettevalmistus selliselt, et keskmiselt tuli kuus 20...48h sporti, millest umbes enamuse moodustas jooksmine ning ülejäänud kolmandiku igasugu muu ratta/suusa/tenniseaktiviteedid. Üldiselt on teada, et ma ei ole eriti kiire, jõudu ka napib, aga mingi hetk igatahes hakkas tekkima tunne, et vähemalt vastupidavust võiks kehas ja peas nii palju olla, et misiganes situatsioonides hakkama saada.

Kui suvi oli veel ok, siis sügisese hullumaja kõrvalt ei olnud isegi mitte aega mõelda eesootava reisi peale. Lennupiletite ostuhetkel tekkis mõte, et ainult nädalaks ei ole mingit mõtet nii kaugele minna, ja et tegelikult võiks november sealkandis olla päris tore aeg ringi matkamiseks.

Paari inimesega mägede teemat arendades tekkis umbes täpselt ühe nädalavahetuse ja ühe google mapsist prinditud kaardi põhjal plaan. Tõesti, mul ei olnud isegi sellist aega tol momendil, et Lonely Planetist mõned peatükid läbi lugeda.

Ootamatult jõudis november kätte, viimase minuti paanikas sai pakitud kott ja natuke uuritud, et kas ilma viisata üldse läbi AÜE lennata saab.

Kuna ilmaennustus lubas pussnuge ja mitte just kõige meelidvamat kliimat, otsustasin kaasa pakkida ka mõned soojemad riided ning suure osa suvehilpudest koju jätta.

Võistluseks vajaminev kraam mahtus peaaegu 20L kotti.

Magamiskotiga jäi selline lugu, et kui kahe päeva toit ära süüa, siis teoreetiliselt mahtus ka see seljakotti.

Kogu ülalolev kraam oli kohustuslik varustus. Mitte midagi 'vabatahtlikku' peale fotoka ma seekord kaasa ei pakkinud.

• Salomoni Speedcrossid ja säärised
• 1 lühike, 1 pika varrukaga särk, 1 kerge tuulejakk
• poolpikad liibukad, pikad tuulekindlad püksid
• goretex müts ja nokats ja fliiskindad
• päikeseprillid ja 4 paari Injinji sokke
• veekindel kott, magamiskott ja magamisalus
• kosmosetekk, kompass, victorinox
• joogipudelid ja 2L süsteem
• 2 pealampi, SPF, vetsupaber, elastikside, alkogeel, haaknõelad
• meditsiiniabipakike
• soolatabletid ja joogipulber

Toiduga oli asi rutiinsem. Läks käiku enam vähem sama kraam, mis eelmine kord. Küll aga Expedition Foods asemel hankisin meie oma matkaspordist natuke inimlikuma maitsega kiirtoitu ning pooled söögikorrad vahetasin nuudlite vastu välja. Iga päeva pakki läks veel:

• Veski Mati kiirpuder (töötab VÄGA hästi sellistes tingimustes)
• Snickers
• soolapähklid
• kummikommid (ka elupäästja iga ilmaga)
• müslibatoonid
• kuivatatud liha
• nescafe

Kõik täpselt läbi arvutatud, et kohustuslikud 14000 kalorit ikka täis tuleks. Jube lahe on selveris ostelda põhimõttel 'mis söök annab kõige rohkem kaloreid grammi kohta' :)

Vanemad viisin oma plaanidega kurssi paar päeva enne puhkust. No et viia miinimumini nende ööde hulk, kui ema magada ei saa :P
Teglikult komenteerisid vanemad, et sugulased juba ammu küsisid, et millal tütar jälle kuskile läheb, millele neil polnud kuid midagi mõistlikku vastata. Ja et  'oleks nad ometi varem teadnud...' :) 

Ühesõnaga. Viimased ööd tegutsemist lõppes kokkuvõttega, et eks lennukis saab lugeda täpsemalt, mida koha peal teha ning kuhu Kathmandu lennujaamast edasi suunduda.

 

Stopover'id satuvad alati Budapesti

Bostonisse lendamise üks argumente oli tegelikult tagasilend läbi Budapesti ehk järjekordsed mõned päevad veidi soojemas Kesk-Euroopas.

