Kui konkurentsitult kõige lollim küsimus võistluse jooksul RTP vabatahtlike-filmimeeste suust oli "What's your strategy for the next stage?", siis umbes sama ajuvaba on praegu vastata kõikide sõprade-tuttavate küsimusele "Mis siis kõige raskem oli?" Sorri :)
Statistika huvides lõpetasin seekordse ürituse järgmiste featuuridega:
mõlema jala väikesed varbad olid villide tõttu normaalsest 2x suuremad
mõlema jala suured varbad said küünte alla villid
kandade lahtised villid hakkasid normaliseeruma (st ära kuivama) nädala pärast
labajalgade paistetuse tõttu tuli poolteist nädalat käia 3 numbrit suuremate jalanõudega
esimesel päeval saadud sääremarjade ja põlveõndlate päikesepõletus ei näinud nädala pärast enam liiga ekstreem välja
vaatamata enda üle kere kange SPF-ga kokkumäärimisele (stardis albiino-look), õnnestus teise astme põletused saada huultele. Tuul ja liiv ja pidev veejoomine pühkis kreemi esimese tunniga, kliima kuivatas suu katki ning kihiseva spordijoogi manustamine tuletas iga 15min tagant meelde, kui valus on suud lahti teha.
kaal
langes veidi alla 7kg, 3 nädalat hiljem on sellest tagasi 2. Ka pärast
paarinädalast mittemidagitegemist, hommikust õhtuni söömist ja joomist
ning 12 tunniseid unetsükleid. Kahjuks tuli kodus teha väljaminek
mitu numbrit väiksemale viisakamale riietekomplektile, millega tööl käia ja mis otseselt
seljast ära ei kukuks.
jalanumber
oli enne 37, pärast 40 ja paregu 38. Enamus meeste põhimure oli, kuidas
kodus jalga pigistada oma Itaalia ülikonna-kingad, et mitte sandaalides
ja flanellsokkides tööle ilmuda
kõige kahtlasem keha reaktsioon oli esimesel ööl hotelli voodis magades üle kere suristanud krambilaine.
Toredaim järelkaja on täiesti võõrastelt inimestelt, kes mingil müstilisel kombel on saanud inspiratsiooni, helistavad ja kirjutavad, et tahaks sama asja teha. Või siis inimestelt, kellel on tekkinud väga kahtlane ettekujutus, nagu ma vabal ajal ainult ekstreemi ja hullu sportimisega tegeleks: kutseid ja üleskutseid igasugu rajudele spordiüritustele on rohkem kui kalendris vabu nädalavahetusi.
Kõige ulmelisem on fakt, et piisas kahest nädalast lebotamisest, kui päkad sügelema hakkasid ning lihasuretamisest villand sai. Traditsioonilised "lühikesed" otsad tunduvad praegu naljanumbritena ning Kloostrimetsa mändide all sulanud lumepudrus-jääkoorikus sumpamine on pigem mõnus lõõgastus kui ebameeldiv kilomeetrite kogumine.
Aga lõpetuseks, oleks väga lahe, kui rohkem eestlasi igasugu ägedaid asju ette võtaks ja täiesti siiras arvamus on, et veel kordades kiftim oleks kunagi midagi sellist oma parimate sõprade või kaasmaalastest tiimiga läbi teha :)
Tegin silmad lahti kl 10. Magamiskotis hakkas higistamaajavalt palav ning tüüpide kohvilõhnad ajasid ka mulle neelud peale.
Ega eriti midagi muud alla ei suutnud neelata kui mõned lusikatäied kaerahelbeputru, ühe lahja nescafe ning peotäie soolapähkleid. Kuna start oli planeeritud alles kl 13, tuli keskpäevakuumus ka kuidagi üle elada ning söögiisu vähendas see veelgi. Ise kolisin väikese pingiga ainsasse 30cm laiuse varjuga kohta telgi taga, tegin elu pikima hammastepesu (hambapasta maitse oli sel hetkel üks parimaid asju elus :) ning lihtsalt istusin tunnikese. Aeg-ajalt puhus ka leebe tuuleke, mis taas ligi 40 kraadist sauna aitas talutavamaks muuta.
Rajaks lubasid korraldajad "lihtsat finišit". Me keegi ei uskunud seda. Mis sest, et San Pedro küla oli nägemiskauguses, roheline oaas käeulatuses, pitsa ja külm õlu kahe tunni kaugusel. See oli kindel, et rajameistritel midagi meile veel varuks oli.
