San Pedro de Atacamas ei ole võimalik hommikul kl 5 autojuhti tellida, isegi mitte viietärnihotellis, selleks et tunni kaugusel olevasse Calama lennujaama jõuda.
Meil oli Andreaga veel õhtul plaan, et tellime hommikuks hotelli takso ning ostame kiirelt Tacna lennupiletid ära. Taksoikalduse tõttu plaanid muutusid ning varahommikuse lennu asemel terendas ees öine pikk bussisõit SP-st Peruusse.
Viimane päev Tšiilis muutus meeldejäävaks tänu sellele, et üks kaasvõistlejatest, Vince, nägi meie kolmepealist lonkavat seltskonda tänaval jalutamas. Vince oli arst. Ortopeediliste kalduvustega või nii. Ja sattus ahastusse, kui nägi täiesti unikaalset tualettpaber+paberteip lahendusega jalgade plaasterdust. Tüüp võttis meid oma käekõrvale, ostis pudeli külma vett, jalutasime bussijaama, kaevas välja oma põhjatu esmaabipaki ning põhimõtteliselt viis lahtise ootepaviljoni pingil läbi väiksemat sorti operatsiooni ning suuremat sorti sidumisaktsiooni.
Ma oleks pidanud filmima ümberkaudsete kohalike suu-ammuli emotsioone. Üks tolmune rullnokk tõi meile kõigile pulgajäätist. Pärast seda, kui oli pool tundi omaette ropendades jälginud, millised näevad välja ravimata villid. Tal hakkas meist vist lihtsalt kahju.
Bussisõit on paistes jalgadega muidu suhteliselt piinarikas. Eriti keeruline on pingil võtta sisse sellist magamisasendit, et jalalabad oleks kõrgemal kui põlved. Ei vaja vist palju selgitamist, miks ma tol ööl pikemate kui 15-minutiliste uinakute tegemisega hädas olin.
Hommikuks oli selg ja kael kanged, jalad valutasid ja üldse igat pidi väga paha.
Kui Arica ookeaniõhk ning varahommik terendama hakkas, kaevasin jälle välja oma asendamatu LP, et piiriületuse skeemi kohta veidi selgust saada. Teistelt olin kuulnud, et eksisteerivad mingid kohalikud taksod, kes turiste Tšiili ja Peruu vahet sõidutavad, ise kõik paberimajanduse korda ajavad ning kellele tuleb üle piiri saamiseks lihtsalt oma pass anda.
Täiesti ausalt rääkides, kottpimedas Põhja-Tšiili tööstuslinna bussijaamas unisena maandudes mingit kahtlast taksoteenust otsida tundus natuke liiga äärmuslik. Isegi minusuguse jaoks. Kõige parema ideena kõlas tol hetkel tualeti külastamine, hammastepesu ning kuum kohv. Tehtud mõeldud. Kuna veel ühte n-tunnist bussisõitu jalad lähima 24h jooksul välja poleks kannatanud, võtsin alternatiivse transpordivahendi otsimise ikkagi ette. Ja lõpetasin kuskil traataia taga olevas kinnises privaat-takso tsoonis, kus eheda päti välimusega mees kotist haaras ning oma auto esiistmele kupatas. Selgus, et tal oli täpselt üks inimene veel puudu, et täis autoga Peruu poole põrutama saaks hakata (tagaistmel laiutasid 3 kohalikku, esiistmele pigistati veel üks prantslane).
Igav liiv ja tühi väli
Lõuna-Peruus ei ole mitte midagi. Kilomeetrite viisi paljad kivilagendikud, kõik on hall ning ulub tuul. Natuke üritasin autos inglise-hispaania segakeelset small talki teha, aga lõpuks enam ei viitsinud ning kaevasin oma muusika kotist välja.
Poolteise tunnine autosõit ja piiriületus lõppes Tacna bussijaamas. Kus prantslasega otesmaid esimesse Arequipasse viivasse bussi ennast rääkisime. Bussipiletid on odavad, õigel ajal väljumine pigem boonus kui iseenesestmõistetav asi. Ning ülejäänud bussitäis kohalikke reisivaid peruulasi lihtsalt põnev sotsiaalantropoloogiline vaatlusobjekt.