Reaalsus oli selline, et lennuki pealt maha astudes võttis täiesti lõõmav kuumus juba koridoris vastu ning magamata öö andis konditsioneerita pagasiootesaalis veel rohkem tunda.

Ning on absoluutselt kahtlane, kui viisakas riietuses naisterahvas käekotiga suurt 1.5x1.5m räsitud pappkasti ootab, seda ühe käega kärule üritab sikutada ja teisega telefonis rääkida, millise ukse juurde täpselt tavaariga minema peaks. Kuna see nii kahtlase tegevusena välja nägi, siis absoluutselt kindlasti pidid tollikontrolli mehed mind koridoris rajalt maha võtma ning paluma seina ääres selgitada, mis pappkastis on. Ja kes seda juttu enne on uskunud, et minusugune maanteeratastest midagi teab, eks :)

Natuke seletamist ning jõudsingi järgmise väljakutse juurde. Sõbraga toimis telefoniühendus põhimõtteliselt ainult nii pidi, et mina teda kuulsin, aga tema mind mitte. Ning siis aru saada, millise väljapääsu või korruse juurde ta oma autoga täpselt sõitnud on... nii +32 kraadises kuumuses kärutasin oma pagasit päris tükk aega ringi, higi voolamas, kuniks mõlemi juhuslik otsus tagasi terminali arrivals halli minna lõpuks kõik juhtmed ühendas. Taaskohtumine missugune.

Budast olen kunagi juba kirjutanud. Ega midagi uut siin päikese all. Vanalinn on sama ilus, suveõhtud sama soojad, kohalik keel sama mõistetamatu ning sõbral veel hullem rattaspordi graafik seinal. Mis teisisõnu tähendas, et terve reedese õhtupooliku sõitsime mööda linna ringi, et hommikuseks võistluseks sobivaid rattakumme mingist poest leida. Lubati kuiva raja asemel vihma ja nii need plaanid segi lähevad.

Sõber viskas venna ratta garaaži ning küsis veel 3x üle, et kas ma olen kindel, et selle autost välja tahan visata. Et kui ta rattavõistlustel midagi juhtuma peaks, siis ei saa ratast pühapäeval kätte ja Indrek peab sellele ise järgi lendama millalgi hiljem. 'Ha ha ha' reaktsioon ja natuke rohkem gaasi oli tol hetkel täpselt parasjagu adekvaatne :)

Kuna endal oli krooniline väljamagamatus, tagasihoidlik plaan hilishommikul üles ärgata ning sõbra soovitusel suts Balatoni äärde teha, siis sellises vaimus magama läksin ka. 

Tegelikult osutusid tekid ja padjad ja maailma mugavaim voodi täpselt selliseks, et kuulmata-nägemata midagi tegin silmad lahti kl kaks päeval. Rõdu uks oli lahti jäänud ning sisse sadas üks korralik hoovihm. Kohvi ja croissant hiljem oli plaan paigas ning idee pealelõuna Balatoni ääres jalutades veeta. Väga mittekomplitseeritud elu, ma ütleks.

Balatonist pole ka midagi erilist kribada. Kohalikud seal ujumas ei käi (liiga reostunud ja ma olen nendega päri). Paar linnakest meenutavad väga mini suuruses Pärnut. Enamik turiste on odaval puhkusereisil olevad Saksa keskkooliõpilased. Toit keskmisest halvem ning purjekaid keskmisest rohkem. Ei midagi eksootilist.

Õhtuks olin Budas tagasi. Ning köögis kohvi keetes plinkis Skypes sõnum, kuidas mul päev läks ja et 'uups, ma murdsin rangluu ja viidi kiirabiga haiglasse ja praegu magan ja räägime hommikul.' Tere hommikust.

Järgmine hommik ärkasingi päris varase telefonikõne peale. Ma ei tea maailmas ühtegi teist inimest vist, kes niimoodi pühapäeval kl 8 julgeks helistada :) Absoluutsesse müstifikatsiooni kategooriasse kuulus aga äratuskõne stiilis 'lähen teen ühe trenni mägedes ja olen 3h pärast linnas tagasi'. Jah, katkise rangluuga. Kuna mind ei üllata enam suht-koht miski, järgnesid kiired hommikuprotseduurid ning ei osanud mitte midagi muud kogu selle varahommikuse suhtluslõnga peale ette võtta, kui minna ja ka teha üks paaritunnine jooksutiir ning pärast katsetada vanalinnakohvikutes kohaliku hommikusöögiga.