Ja me ei pidanud pettuma. 5km puhast scramblingut. Kõndimiskeppe oleks jälle olnud vaja, et üldse osadest kohtadest ilma abita julgenuks alla hüpata. Humoorikas oli see, et kõikide tempo oli nii tiguaeglane, kõiksugused valu- ja villioiged sinna kõrvale, et suure osa rajast läbisime hanereas.
San Pedro tänavate vahele suundudes ei suutnud mina enam pidurdada ja pistsin nii kiiresti kui jalad võtsid, finishi poole kimama. Ma lihtsalt ei tahtnud enam sekundit ka kauem oodata, et kilone medal kaela saada, hiigelkogus pitsat ja külma kokat ära hävitada ning hotelli maanduda. Karm oli see, et viimasel kilomeetril jooksime kõik hotelli väravate eest läbi, et ikka oleks tunda, KUI käeulatuses on jahe dušš ja pehme voodi :)
Kui lõpetades RTP ja kõrbejooksude algatajat Maryt kallistasin, siis esimene mõte oli "see ei ole võimalik" ning teine, et isegi kui ma enam terve ülejäänud elu jooksul mitte ühtegi tundi sporti ei tee, olen higistanud rohkem kui normaalsele inimesele kohane!
Edasi tuli tühjus, peas, maos ja üleüldse. Ei suutnud mitte midagi mõelda, ka kõik häppi-ending-bonding fotod jäid enda kaameraga tegemata, ketse ei julgenud jalast ära võtta ning kui kõrvaltelgi-Pete pudeli külma coca-colaga mind mikrobussi kutsus, mis võistlejaid hotelli sõidutas, kõlas see päeva parima uudisena.
Järgnev läheb juba igvavaks. Esimesed pool tundi lebasime Andreaga hotellitoas ning peaaegu ei hinganud ka. Siis esimene dušš, et kogu saast ja higi maha loputada. Siis tunnike und. Siis teine dušš, et oma plaastrid lahti leotada. Mis oli väga hirmutav ülesanne, sest pärast 74km päeva finisheerimist ei julgenud ise oma sokke ööseks ära võtta. Veel vähem hommikul vana teipi lahti kiskuda ja haavu inspekteerida.
Uuesti tunnike und ning siis kolmas dušš :) Et ennast korralikult puhtaks ja siledaks saada. See on ikka hämmastav, kui sitkelt kõrbetolm, higi, SPF kreem ja nende segu nagu kitt keha külge jääb.
Me olekski vooditesse jäänud ja nii umbes järgmised 30h järjest maganud. Aga õhtu lõppeks ootas veel ees autasustamisõhtusöök üüratu hulga delikatesside ja meeletu toiduvalikuga. Ning nädala jooksul pildistatud-filmitud materjali esmaesitlus.
Tsiteerides maratoni võitjat: "It wasn't too bad."
Neljanda õhtu põhitegevuseks kujunes järgmiseks päevaks, 74+km etapiks oma seljakoti kaalu vähendamine nii palju kui võimalik. Jagasin laiali või viskasin minema suurema osa ettenähtud 3 järelejäänud päeva toidust (see, et võistlust päeva võrra lühendati, ei tähendanud, et võisime starti tulla 6 päeva söögiga, argumendiks, et distants on ikka samapikk ja seetõttu kaloreid peab kokku jätkuvalt 14000 olema). Kõige paremini läksid kaubaks Snickersid ja chicken tikka.
Järjekorras teine tegevus oli seekord õhtul oma jalad kinni teipida, sest hommikune start liigutati enamuse jaoks varasemaks. Kauem said magada esimesed 20, kellest ca 15 lasti rajale kl 8:30 ning esimesed 4-5 kl 10. Mu parema jala kand nägi selleks momendiks lihtsalt rõve välja. Katki läinud villi peale paigaldatud lappimismaterjal oli kohati liha välja hõõrunud ning doktoritest telgikaaslased soovitasid antibiootikumide neelamisega algust teha.