Tacnast Arequipa poole sõites tekkis bussiakende taha ainult rohkem mägesid. Igav liiv ja hallid pinnavormid jätkusid. Kohati oli imekspandav, millest küll kohalikud vahepealsete külade elanikud üldse hinge sees hoidsid - isegi loodusliku joogivee leidmine tundus aknast välja vaadates väga kahtlase perspektiivina.
Angel's Game*
Arequipa koloniaalstiilis vanalinnas paiknev hotell nägi pealtnäha välja nagu katoliiklik lastekodu. Reisiraamatus vihjati majutusasutusele küll kui linna kõige romantilisemale kohale, reaalsuses oli kividest võlvlagedel, messingist küünlajalgadel, kahtlaste motiividega seinavaipadel, krigisevatel vooditel ning klaasvitriinkappidesse paigutatud pealuudel jm atribuutikal romantikaga minu silmis väga vähe pistmist :) Hoopis olulisemaks pidasin pooleldi vabaõhu vannituba, kus oma varbaid leotada ning helesinist wc-potti, millel raamatut lugeda :)
Jalgadest hakkas paistetus väikest viisi taanduma ning villide plaasterdamisest loobusin ka suht ruttu. Matti antud antibiootikumidest ning öösiti jalad 3 padja otsas magamisest oli vist nii palju abi, et põletikke ei tekkinud ja väsimus andis järgi. Kõndimistempo küündis siiski maksimaalselt 2km/h-ni ning hommikune voodist vertikaali saamine nõudis jätkuvalt tugevat eneseületamist.
Esimese paari päeva graafik nägi välja umbes selline: hommikusöögiks absoluutselt kõik, mida hotelli buffees jagati, siis tunnike raamatulugemist lillepõõsaste ja dzunglipuude vahel. Siis mõned tunnid suvalist ringiuitamist Arequipa vanalinnas, vahele mõni muuseum, paar jäätist ja natuke internetikohvikut. Siis king-size steak mõnes restoranis koos ohtra veini ja päris kindlasti korraliku magustoiduga. Pealelõunane uinak kääksuvas voodis ning kui pimedus uuesti linna vallutas oli tavaliselt aeg teiseks linnatiiruks ning õhtusöögiks nurga taga asuvas pizzerias. Mitmel õhtul järjest tellisin oma standardmenüü: double-topping pitsa, paar klaasi punast veini, magustoiduks pannkoogid jäätisega ning lõpetuseks tass macchiatot.
Nende mõne päeva jooksul hävitatud toidu kogus oli tegelikult üüratum, kui seda oskaks kirja panna. Tavaliselt ostsin hilisõhtul hotelli jalutades putkast veel suure tahvli shokolaadi, mida enne uinumist telkust tulevate kohalike telenovellade kõrvale hävitada :) Riided jäid muudkui laiemaks :)
Arequipa ise on täitsa ilus linn. Ladina-Ameerikalik, ometi rahulik ja kuidagi põhjamaine. Vanalinn on kompu, äärelinnade kokku klopsitud majad nagu Picasso elus kubism :)
* Angel's Game oli raamatu, mida lugesin, pealkiri. Midagi melodramaatilis-romantilise Da Vinci Code sarnast. Aga Arequipas ei olnud ka mitte ühtegi välismaise kirjanduse müügiga tegelevat putkat, nii et polnud võimalust halba kirjandust natuke parema vastu vahetada.
Inkad ja milleks Peruusse tavaliselt tullakse
Üldiselt on turistide nr 1 sihtkoht Machu Picchu. Või siis trekking veidi lähemalasuvate vulkaanide otsa. Märtsis oli esimene tegevus mudalaviinide tõttu võimatu ning teine ei tulnud oma konditsiooni tõttu eriti kõne alla. Kuivõrd mittemidagitegemine on vaatamata kõigele see kõikse hullem, tuli leiutada midagi leebemat -retk Colca kanjonisse kõlas täpselt sobivana.
