Birmingham – Edinburgh
Inglismaast pimedas üle lendamine on lummav. Lennuk läheb piisavalt madalalt, et kõiki valgustatud erkrohelisi jalgpallistaadione näha, mis omavahel kaootilise ruudustiku moodustavad. Lennuki peale jõudmine oli ainult sel korral jälle napikas. Kui terminali Starbucksis sõnumivahetusse ennast unustada, kulub iga üleliigne 10 minutit nagu nõiaväel... Mu telefoni #3 klahvi sain isegi tööle pärast pikka toksimist.
Edinburgh – Glasgow
Edinburgh on alati ilus. Täitsa õigustatud on arvamus, et vanad majad, munakiviteed ja ülevalt vaadates sümmeetriline tänavateruudustik on nii perfektne, et tundub lausa fake. Samas, iga kord Meadowsi pargist läbi jalutades inimesi golfi mängimas, jalkas võistlemas või püramiide ehitamas nähes tuleb kuidagi soe tunne peale. Ma ei tea isegi miks. Inimesed on teistmoodi vist.
Glasgows sadas. Kogu aeg. Bussijaamast hostelisse jalutades ligunesid nahast loaferid täiesti läbi. Hostel ise oli viktooria aegne maja kesklinnas vaatega üle pargi. Otse loomulikult suure seljakoti olemasolul on tuba kõige ülemisel korrusel, kuhu mööda kitsaid treppe ronida tuleb. Õhtul lounge’s pidin sooja teetassi ääres peaaegu magama jääma. Diivanid olid nii pehmed ja tvaikselt vaadata, kuidas kõrval tugitoolis tüüp novelle kirjutab võõrsõnade leksikonist suvalisi sõnu inspiratsiooniks lugedes, oli lihtsalt hüpnotiseeriv.
Glasgow Museum of Modern Art oli hea. Selles mõttes, et mulle ikka vahel ei jõua kohale, millise sürri loominguga mõned inimesed oma aega sisustavad. Näiteks oli eksponaatide hulgas trampliin, millel võrgu asemel peegelklaas. Briti kõige andekamaks noorkunstnikuks tituleeritud naine teeb sigarettidest päkapikuskulptuure. Keegi oli nelinurksete taburettide istumisalused seepi täis valanud, taheneda lasknud ja siis neli taburetijalgade jälgedega kuubikut üksteise ritta seadnud. Kunsti pähe saab vist kõike müüa.
Kuna parasjagu oli UKs käimas fresher’s week, siis niisama uitajana sai ka Rennie Mackintoshi arhitektuuriga kunstiakadeemiasse sisse põigatud. Nagu mingisse puidust purjekasse oleks sisse astunud.
Glasgow – Fort William
Tuttavad Edinburghis hoiatasid, et FW ei ole midagi erilist ja kui just hullu moodi matkata ei taha, siis pole seal midagi suurt teha. Esimene päev võttis vastu leitsakuga. Kui terve tee bussiga sõites sadas ning konditsioneerist tuli mõnusat värske metsa ja järvede lõhna, siis FW oli nagu aurusaun. Pool tundi enne saabumist oli lõppenud mitu päeva kestnud paduvihmaperiood, päike välja tulnud ning mägede vaheline niiskus kohe tuntav. Esimese asjana ajasin hostelis kõige lühemad riideesemed selga. Et siis lähedal asuvaid järvekaldaid ja kohaliku linnakest minna uudistama.
Pimenedes koondusid kõik hostelis ööbivad inimesed nagu magnetid kööki süüa tegema ja päeva muljeid jagama. Elutoas kamina ees põrandal spagette kugistades ja veini juues rääkisid kõik oma viimase aja elu stoorid ära. Minu jaoks ikka müstiliselt huvitav, millised inimesi ringi jalutab ja kellega suvalisel ajahetkel ühe katuse alla võib sattuda. Kuna iseseisvalt rongide ja bussidega ringi kolistatud aeg tuleb kuidagi seltskonnaga tasakaalustada, siis õhtusöök läks sujuvalt üle Fort Williami kohalike pubide ülevaatamiseks. Kahele 19 aastasele sakslasele jagasid kõik vanemad ja targemad oma õpetusi ning üritasid vaesekeste kogenematute üle nalja heita. Aga sakslased pole mingid pehmed :)
Kuna kell lähenes 22.septembrile, siis austraalia tavade kohaselt tuleb tähistamist alustada tequilaga. Baari varud jagusid täpselt 8 inimesele. 2 sõpra üritasid mind veel hommikul kl 8 Ben Nevise otsa ronima veenda. Mulle tundus rahulik West Highland Railway rongisõit veidi lõõgastavama alternatiivina.