Kogu jalgade leotamise ja teipimise meistriklass oli kuttide jaoks suhteliselt värvikas meelelahutus. Kõigil olid mingid probleemid aga kuna mina julmalt keset telki oma punase kausi ja esmaabipakiga tegutsema asusin, jagus juhendamist ja kommenteerimist õhtupimeduseni :) Läbi said arutatud teemad alates kuulsaimatest eestlastest lõpetades paljajalu jooksmistehnikani ning loomulikult ka nädala popim topic: kes mida omale esimeseks söögiorgiaks restoranis tellib.
Kehvem seis oligi söömisega. Mul lihtsalt ei läinud toit alla, samas enne järgmist pikka päeva ei tulnud eriti kõne alla ka, et söömata magama minna. Niimoodi siis neelasin lusika haaval makarone hakklihaga, ise magamiskotis pooleldi magades juba.
Magamisest nii palju, et kuigi tundide poolest sai oma uneisu täis tukkuda, siis kõikide lihaste ja liigeste kangus oli see, miks ennast korralikult välja puhata ei õnnestunud. Juba korra selili visates muutus äärmiselt vaevaliseks näiteks enda küljele või kõhule keeramine. Suhteliselt karm oli ka keset ööd enda püstiajamine, et õhtu jooksul tarbitud 2L vett uuesti välja lasta.
Samal ajal oli tore see, et üle poole distantsist oli tehtud. Ning meil valitses telgis pigem eufooria, sest kõik lubasid viimased kaks etappi kasvõi roomates läbida. Kontrollajad küll veidi hirmutasid, aga no kui nii kaugele juba jõutud oli, siis tuleb ju hambad ristis vastu pidada.
Mul ei õnnestunud jätkuvalt Ryan Sandest veenda, et ta pool mu varustusest poole kiiremini finišisse jooksutaks.
If you feel great, don't worry, it'll change!
Rajakirjelduse järgi oli viienda päeva esimene lõik "extremely difficult". Sama raskusastmega lõpetasime ka eelminse päeva soolaõuduse, sinisilmselt arvates, et midagi nii karmi enam ees ei oota.
How wrong we were.
Esimesed 15km oli umbes kaks korda nii hull kui eelmise etapi "extremely difficult". Ma enam ei mäleta, kui kaua täpselt kulus aega joogipunktini jõudmiseks, aga ainus põhjus, miks selle rajaosa läbimine üldse õnnestus, oli hommikune jahedus. Esimeses CP-s tuli ka kahjuks olla tunnistajaks paari kaaskannataja katkestamisotsusele. Tol hetkel ma ei kujutanud ette ise olla olukorras, kus ligi 200km on üle elatud ning siis tuleb seljavalude või millegi hullema pärast üritus pooleli jätta. Kõikidest nendest inimestest oli tegelikult kõige kõige kõige rohkem kahju.
Teine rajalõik oli õnneks suures osas 4WD tee. Aeg-ajalt esines ka põõsaid, mille varjus juua või pissil käia. Umbes poole peal tekkis ka harukordne moment: 3h hiljem startinud maratoni liider lidus sellise tempoga mööda, jaksas samal ajal ergutuskoori imiteerida ning paar sõna juttu ajada, et mul lihtsalt ei olnud sõnu. Ma saaks aru, kui mööda asfalti lipates on võimalik 7h hoida tempot üle 10km/h. Aga teha seda Atacama maastikul - täiesti arusaamatu. Liidri jooksusamm oli ka muidugi omaette vaatamisväärsus - enam efektiivsemalt vist pole võimalik ennast liigutada.
Teine joogipunkt jõudis ruttu kohale. Kellaga võidu ei pidanud väga rassima, kontrollajad tundusid piisavalt kaugel olevat, olulisem oli jälle midagi süüa ja nii palju vett alla kulistada, kui magu kannatas.
15km "moderate" tasast lõiku tundus ok ning ühe ameriklannaga lasime CP-stkoos jalga. Kuna enamasti kukkus välja nii, et tasasel maal liikusin mina kiiremini kui kõik nägemis-käimiskauguses inimesed, samas tõusudel olin oluliselt aeglasem kui kõik ees- või tagapool olijad, siis suur osa rajaosast õnnestus ikkagi uhkes üksinduses läbida. Pinnas oli umbes sama absurdne kui eelmise päeva soolaõudus. Päeval tõusis lagendikel ka meeletu tuul, mis alpinismiprille pani taga igatsema (silma tuiskav liiv ei ole tore). Ning otse loomulikult koosnesid lõigu viimased 3-4km täiesti ebareaalsest maastikust.