Colca kanjon on maailma sügavuselt teine, kaevudes üle 4000m-ni ning peites endas ka maailmas haruldaste kondorite pesitsemispaiku. Arequpiast on sinna 4h sõitu, kohati mööda õõvastusttekitavaid serpentiine, seda kenam on aga kohalejõudmine. Kanjon ise on ligi 100km pikk ning mõnedki seiklejad läbivad seda kanjoni põhja mööda matkates. Minu jaoks oli täiesti ok seda esimest korda jalgsi ainult pisteliselt uudistada. Kondoritest ei osanud vaimustuda ning lamedamad nõlvad nägid tegelikult väga tuttavad välja. Midagi rohetava Himaalaja ja Indonesia riisipõldude vahepealset.
Ühesõnaga, tekkis tunne, et kui suur osa Peruu Ande sellised ongi, siis ega eriti riigi fenomenist aru ei saa ning keskkooliaegne unistus kadunud inkade linnas ära käia muutus päev päevalt üha vähem erutavaks. Tšiilist ning Argentiinast või Boliiviast on mul tänaseks palju meeldejäävamad muljed. Adrenaliiniotsijatele soovitaks ka parem osta maastikurattad ning Peruu Andid hoopis pedaalides läbida. Oluliselt meeleolukam.
Teine teema on muidugi inkade kultuur ise. Mitmeid muuseume siirast huvist külastades oli ikka hämmastav mõelda küll, kuidas mõnes maailma otsas oli veel 400 aastat tagasi tavaline tütarlapsi ja naisi 6000m kõrgusele vedada ja siis elusalt ohvriandidena vulkaanide otsa maha matta.
Lima, lima, limaEt Peruust mitte jäta muljet kui ühest igavast ja mõttetust riigist, lõpetan seekordse puhkusejutu ühe kiidulaulga pealinna suunas.
Limast on paljud rääkinud kui ühest ohtlikumast Lõuna-Ameerika linnast Rio järel. Öösiti ei tohi ringi luusida, taksojuhid on pool-terroristid, igal pool tuleb ettevaatlik olla ja mis kõik veel. Linnapildis annavad sellistele eelarvamustele natuke kinnitust kõik trellitatud esimesed korrused ning traadistatud kahemeetrised eramajade aiamüürid. Aga ainult natukene.
Lima rannik on üks ägedamaid, promenaad sai esimesel õhtul mu nr 1 lemmikuks maailmas. Ookeanivaated ei ole mitte miljoni, aga miljardi omad, kade pilk saatis kõiki vees hulpivaid lainepüüdjaid, suuremalt jaolt merest hangitud kraam on restoranides o-i-v-a-l-i-n-e. Mitte midagi üles klantsitut, naistel on laiad tagumikud, mehed on koledad ja suur osa linnast on suhteliselt geto, aga mingil imelikul põhjusel mulle tohutult meeldis.
Limas oleks lõdvlat võinud veeta kogu Peruus viibitud aja, missest, et kõik turismiraamatud soovtavad vastupidist. Siinseid soovitusi ei tasu seega ka liiga tõsiselt võtta, sest mul on reisimise suhtes tekkimas juba väga imelikud kapriisid ning muljetavaldamise skaala on nihkumas kuskile radikaalse/alternatiivse piirimaile :)
Tagasi koju lennata oli mõnus. Isegi magades oli vist suu kõrvuni ja Euroopas järjekordse näljatundega maandudes ei morjendanud ka see, et üheski Barcelona poes või kohvikus ei aktsepteeritud ühtegi välismaist pangakaarti. Riidest sussidele vaatasid küll enamik trendi- ja moeinimesi pikalt järele ning alpinismipäevitus tekitas ka paaris check-in järejkorras seisjas küsimusi. Samas, teema aitas väga lühidalt kokku võtta mingi hetk tüüpvastuseks muutunud lause "Oh, had some fun on my holiday ;)"