Jooksmiseks sobib Margiti saar. Seal on isegi spets jooksurada paigaldatud, kus vetruv staadionikate ning palju kõrgeid puid ja teisi pühapäevasportlasi. Intervallid saab asendada kahe mäe otsa lidumisega ning pärast üle sildade tagasi vanalinna sörk uduvihmas sobis kui rusikas silmaauku.

Kui sõber mind kesklinnast peale korjas, esimese foori juures ohutuled peale pani ja uuris, et millist varianti tema plaanidest A, B või C ma eelistan, läks gaas põhja selle peale, et tuli isu Budapestist mõnekümne autosõiduminuti kaugusel olevat atmosfääriga väikelinna külastada. Vaatasime kella ja arvestasime, et ühe pikema jalutuskäigu ja lõuna kannatab planeerida küll ning et ma kindlasti peaks ära proovima sellise kulinaaria-ime nagu langos.

Ühe pühapäeva pärastlõuna jagu oli elu rohkem kui chill. Piimakohvi, õunakook, ja siis soojaks roaks ühest kahtlasest aknast tellitud suur fiteeritud kakuke, millel oli küüslauguglasuur peal ning mida sõber otsustas maitsestada ohtra soola ja hapukoorega. Ning siis monitoorida, kuidas ma kogu seda kohalikku rahvusuhkust täpselt hävitama hakkan. Ilma naljata, suurde paberisse keeratuna kulus söömise peale kahtlaselt kaua aega, mille peale pidin andma selgitusi, mitu palli kümnest kohalik ajalooline kiirtoit saab. 8/10 oli silmnähtavalt vale vastus ning isegi hoiatus, et ma pooliku langosiga kogu auto nahksisu ära määrin, ei morjendanud mitte kedagi.

Kui mööda jõeäärt jalutades kella vaatasime, avastas sõber, et ma peaks tunni aja pärast lennuki peal olema. Läks kiireks. Kogu sebimise jooksul õnnestus sõbra kõvaketas 2x asfaldile põrgatada. Siis peaaegu katki istuda telefon ning kui lennujaamas kogu tehnikakupatusega autost väljuda tahtsin, hoiti ust senikaua kinni, kuni sületäie divaisse ja gädžeteid ükshaaval tagaistmele tõstsin.

Kui on super kiire, tuleb tööjaotus kokku leppida. Mina jooksin lennujaama õiget checkinni letti otsima, senikaua kuni sõber oma katkise rangluuga suurt rattakasti pagasnikust terminali kärutas. Finnairi letis ei saanud ma midagi sõbra ja teenindaja pikast omavahelisest selgitamisest aru. Aga kui ratas ilma lisatasu võtmata ära kaaluti ja minema saadeti, sain võlusõnadele pihta küll. 

Jooksutempos turvakontrolli väravasse ning nädalavahetus läbi oligi. Järgmise korrani.

 

Kui Euroopa asuks Ameerikas, siis oleks see Boston.

Enne kui aasta päris otsa saab, peaks kiirelt üles tähendama veel kajastamist ootavad reisimuljed. Sedakorda 2011 esimesest poolest ehk sellest, kuidas minu jalg esimest korda Põhja-Ameerika kontinenti puudutas.

Väga pikalt pole vaja põhjuseid selgitada - tookordne reis oli küll puhkuse arvelt, aga ikkagi peamiselt tööga seoses ning sisaldas tegevusi alates plakatite printimise orgunnimisest lõpetades konverentskõnede, presentatsioonide lihvimise ja kogu Techstarsi gängile kaasaelamisega.

Kuna mu vennaraas aasta algusest peale ka Bostonis elas, olid kohalejõudmise juhised väga lühikesed: tulla Kendalli metroopeatusse ja tänavalt helistada. Tehtud mõeldud. Seda ma poleks ausalt öeldes uskunud, et kohalik startup firmade laagripaik asub Bostonis suhteliselt miljoni dollari vaatega hoones  kesklinna ning MIT ja Harvardi vahel. Et maja ühe poole akendest paistavad äikesetormid paremini kui 3D kinos ning teise poole akendest näeb Charles'i jõel purjetavaid ja sõudvaid inimesi. Ja mis kõikse toredam, tutvustusring TS kontoris oli nagu sooja fämili vastuvõtt stiilis 'ahh sina oledki see õde'.