Kui sa oled tund aega kõmpinud mööda kuivanud jõge, mille üks kallas poole km kaugusel on paarisaja meetri kõrgune püstloodis kanjon; mõelnud kogu tunni vältel, et huvitav, kas sellest kanjonist peab ühel hetkel hakkama üles ronima, ja siis jõuad sellise düüni jalamile, mis lihtsalt pahviks võtab... No ma ei tea. 45-kraadine kalle on veel leebe iseloomustus. Kui jalad liiva sees ei haagi, tuul on nii kõva, et tuiskab väiksemaid ja suuremaid kivikesi vastu sääri ning käsi, siis isegi mõte, et äkki on tõusu järel kaljude vahel joogipunkt, düünist üles saamist eriti ei aita.
Kuidagi sik-sakitades ja neljakäpukil õnnestus takistusest üles saada. Joogipunkti ei kuskil. Moon Valley kivirahnude varjus jõin viimase tilga vee ära, kuidagi neelasin kuivalt soolakapslid alla ning rühkisin edasi. Paar km hiljem ja umbes sama järsust ning pikast liivaluitest alla purjetamise tulemusena jõudsin ka järgmisse CP-sse. Vabatahtlikelt kuulisn, et selleks ajaks oli veel 5 inimest rajalt ära tulnud. Kõige hullem lugu juhtus kahe tšiili sõbraga, kes koos võistlesid ning kellest ühel kolmanda lõigu keskel pilt eest ära kadus. Teisel sõbral ei jäänud muud üle kui mees kivi najale varju lohistada, kogu oma veetagavara maha jätta ning ise teha kiirjooksu järgmise joogipunktini, et meedikud appi kutsuda.
Nii vahemärkuse korras tuleb lisada, et kuigi kogu ürituse korraldus oli super, ei olnud rajal sellist asja nagu pidev võistlejate kontroll. Jeebid sõitsid olukorda üle vaatama ainult kõige viimaste osas, mina nägin edasi-tagasi tiirutavaid autosid või Tšiili sõjaväe motikaid ainult kahel päeval. Atacama maastik on ka selline, et paljudesse raja osadesse ei saa muud moodi kui jalgsi. Ehk väga suures osas tuleb raja läbimisel oma probleemidega ise hakkama saada.
Paari inimesega otustasime, et järgmised kolm kontrollpunkti võiks koos
ette võtta. Pimedas ei ole tore üksi liikuda ning ohutum on ka,
kui midagi juhutma peaks.
Pimedast osast ei ole midagi märkimisväärset meenutada pealse selle, et väsimus oli suur, mu paranoia piisava veejoomise osas tähendas wc-peatust iga 15 minuti tagant, kõik said teada kõigi karjääride, isikliku elu ja tulevikuplaanide kohta, eriti hilisel tunnil tekkisid hallukate asemel eriti kummalised mõtted ning ainus paanikahoog tuli peale viimastel kilomeetritel, kui ma ei suutnud peale tunniajast mõtlemist enam meenutada oma deebet- ja krediitkaardi paroole.
Rajakorraldajate trikke veel: viiendas CPs pidi olema telk, kus võimalik magamiskotis tunnike magada. See jäi ära, kuna tugeva tuule tõttu lendas telkimisvarustus enam-vähem minema. Neljandas CPs ei lastud eriti kellelgi kauemaks kui 5min maha istuda. Kuna endal tulid energiapuudusest ja väsimusest külmavärinad peale, siis keeldusin enne edasi minemast, kui paar müslibatooni ja paki kartulikrõpse olin ära söönud.
Ainus asi, mis tol hetkel leevendust pakkus, oli fakt, et ühtlases mõõdukas tempos käimine oli absoluutselt kõige valutum võrreldes paigalseismise, istumise, kükitamise või eriti aeglaselt jalutamise asemel. Viimasel lõigul läbitud sügava ja pehme liivapõhjaga kanjon tõstis oma lahedusega veidi tuju ka (kuigi, kohati tuli turnida ning kaasvõistlejate abi kasutada, et kõrgematest rahnudest pimedas üles või alla saada).