Fort William – Banavie – Corpach – Loch Eil – Locheilside – Glenfinnan – Lochailot – Beasedale – Airsaig – Morar – Mallaig suunal sõidab ka auruvedur. Kes on Harry Potteri filmi näinud, siis kõrgete sammastega viadukt ja auruvedur on just needsamad filmis, mis ka päriselt Šotimaal olemas. Auruveduri fännidele on pilet 27 naela return. Tavaline rong sõidab täpselt sama teekonda ja maksab 10 naela. Vahet pole, kumba valida, asi on seda väärt. Mina istusin pooltest tundi lihtsalt suu ammuli ja vaatasin aknast välja. Vagunisaatja nägi, kuidas ohjeldamatult oma kaameraga plõksisin ja lõpuks loovutas oma kangide ja nuppudega kabiini, et läbi lahtise suure akna saaksin pilte teha (mitte läbi musta ja kriimustatud rongiakna klaasi). Väga lahke temast igatahes.
Kuna Mallaig on väike kaluriküla ning esialgu paraja 4 tunni asemel kõik tänavakesed ja kaid poole tunniga läbi käisin, otsustasin sama rongiga tund aega hiljem ka tagasi Fort Williamisse sõita. Vagunsaatja märkas mind juba eemalt ja loovutas ilma küsimata oma juhikabiini. Mis oli veel lahkem temast! Ainsad turistid, kes mõnesaja elanikuga külas giidi ning kõrva külge kinnitatud raadiosaatjatega pikemalt ringi uitama jäid, olid jaapanlased.
Pealelõunal ikka mõtlesin, et peaks Timi ja Hali jalajälgedes minema ja ikka proovima, kui kõrgele Ben Nevise otsa enne pimedat jõuan. Kui nad poole tee peal vastu tulid, suutsid mind peaaegu keelitada nendega otse järveäärsesse pubisse minema. Aga veel oli valge ja ma ei tahtnud alla ka anda. Lõppkokkuvõttes jõudsin umbes kahe kolmandiku peale enne kui hämarduma hakkas.
Hostelis kiire dušš ja väike uinak. Siis hakkasid inimesed uuesti köögis sebima ning grillimise lõhnad äratasid automaatselt üles. Kui kõigil kõhud täis ja nikotiini- ning kofeiinidoosid käes, oli jälle aeg plätude asemel tennised jalga, veidi puhtam t-särk selga ajada ja karaokebaari suunduda. Viimane polnud kellegi muu kui ühe hostelitöötaja idee, mida otsustasin veidi kuritarvitada. Vahetuse manageri Alani nägu oli peaaegu identne Travise laulja omaga ehk automaatselt tekkis kohustusliku karaokerepertuaari avalooks Travise cover Britney Spearsi Baby One More Time’st. Ma ise tegelikult ei uskunud, et inimene ka päriselt lavale seda laulma läheb. Aga sünnipäevadel on kõik võimalik ;) Õhtu sai igatahes hoo sisse ning pidu kestis edasi Fort Williami ainsas klubi meenutavas baaris, kus plaadi pealt lasti nii umbes 10 a vanu diskolugusid. Vana hea keskkooliaeg tuli kohe meelde. Ja Eesti asulate keldribaarid, kus kohalikelt jõmmidelt iga vale liigutuse eest peksa võib saada. Peale keskkööd hostelisse tagasi jalutades värskendas uduvihm ning kargamisest tuimad jalad said kosutust.
Kuna seltskonnas olnud keskeakriisi all kannatav iirlane meie kõigi asjalikku nõu ning soovitusi vajas, siis tegime kaminasse tule, visasime patjadele pikali, kellelgi oli Ben Nevise viskivabrikust kaasa ostetud pooltäis pudel, külmikus oli jääd ning nii see läks. Hea on see, et teiste inimeste muresid lahates lahenevad ka nii mõnedki enda probleemid. Jagatud mure on pool muret, jagatud rõõm kahekordne. Või kuidas see oligi. Igatahes oli väga lõbus ja meeldejääv päev. Siiamaani ümisen oh baby baby ...
Hommikul ajas Tim üles, et headaega öelda. Peale hommikusööki selgusid ka plaanid sõbraga Edinburghis uuesti kokku saada, et enne koduvabariikidesse naasmist veel viimast võtta. Igatahes, Ben Nevise kindluse varemed ja viski pruulimise koja jalutasin väga uimase peaga järgmine päev läbi. Enne Invernessi bussile astumist võttis veel päike nii, et põsed punased.