Mulle Boston meeldis. Kohe vägagi. Ülimalt euroopalik linn, mitte liiga suur, samas piisavalt, et ühe nädalavahetusega mitte jõuda kogu turistimarsruudile ringi peale teha. Päris palju rohelust ning kuna linn asub jõgede vahel ja Atlandi ääres, siis millest puudust ei olnud, oli tuul. Maikuus oli juba piisavalt soe ka, et paksemad vatid kohvrisse jätta ning mõningad jooksutiirud sai lühikeses dressis vabalt teha.

Töised teemad jätaks seekord välja, st Techstarsist nii palju, et inimesed on seal fantastilised, kõik alustavad firmad harjumatult kõrge töömoraaliga (reede õhtul kontoris peetud sünnipäev lõppes paari õllega kl 11, sest siis otustati edasi koodi kirjutama minna), õhk on paks sellest, et igale küsimusele on kellelgi olemas vastus, eestlaste huumorisoon on kohalike seas huumor omaette ning et üle tee asuva kohviku menüüs oli ootamatult head kana-jõhvika võileivad, mida iga hommik liitri kohvi kõrvale lihtsalt pidi kontorisse kaasa ostma. Ahjaa, Demo Day oli ka great success, aga sellest on ajalehed juba piisavalt kirjutanud. Stanley karika võit kohaliku hokiklubi Boston Bruinsi poolt oli natuke agendasse mitteplaneeritud asi, aga seda ägedam :)

Muus osas on meeles sellised asjad:

• Bostonis sajab. Ohtralt.
• MIT'd ei pane väga tähele, aga Harvardi campus on nagu muuseumieksponaat eneses. Väga sarnane mu eelmise ülikooli omale tegelikult.
• Metrooühendus on tipptundidel täiesti üle mõistuse overloaded.
• Docklandsi ja jahikaide ääres jalutamine on eriti fotogeeniline õhtuti, kui kogu jõeäär tuledes on ning restoranides ja pubides käib kohalik melu.
• Mõned südalinna tänavad oma kohvikute ja jäätiselettidega lihtsalt kutsuvad istuma ja jalga üle põlve kõlgutama.
• Tervislik toit on kallis.
• Mul tekkis esimene kord elus isu ohjeldamatult ostelda (jah, hilpude ja jalanõude ja gädžetite hinnad on seal täiesti omaette teema).
• Tekkis mõte, et peaks Eestisse hakkam Clif Bar'e maale tooma.
• Kujutasin seda natuke ette, aga ikkagi - jooksuketside hinnad panid käed värisema. Kui oleks aega olnud, siis oleks mind tagasilennul kahtlustatud ebaseaduslikus spordikaupade hulgimaaletoomises.
• Anthropologie.
• Kesklinnas on inimesed vägagi heas füüsilises vormis ning selline tunne, kuidas kõik hommikul ja õhtul ainult spordivad. Samas, venna kommentaar oli, et kui kohalike klubidega suhelda, siis kõik eurooplased ütlevad esimese vihjena, et ameeriklastega ei saa grupitrenni teha, nende tempo ja pulss on lihtsalt nii kõrge.

Tagasilennuks oli Indrekul ka plaan, et suveks Eestisse kolimise projekti jaoks oleks vaja tema ratas suure kastiga Euroopasse toimetada. Muuga polnud probleemi, aga Delta Airlines küsib selle eest ebamõistlikult suurt lisatasu (isegi siis, kui ühtegi muud registreeritavat pagasit pole). Ning Budapesti lennujaama vastu tulnud sõber suutis garaažist valida väikese kupee, kuhu piisavalt suure rattakasti mahutamine osutus päris heaks kombineerimisülesandeks. Ning pealegi ei tahetud ming Bostoni lennujaamas üldse lennukilegi lasta, kuna kohalikele oli arusaamatu kontseptsioon, miks ma tagasi Tallinnasse ei lähe ja selle asemel kuskil B-tähega linnas maanduda tahan. Aga sellest järgmises osas...