Eufooria saabus öösel telki jõudes. Kõik telgikaaslased huilgasid siirast õnnest, et meie kollektiivne lõpetamisprotsent jätkuvalt 100 on, kutid olid valmis mind magamiskotti kasvõi ise tõstma ja lubasid valmis kuuma kohviga hommikul üles ajada. Mul ei ole nii toredaid telgikaaslasi kunagi varem olnud, ausalt.
Umbes poolel distantsil oli reaalsuseks saamas kurb tõsiasi: rohkem oli laagris telke, kus võistlejaid katkestanud või rajalt maha võetud, kui telke, kus kõik ka järgmisel hommikul stardijoonel.
Põhiliseks katekstamise põhjuseks oli sel momendil kuumus ning kõrgushaiguse sümptomid. Pidime ju esimesed kolm päeva distantsi läbima ca 2500 kuni 3500m vahel. Verejooksud ja okesndamised oli suht tavaline, paaril lõppes üritus kurvemalt ning viimaseks jäänud õhtupoolik tuli meditsiinitelgis tilgutite all veeta.
Villid ning rakkus jalad oli teine põhjus, miks distantsi läbimine paljudel iga päevaga üha raskem oli. Ma ise hea meelega unustaks ära need vaatepildid, mida "foot spa" nimelises laagrinurgas nägema pidi. Positiivne oli ainult see, et ühel hetkel ei jäänud ka endal muud üle kui villide töötlemine ja plaasterdamine edasijõudnute tasemel selgeks saada. Ning edasi loota imele, et järgmisel hommikul ketsid jätkuvalt jalga läheksid.
Kurikuulsad soolakõrbed
Kõikidele osalejatele tekitas juba enne starti palju ärevust Atacama Crossingu üks kurikuulsamaid etappe, 15km soolakõrbe läbimist. Paljud olid vaadanud varasemate aastate videosid ning lugenud muljetusi, samas ei omanud keegi ettekujutust, mida sellise, väidetavalt killer-maastiku ületamine tähendab.
Et mitte inimesi kohe hommikul ära ehmatada, saadeti meid soojenduseks jälle kanjoni otsa, sealt alla, siis üles ja siis jälle alla oaasi. Jep, järgmised jõgede ületamised. Või mis ületamised - konkreetselt mööda kõrkjaid täis kasvanud jõge tuli sumada. Mulle oli vesi kohati puusani ning selleks, et muda-august kaldale saada, tuli küünarnukid ning kõhulihased appi võtta.
Esimeses joogipunktis vahetasid paljud sokid kuivade vastu ning sõid korralikult, et järgmine, ligi 14km pikkune liivatasandiku ots üle elada, kontrollaja sisse mahtudes tempokalt läbida.
Ise sattusin suurt osa rajalõigust läbima ühe belglasega. Korda-mööda tegime tempot, sest kella ja silmapiiri kaugust vaadates tiksus esimest korda peas mõte, kuidas kontrollaja sisse mahtuda. Kõik läks hästi ning soolaõuduse servale jõudsime 2h enne cut-off aega. Siis kuulsime esimest korda ka järgmisest Santiago maavärinast ning vabatahtlikud kirjutasid üles võistlejate tagasilennu detaile - teada oli juba sel hetkel, et paljudel hakkab ka kojusaamisega probleeme tekkima.
Soolaõudust on raske kirjeldada. Kõige vaimukamad analoogid kaasvõistlejatelt olid "külmutatud gigabrokkoli", "röstitud müsli ja korallide segu", "kuivanud näts" ja "apple crumble". Tegemist on äärmiselt ebaühtlaselt ära kuivanud soolakamakatega, millest osad on peale astudes nõelteravad ning lõhuvad tossude taldu, mõned pehmed, nii et kõõlusteni miski kahtlase soolapudru sisse vajud, ja osade all on väikesed soolvee reservuaarid, mis ei mõju just hästi katkistele jalgadele.
Mitte keegi ei suutnud mõista, kuidas on võimalik selle soolaõuduse peal normaalselt käia, rääkimata jooksmisest. Käimiskepid tulid siin esimest korda tõeliselt kasuks. Samuti pingerea teises pooles figureerimine, sest paljudes kohtades olid eespool rühkijad pinnast veidi tasasemaks käinud.
3 ja pool tundi hiljem sai 15km õudust otsa. Joogipunktis mineraalitablette imedes ohkasid kõik kergendatult, et vähemalt on see hullus nüüd tehtud ja läbi ja midagi sellist enam elus tegema ei pea. (Mis tagantjärgi osutus järjekordseks väärarusaamaks).
