Normaalsed inimesed teevad nädalavahetusel kodus remonti, kasvatavad potililli, õpivad elukaaslasele mulje avaldamiseks mõne uue koogiretsepti selgeks, koristavad, käivad vanematel külas, vaatavad telekast uusimad superstaarid ära, teevad sporti või külastavad teatrit.
Siis on see teine variant. Vaadata oma võimatut töögraafikut, harjutada organismi 5-tunniste ööunedega, kontrollida, kas Lõuna-Euroopas internet on ning pakkida öösel asjad, et reede varahommikul jälle lennukile hüpata ja üks tsustakas päikest ning alpiõhku külmaks kevadeks ammutada. Work hard, play hard või kuidas see oligi.
Alpid on nagu magnet. Või üldse, kõik mäed on magnetid (Dolomiitidest kirjutan järgmine kord, ausõna). Apartmentit broneerides ei vaadanud üldse asustuse poolegi, mis lähemal 1000 kui 2000 meetrile. Viimase minuti organiseerimise tulemusena komistasin miljoni $ vaatega Avoriazi nimelise küla otsa ning deal done.
Kohalejõudmist seekord ei kirjelda, rikun teiste elamuse ära ;) Aga kottidega Prantsusmaal maanduda, korteri rõdult otse Alpide nõlvu vaadata ning esimene vein lahti korkida on muhe.
Sama muhe on maja allkorruse restorani sisse astuda, laua taga istet võtta ning menüütutvustust saada koduprantslaselt, kes juhuslikult aastaid tagasi nädalavahetuseti Tallinnas elas. Tres bien.
5 valley piirkonna nõlvu oli kokku üle 700km. Päike paistis iga päev. Liftisabad olid minimaalsed. Vein odav. Värsket lund ei sadanud päevagi, st nõlvad olid seekord kõvad ning rohkem radikaalset off-pistet ei julgenud väga tegema minna. See-ees sai adrekalaksu kätte kõrgetel ja kitsastel, ilma piirdeteta kurvidel, kus mõnikord tuli rajalt väljalibisemise vältimiseks lihtsalt külili visata.
Lumelaudureid oli rohkem kui eikuskil mujal. Põhiline tänavakeel prantsuse. Küla arhitektuur ekstraklass ning puitlaudisega majade roosa päikesekuma midagi sellist, mida pildistada pole mõtet. Elusal kujul liiga ilus.
Mõned korrad päevas käis helikopter või mootorsaanid luumurdjatel järgi, suusad jalas sündinud 4-aastaste sööstlaskujate vaatamine on enabormaalselt kadestamisväärne, jaanuar ei ole veel kõrghooaeg (loe: hinnad on odavamad ja mäed mitte nii paksult rahvast täis), Savoie Apremont on järgmine Torrontes, polüglottidele on üldse lõunamaad paradiis - jutukaid inglasi pole ja veinipudelid näpus poest koju jalutades hispaanlaste seltskonnale ette jääda on parim keelepraktika üleüldse ;)
Saadet jäävad lõpetama ports sinikaid, suusaprillirandid, kvaliteetsete õhtusöökide jagu veini (vihje right here), umbes 20 kohast lapitud lauakott ning tasklisti punkt millalgi fondüüd katsetada. Au revoir et mille baisers!