Fort William – Inverness - Scrabster
Buss oli pooltühi. Kui Invernessi jaamas maha astusin olid esimesed kaks mõtet peas 1) siin ei ole mitte ühtegi alla 50 aastast inimest; 2) kust kõik need punapead tulevad? Kolmas mõte oli selline, et mida põhja poole UKs, seda vaiksemaks ja sõnaahtramaks inimesed muutuvad. Kui Midlandsis ja Lõuna-Inglismaal lobiseb kasvõi bussijuht igaühega paar sõna ning üritab pikema reisi jooksul kilde visata, siis šotlased on nagu eestlaste moodi pigem – suurt midagi ei räägi. Peale lõunast kolme tunnist bussisõitu, paari tundi Invernessi oli aga selline tunne, et varsti tahaks juba kellegagi muljetada ja juttu rääkida. Mis mõnes mõttes on murettekitav, sest paar aastat tagasi oleks ma täiesti rahulikult ja ilma probleemideta päevi võinud iseenda seltskonnas ringi kolada. Nüüd on juba pool päeva enesega üksiolemist muutunud tüütuks. Eriti murelikuks tegi veel see, et Invernessis ei astunud bussi peale mitte ühtegi alla pensioniea inimest. Tundus suht ebameeldiva väljavaatena maabuda Orkneyl ilma ühegi saatusekaaslaseta ja silme ette tekkis pilt Orkney võimalikust reklaamlausest „Islands for Retired People”.
Juhtus aga nii, et samal nädalavahetusel, kui saarele sattusin, toimus Stromnessis bluesifestival ning küla ainus tänav oli muusikat ja kohalikke täis. Enamik küll kas vanem generatsioon või alkoga liialdavad teismelised. Aga ikkagi. B&Bst läksime kahe tüdrukuga kohe paremini kõlavaid artiste kuulama/vaatama. Kui poole öö ajal voodisse ronisime, kõlas veel kaua viimane komplekt plaate. Müstilisel kombel enamuses küll Guns’N Rosesi ja Kiss’i sarnane repertuaar.
Stromness – Skara Brae
Kuna hommikul oli ilm ilus, siis tekkis mõte maailma vanima avastatud küla varemeteni jalgsimatk teha. Kui jalgrada ära lõppes ning osa teest mööda maanteed käia tuli, peatus nii mõnigi auto küsimusega, et ega ma küüti ei soovi. 15km hiljem hakkasid varemed ja Atlandi ookean paistma. Liiv oli lumivalge ja kivid tumehallid, meri roheline ja taevas helehall. Ilus. Skara Brae ise on Egiptuse püramiididest pool aastatuhandet vanem iidvana põlluharijate ja kalurite küla. Lähedal paiknev Ring of Brodgar ja Stennessi kivide ring vanemad kui Stonehenge. Ja turistid praktiliselt puuduvad. Mõnus on avastada selliseid eemal kohti, mis suuremast reklaamist on välja jäänud, aga mille nägemine jääb meelde.
Kirkwall
Teine uskumatult ilus vaatamisväärsus on St Magnuse kirik Kirkwallis. Punastest tellistest väike katedraal mõjus nii lummavalt, et interjööri pidin vaatama kolm korda: hommiku-, lõuna- ja õhtupäikeses. Kuna Kirkwallis samuti midagi aeganõudvat teha pole, sai kohalikus muuseumis veidi viikingite järeltulijate ajalooga tutvutud ning Orkney elanike traditsioonide kohta loetud. Kõige lahedam oli Orkney tugitool: vitstest punutud seljatugi, suht madal istumisalus ning tooli külgedelt avanevad kaks paraja suurusega sahtlit: üks Piibli ja teine viskipudeli jaoks.
Esmaspäevale kohaselt pandi kõik kohalikud pubid ja kohvikud alates kl 6st järgemööda kinni. Õhtu kujunes selles mõttes omapäraseks, et öösel väljuvat praami tuli oodata kuskil õues. Alguses tundus mõistlikuna mööda rannikut väike jalutuskäik teha. Kuid kuna vaikselt hiilis saarele paks udu ja nähtavus kahanes mõnekümnele meetrile, otsustasin hoopis viimasest avatud chip shopist sweet and sour kastet osta ning seda Orkney kaerakookidega süüa. Äärmiselt ainulaadne ja erakordne õhtusöögi kombinatsioon kusjuures. Kaks tundi istusin lihtsalt laterna all kai peal ja lugesin romaani mõrtsukatest. Mööda kõndinud kohalikud päris kindlasti arvasid, et Kirkwalli on tekkinud esimene kodutu.