Viimased 6km sörkisin laagrisse. Mööda kihutavad turistijeebid signaalitasid ja inimesed huilgasid või ergutasid kaasa, mõned jäid seisma ka ning uurisid, kui peast segased kõik need AC seljakotisildiga inimesed ikka täpselt on.
Kolmas telklaager oli püsti pandud mineraaliderohke laguuni äärde. Et ometigi poleks võimalust ennast vees loputada (sogasesse soolasesse vette ju oma villidega ei lähe). Kuivtoidust kokku miksitud õhtusöögi kõrvale vaatasime pahvikslöövat päikeseloojangut ning leiutasime põhjendusi, miks selline üritus elu jaoks kasulik on (täiesti arusaamatul kombel ainus asi, mida kõikidel võistlejatel võrdselt jagus, oli huumorimeel).
Naljakad seigad vol 1
Omapärasematest asjadest, mida inimesed seljakotiga kõrbesse kaasa olid vedanud, avaldasid enim muljet elektripardel, e-raamatud, pudel šampust, koduste kaasaelajate jaoks eelprogetud gps seadmed, mis teatud aja tagant võistleja kodukale signaali andsid, kaugel mees on.
Geniaalsemad lahendused, kuidas seljakoti sisu kergemaks saada: kogu toit originaalpakenditest minigrip kilekottidesse pakkida, niisketel salvrätikutel lasta eelnevalt kodus ära kuivada, siis kokku voltida ning kõrbes enne kasutamist tilga veega uuesti niisutada, ära lõigata kõik üleliigsed sildid, nöörid, kummid, klambrid ja lukukinnitused riietelt ja seljakotilt, kohustusliku 4Deserts varrukaembleemide tagaküljelt triikrauaga liim lahti sulatada ning embleem kirjaklambritega kinnitada (liim on kordades raskem lihtsalt).
Kaasa võetud kadestamistväärt toit: parmesani juust, maitseainesegud, ramen nuudlid, soolatabletid. Enda lennukitoidu juurest pätsatud väikesed soolapakikesed hävitasin esimese kahe päevaga ära.
"Crusty" on nüüd kõige ebameelidvamate omadussõnade topis
Kolmas päev algas ka toredasti. Kaktuste-kõrreliste puhmaste vahel sörgi, gasellhüpete ja koperdamise vahepealset tehes venis kogu võistlejaterivi üheks pikaks triibuks. Keegi väga ei jooksnud eest ega jäänud maha - pealtnäha maaliline rohe-punane lauskmaa oli lihtsalt nii keeruline läbida.
Õudus lõppes päeva esimeses joogipunktis, kus kiirelt pudelid ära täites jätkasin esimese hommikuse sörgiga. Rada läks järgmised 20km peamiselt mööda kõva pinnast ja liivaseid 4WD radu. Ehk kuni päeva kuuma osa alguseni kannatas kiiremini liikuda.
Atacamas läks iga päev palavaks ca kl 11 ajal, kõige hullem oli 13-15ni. Ehk ainus minu jaoks teostatav plaan oli sörkida varahommikustel ja laugetel rajaosadel nii kaugele kui enne palavust jõuab ja ülejäänu kõndida.
Kolmanda joogipunktini tundus päev täiesti talutavana ja kella vaadates paistis ka reaalne kl 16ks telki jõuda. CP-st hõigati veel ergutuseks kaasa, et viimane lõik on kõigest 9km ja poolteise tunniga oled finishis.
Rada läks mööda kivist kõrbe silmapiirini ülesmäge ning paari teise osalejaga pidevalt nuputasime, kas laager hakkab peale järgmist või järgmist või järgmist küngast kohe-kohe paistma. Pärast 2.5h kõndimist tundus, et no finish ei saa enam kaugel olla. Nii aeglaselt me nüüd ka ei liikunud, vesi hakkas otsa saama ning tundus, et 9km peaks juba ammu läbitud olema. Kahtlane tundus ka asjaolu, et rajalõigu poolt maad märgistavat lippu polnud meist keegi märganud ning meile ei tulnud too hetk mõttesse ka, et pole veel 5km isegi läbinud.
