Tänase absoluutselt õnnestunud päeva ja õhtupooliku puhul (kui kõik triibud vee peal tulevad välja ning kui peale kahetunnist hullamist lihtsalt on nii pime, et enam ei näe sõita) mõned teemasse pildid ka Portugalist.
Vamos a la playa ehk veespordist, sedakorda Portugalis
Seekordse reisijutu eellooks pean veidi selgitama, et alates suvest on muutunud elu lahutamatuks osaks uus hobi - lohesurf. Stiilis tuli hommikul mõte ja õhtuks olin kursustel kirjas. Põhjuseid ei ole.
Teisisõnu, ei olnud vaja just einstein olla, et uus hobi ja lennupiletid ühendada ning Portugali ranniku väikelinnas Peniches oma surfi- ja elamisvarustusega maanduda.
Finnairi check-inn lasi naeratuse ja "sports-equipment" võlusõna peale lohetamisatribuutikat täis lumelauakoti lisatasudeta lennuki peale. Soovitav on mitte omada ülekilosid ning elamiseks vajalik mahutada käsipagasisse. Elamiseks läheb seal augustis vaja SPF kreemi, plätusid, bikiine, dressipluusi, päikeseprille ja hambaharja. Lisavarustusena paari kuni mõnda raamatut, Portugali kaarti, kalatoitude armastust ning kasvõi minimaalset hispaania keele oskust. Ahjaa, ma ei tea, kas põhjuseks totaalne puhkuseinimese ilme või endast suuremate mõõtmetega kodinad, aga nii palju pole varem üheski lennujaamas tulnud võõrad juttu alustama ja sihtkoha kohta pärima...
Veel vihjeks, et Tallinnas puhkusel igasugu kahtlaste asjade juhtumise vastu kindlustust saada on võimlemine kuubis. Ühelgi firmal pole oma standardtingimustes lohesurfi sees (maaklertädidel tekib küsimise peale tavaliselt error), üks pakkus selle asemel mägimatka kindlustuskatet. Teisel jälle õnnestus see lisatingimustesse sisse kirjutada, aga pagasikindlustus kattis heal juhul veerandit sellest, mida kotti toppisin. Muud ei jäänud üle kui võtta, mida võtta andis ja edasi loota ainult hea õnne peale.
Minul oli traditsiooniliselt null plaani, st idee järgi harjutada uut hobi, ebasoodsa ilmastiku puhul leiutada koha peal, mida edasi. Välja kukkus nii, et Lissaboni saabudes ja ilmaennustust kontrollides näitas prognoos järgnevateks päevadeks tuulevaba kliimat.
Ei teagi, kas maailmas ringikolamine on muutnud tuimaks igasugu reisijuhtide vaatamisväärsuste osas, Euroopas niisama ringisõitmine enam ammu ei eruta või lihtsalt oli vaja, igatahes elus esimest korda sisustasin kogu puhkuse mittemillegagi. Umbes graafikuga voodi-rand-vesi-rand-vesi-kalarestoran-rand-vesi-veinibaar-rand-voodi. Iga hommik ja õhtu muidugi algas ja lõppes ilmateatega :)
Peniche on tegelikult lainelaudurite mekka. Täiesti arusaadavalt, sest laine on seal muljetavaldav - heal päeval oli vabalt sada kalipsos surfarit vee sees ja vee peal. Kui sa ei surfa, siis sind pole olemas. Mittemidagitegemine ka ebaõnnestus selles mõttes, et niisama rannas kükitamisest ja tuule ootamisest tüdineb suht ruttu ära, seega esimesel päeval panin ennast lainelauakoolitusele kirja.
Lainelauasõit on pealtnäha oluliselt kergem kui tegelikkuses. Lihtsalt kõhuli longboardil lainet tabada on täitsa nagu päris, aga esimesel päeval lõppesid suur osa püsti upitamise üritusi peakatega vette. Vastu lainet sumamine võttis ülakeha ja biitsepsid absoluutselt läbi. Ning kui aus olla, siis ega vette kukkudes, suurema laine keerises, aru saamata kuspool on põhi ja kuspool õhk, just väga meeldiv olla pole. Mõned korrad tekitas paanikat ka longboard, mis "pesumasinas" vastu pead või ribisid kolaki laksas. Ei ole need ettevaatusrefleksid (käte pea ümber panemine vee all kui õhku pole) nii lihtsad tulema :) No ja kes veel ei tea, siis Atlandi ookeani vesi on nutmaajavalt soolane.
Aga aega oli harjutada ja kui esimene vahuses laines liiva sisse kinni sõitmine - püsti! - õnnestus, võttis huilgama küll. Õhtuti vee ääres vedeledes üritasime leida asjalikku põhjust ka, miks suur osa surfijatest on mehed ja suur osa kaldal asjade valvajatest on naised. No ei tulnud välja.
Kliimaga on rannikul nii, et otseselt palav pole. 25-30 vahele jäi temperatuur. Hommikud on niisked, tihti pilves. Päeva peale hajub sudu ära. Ning paks udumass vajub ookeani pealt randa uuesti enne päikeseloojangut. Toas lahtiste akende all ei kuiva mitte midagi ära. Vesi on jahe, võib-olla 19 kraadi. Päike praeb. Isegi kui suure osa ajast kummiülikonnas või niisama vees vedeleda, õnnestub mongoliidse rassi tunnused suht koht nobedasti külge saada.
Toiduga on lood superluks. Lihtsad, mereriigile kohased road juhivad söögiedetabeleid ja menüüsid. Palju kala, molluskeid, kaheksajalgu, karpe, grillituna, hautatult, küpsetatult ja veel viiel erineval moel. Supermarketi veiniriiulitest ma parem ei räägi. Nirvaana.