Siis tulid ei tea kust pimedusest kaks vene ja üks iisraeli matkajat, kes nõu küsisid, kuidas laevasadamasse saada. Ma olin kribanud kuskilt raamatust väga abstraktse kaardi ning seda mööda hakkasime siis astuma. Kuna ühel venelasel oli aga väga edev gps süsteem kaasas, siis igaks juhuks teised kaarti ei usaldanud ning kõik vähegi teeotsa meenutavad tänavad tuli läbi käia „et äkki see viib sadamasse”. Mina lõpuks istusin iga teenurga peal oma koti otsa ja lasin matkalistel teedel orienteerumisest veel öösel viimast võtta (et neid siis iga 10 min pärast sama rumalana sama tee otsa peal näha). Käsitsi joonistatud kaardi järgi jõudsime lõpuks ka sadamasse.
Orkney ise meenutas maastikult veidi Eestit. Heinamaad ja lauge pinnas. Erinevus oli ainult lehmades, kes Orkneyl olid karvased ning inimest nähes kappasid nagu hobused kohale. Ma lõpuks juba päris kartsin, et jookevad ka aia maha suurest erutusest. Maailma kõige üksikuma postkasti leidsin ka. Keset väikest teed, 10 km raadiusese mingit asusutust pole. Ja siis järsku on väike punane postkast kirjaga „Tühjendame igal neljapäeval”. Ma panin testiks sinna kaks postkaarti sisse. Eks näis, kas ja millal need kohale jõuavad.
Kirkwall - Aberdeen
Mina praamil magada ei saa. Väike tukastus võib-olla tuleb peale, aga üldiselt lootusetu juhtum. Vähemalt oma mõrtsukaraamatu sain läbi ning veidi jalgu sirutatud. Kui aga Aberdeeni laev kohale jõudis, selgus, et hommikul nii varasel kellaajal pole ükski kohvik ega muu lahti. Kui pärast paari tundi linna peal uitamist Starbucksi leidsin, selgus otse loomulikult, et samas majas toimuvad parasjagu tuletõrjeõppused ja alarmide katsetamised ning rahulikust paarist tunnist kuuma kohvi seltsis võib ainult und näha.
Aberdeen on ise hall. Majad on hallid, teed on hallid, taevas hall, inimesed selliste nägudega, et miski on kõiki endast välja ajanud. Internetikohvikut oli ka raske leida. Kui see lõpuks õnnestus, muutis päeva paremaks sõbra e-mail kinnitusega, et Edinburghis päike paistab ja ootab jällenägemisrõõm. Ülejäänud pealelõuna kulus põhiliselt sõnumivahetusele bussijaamas. Ja selliste inimeste üleslugemisele, kes mööda kõndisid ilma, et oleks tossavat sigaretti suus olnud. Peale glasgowlikult sürri kunstimuuseumi ja avaliku raamatukogu külastamist ei olnud erilist isu vihma käes rohkem ringi uidata.
Aberdeen – Edinburgh
Kui hilisõhtul Šotimaa pealinna jõudsin, hoiatasin juba tuttavat ette, et kui mind peale võtab, jääb autosse järgi toore kala(meeste) ja tubaka aroom. Endal oli vähemalt selline tunne. Korterisse jõudes vajusin lihtsalt magama.
Pika logistika tulemusena õnnestus veel viimasel hetkel paar sooja päeva sõbraga veeta. Midagi asjalikku ei oska seekord kirja panna, sest tähelepanu vaatamisväärsustele ei jagunud. Arthur’s Seat ja teise pea samakõrge künka otsas mustikamuffineid süüa, mööda kõrvalisi vanalinnatänavaid hulkuda, vahelduseks ka mõni lõunauinak teha oli täpselt see retsept, mida tol hetkel vaja. Edinburgh on lihtsalt ilus ja kõigil vist tekib kiusatus sinna pikemaks ajaks jääda.
Ajutiselt pimedaks jäämise trikki ei soovita ainult proovida. Kui õhtusöögiks tšillit hakkida ning siis isegi peale käte pesemist läätsed silmast ära võtta ja samad läätsed hommikul uuesti silma panna, võtab piprane tunne pildi väga uduseks.
Nii lõppkokkuvõtteks võiks öelda, et viimased mõned kuud on möödunud kosmilise kiirusega. Üleeile sõbraga headaega kallistades tundus mõlemale, et nagu filmis. Aga kodust eemal elades on juba kord nii, et inimesed veidi teistsugused, muutuvad, ning tunne, mis tagasi kolides peale tuleb, ei ole kuidagi ette ennustatav. Positiivne on vähemalt see, et kui talv liiga külm ja pime tuleb, saab soojale maale uttu tõmmata :)
Hunnik filme ootavad nüüd ainult ilmutamist. Eks siis saab veelkord ajalugu läbi elada :)