Aga nagu öeldud, rajameistrid ei jätnud ühtegi võimalust kasutamata, et ürituse raskusastet maksimumi peal hoida. Veidi peale 2.5h kõmpimist ilmus kivide tagant poole maa tähis, mis mind ja veel kolme osalejat täiesti vanduma võttis. Meile tundus lihtsalt uskumatuna asjaolu, et 2.5h tuleb VEEL rajal olla. Ja seda tingimustes, kus rajakirjelduse järgi päeva lõpp pidi olema mitu km puhast düünidel üles-alla ronimist.
Seekord jätsime 2 meest selja taha ja tõstsime ühe ameeriklannaga tempot. Ainsa lahendusena tundus lihtsalt kiiremini edasi minna, et mitte vedelikupuuduse tõttu pilti tasku pista. Ühel hetkel hakkasid ka valged telgid paistma ning tugeva tuule käes levis trummipõrina heli kiiresti. Mis omakorda tekitas täiesti väära arusaama, nagu oleks finiš lähedal...
Kolmanda päeva viimane km oli hetk, kus hakkasin korraldajaid vihkama. Et miks nad teevad nii, läbitud mitmeteistkümnest düünist ning mäest aitas juba ammu oma füüsilise vastupidavuse tõestamiseks. Ausalt, ma olin nii pissed off, et ropendasin kõva häälega eesti keeles ja viimast "some of you will take the last dune on your hands and knees" tõusu nähes kulutasin järelejäänud soolad nutmise peale ära.
Kui finišitelgis poolteist liitrit vett peaaegu ühe sõõmuga ära jõin ja kuulsin, et raja viimane lõik ettenähtust pea 2x pikem oli, kommenteerisime seda telgikaaslastega kõik ühte moodi: "That's fantastic! Why did we expect anything different?!?"
Teine telklaager oli ühe pika ning sügava kanjoni otsas. Esimesed lõpetajad teatasid, et läheduses suliseb ka midagi jõekese taolist ning hea mõte oleks ennast külmas vees turgutada ja kasida. Tehtud mõeldud. Enne magamiskotti ronimist lonkisime Lauraga jõesängi ning väiksema akrobaatika (sest jalalabasid ei tahtnud vette panna) tulemusena vedelesime aluspesu väel 10 minutit jääkülmas vees. Kõhulihaste harjutusega "jalad õhus" :)
Mul olid absoluutselt maailma parimad telgikaaslased, kes laenasid ja jagasid kõike alates plätudest ja päikesekreemist, lõpetades wc-paberi ja veega. Laura oli kohale sõitnud Ekvatoriaal-Guineast. Matt ja Doug olid arstidest sõbrad New Yorkist, üks endine kaljuronimisgiid ja teine endine USA koondise triatleet. Ryan. Ian sõitis kohale Londonist ning rääkis kõige põnevamaid lugusid igasugustest muudest hulludest ettevõtmistest. Pat Šotimaalt ka vana kõrbeürituse kala. Ning iirlane Dave, kes sel aastal plaanib kõik neli lõpetada ning on nii hea südamega inimene, et minul tekkis iga päev telki jõudes teda soov kallistada.
Õhtused protseduurid nägid tüüpiliselt välja nii, et rajalt tulles esimese asjana viskasid kõik selili, jalad kõrgemale seljakoti otsa või tooli peale, taastusjook või batoon sisse ja pool tunnikest lebo. Siis sokkide äravõtmise aktsioon, mida iga päev edasi oli põhjust karta. Ise hingasin kergendatult iga kord, kui ketside jalast äravõtmisel ei tuvastanud sokkidel ühtegi verist kohta. Plaastreid sai lahti leotada selleks ettenähtud kaussides, mõned kasutasid alternatiivina hotellist pätsatud duššimütsi :)
Ise jätsin kinniteipimise alati hommikuks. Et öösel natukenegi päkad hingata saaks. Siis kandadele second skin, haisev benzoin plöga ja veniv teip peale. Ülejäänud laba ja varbad paksult hydropeliga kokku, varvassokid jalga ja minek.
Teine päev algas 8km pikkuse lõiguga mööda jõesängi kanjonite vahel. Väga äge oli, vesi jahutas, päike oli madalal, kaljud andsid varju. Konks asja juures oli aga see, et ülejäänud rada tuli läbida täiesti läbivettinud mudastes jalanõudes ja sokkides. "Ülejäänud" as üle 35 km kõvas ja pehmes liivas. Teise kontrollpunktini läks ka rada ainult ülesmäge, kohati sõna otseses mõttes ronides, ning kui mööda kanjoniserva teekond muudkui venis ja venis ja venis ja venis, tekkis küll ühel hetkel tunne, et no kaua võib.