Peniche on väike rannikulinnake, jalutuskäigu kaugusel teisest veel väiksemast linnakesest Baleal. Mitte midagi muud huvitavat pole peale campervanide parkla, kindluse, tänavakohvikute, ruraal-industriaalmaastiku, rannadüünide ja surfivarustuse laenutuspunktide. Mitte midagi peale veespordi seal ei tee ja millekski muuks sinna ei minda ka.
Lissabon osutus mu lemmiklinnaks Euroopas. Nädala olen järgi mõelnud ja arvamus pole muutunud. Selline salapärane, boheemlaslik, üles vuntsimata, imeliste kõrvaltänavate ja plaaditud majadega, puhas, aga mitte steriilne, ajalooline, aga mitte arhitektuurimuuseum, turiste on, aga piisavalt vähe ja hajuvad linnapilti ära. Taksosõit on odav. Bairro Alto ja Alfama linnaosades hämardudes ringi luusida oli nagu filmis. Ma tahan sinna tagasi.
Lohetamisest ehk ülejäänud jutu võib nüüd vahele jätta, kui just eriti hingelähedane teema pole ;)
Kohalikelt proffidelt selgus, et Peniches on augustis tuult 2-3 päeval nädalas. Mis tähendas, et tuli oodata. Vaimutugevus sai kuhjaga tasutud, kui siis ühel pealelõunal järsku pilve tõmbas, suplejad ja sufarid kadusid, laine maha rahunes ja põõsad vaikselt sahisema hakkasid. Randa ilmus ka esimene loherulataja ning kui tuttavad näod oma kamaga randa ilmusid, tuli teha kiire spurt rendikorterisse. Poole tunni pärast pumpasime kõik lohesid täis, poolproffist taani lohechica aitas minu ja teise algaja lohed üles ning lustimine võis alata.
Ma valetaks, kui ütleks, et lihtne oli :) Ookeanilaine on ikka midagi muud kui tavaline Vääna jänesepõld. Aga ühtlane ja paras tuul nii palju halastas, et päris lohelennutamisega ei piirdunud ning triiburekordi üritused said kirja. Ligi neli tundi erineval kujul tasakaaluharjutusi, akrobaatikat ja lohe vettekõmmutamist, nii et rohkem enam ei jõudnud lihtsalt! Käed olid ka lõpuks villis ja kui päikeseloojangul kalipsosid seljast maha rullisime, pidi nii mõnigi rammestusest pikali kukkuma. Ma valetaks, kui ütleks, et selliseid ilusaid punkte päevale tihemini ei tahaks.
Kui kõik Peniche lahesopimeetrid said piisavalt tuttavaks, otsustasime suurema kambaga sõita Obidose laguuni testima. 20 min autosõidu kaugusel, tasane ja soe vesi, rohkem tuult, samas vähem ruumi rigamiseks, kaldapealsed esimeses valitud kohas ääristatud kõrgete puude ja katamaraanimastidega. Paistis ok.
Varustus kuivale, kohvi ja pannkoogid surfiklubis sisse, niisama loba kohalikega ning siis asja kallale. Laguunisopis vette minnes tundus tuulekest isegi alguses vähe. Rannamaja ja puude varjust veidi eemale marssides aga tõusis ning minu üheksane lohe kippus kangesti liivaäärsete puude ja laevamastide otsa sikutama. Pagine tuul ja kohati päris kõvad puhangud tegid väga kõhedaks ning kui 15 minutit olin oma lohet kangutanud, ronisin kaldale. Andsin oma 9-se teisele tüübile ja ise jäin olukorda terrassilt kaema. Tuulemõõtja näitas aeg ajalt 13m/s puhanguid :) Poolproffist lohechica pakkis oma 7.5-se lahti, triibutas tunnikese ning siis tuli ka kaldale ja andis oma lohe hoopis mulle proovimiseks.
Sellest oli rohkem kui küll. Alguses vajas tõsist harjumist - teistsugune lohe ja poom, kiirem ja äkilisem, veest uuesti ülessaamine eeldas korralikku võimlemist. Aga chica tegi kiirkoolituse ning paar tundi jälle kirjas. Pagiline ja suhteliselt kõva tuul on muidugi asi, mida ma algajana lähiajal väga armastama ei hakka. Ühel hetkel on auk ja lohe on kohe kohe kaela vajumas, järgmisel sekundil viib sellise hooga veest minema, et hoia alt. Katsu siis nii mingit sujuvat sõidu moodi asja teha.
Ühte võin küll öelda - ma saan absoluutselt täiesti aru inimestest, kes kõik oma vabad tunnid, päevad, nädalad ja kuud merel veedavad ja omale vaba aega ainult üheks eesmärgiks juurde tekitavad. See loodusjõududega mässamine on ühelt poolt totaalne adrekalaks, teisalt ei ole mitte midagi võrreldavat sellele tundele, kui kasvõi hetkeks vee- ja tuuletaltsutamisega hakkama saad. Ehk ma olen nüüd ka selles faasis, et nuputan, kuidas india-pulm-tüüpi puhkus ja kõrbe-retk-tüüpi puhkus muuta lohe-vesi-tüüpi puhkuseks ;)
(Piltidega on nagu on ehk senise praktika järgi on lootust need veel selle aasta jooksul veebi üles riputada)
+28, ¤¤¤, ;)
Pole hetkel elus ruumi ega aega just üleliia. Ehk väike reha ja siia edaspidi tekib ainult reisikirju. Varsti on järgmist loota ;)