Ligi kahe tunnine tõus lõppes gigantse liivadüüniga, kust järgmise joogipunktini jõudmiseks pidi alla silkama. Tegelikult oli väga äge poolde säärde ülipehme liiva sisse vajuda ja iga sammuga meeter allapoole sukelduda. Äge selles mõttes, et midagi sellist polnud ma varem elus teinud, tõusudele olid langused väga teretulnud vaheldus ning kuna joogivesi oli ammu otsas, siis RTP lipud näegmisulatuses on alati midagi ülimalt positiivset.
Kui seni olin joogipunktides enamasti ainult 5-10 minutiks peatunud, et pudelid täis valada, buff märjaks leotada ja midagi natuke kiiresti süüa, siis selle päeva teises telgis läks asi nihu. Pingilt püsti tõustes hakkas pilt virvendama ning et mitte külili kukkuda, viipasin meedikule ja istusin kiiresti maha. Eric mõõtis pulssi, küsis joomise ja wc-protseduuride graafiku kohta ning andis liitrise pudeli vett ja soovitas tungivalt see enne jätkamist ära juua.
Mida kauem ma varjus kükitasin, seda halvem hakkas. Poole tunni pärast künka taha pissile lonkamine oli nii vaevaline, et ise kartsin iga sekund pildi tasku visata. Telki tagasi jõudes vaatasid vabatahtlikud ka murelikult pealt ning Eric luges sõnad peale, et pool tundi vähemalt veel, enne kui midagi edasi otsustada.
Lõppude lõpuks veetsin teises joogipunktis poolteist tundi, mille jooksul ca 30 võistlejat jõudis kontrollaja kirja saada. Mingi hetk aga hakkasid energiatabletid, soolapähklid ja kummikommid mõjuma ning lasin telgist jalga, lubadusega järgmises kontrollpunktis esimese asjana meedikul lasta ennast üle vaadata. Eric küll küsis umbes 10 korda, et kas ma olen kindel, et ikka edasi lähen. Aga kuna horisont hakkas vaikselt paigal püsima, siis vähemalt järgmise CPni tundus asi jätkuvalt teostatavana.
Päeva teine pool oli igavam. Suures osas tõusude-langusteta rada, kohati küll hästi liivane ja kiviklibune ja pealelõunal lagendikel ka pisarateni tuuline.
Kui telki maandusin, oli kogu päevast nii kopp ees, et esimese paari tunni jooksul ei rääkinud peale "tere" mitte ühtegi sõna.
Enne asjani jõudmist on vist nüüd õige moment lisada väike disclaimer: kogu järgnev kirjeldus on minu Atacama sel aastal, suure tõenäosusega kattub enamiku võistluse lõpetajate arvamustega ning see on normaalne, kui lugemisel jääb arusaamatuks asjaolu, miks peab oma puhkuse, aja ja raha nii kummalisel viisil kulutama.
Samuti, mul oli ürituse ajal ja siiamaani on hea meel, et mitte keegi varasematest kui kahe nädala vanustest uutest sõpradest ja tuttavatest mind nii kahtlases konditsioonis pole näinud (ja loodetavasti ei näe ka), kui nii mõnelgi õhtupoolikul kuskil Tšiili liivaluidete vahel.
Maavärin - pole probleemi
Kõige esimene, ja üldse mitte viimane šokeeriv üllatus ürituse jooksul tabas kõiki juba kohustusliku varustuse kontrollis: Tšiili maavärinate tõttu päeva võrra edasi nihkunud start ei tähendanud mitte seda, et ka finish nihkub päeva võrra, vaid seda, et 250km tuli see kord läbida päeva võrra lühema aja jooksul.Inimkeeli tähendas see, et eelviimase, üle 70km pika etapi järel tavaliselt kavas olnud puhkepäev kaotati vahelt ära. Mis ürituse keeli tähendas, et aeglasemad lõpetajad, kes varasematel aastatel alles stardipäevale järgneva päeva hommikul fihišisse jõudsid, pidid seekord viimase etapi starti minema kõigest loetud tunnid hiljem. See ei ole naljakas, kui oled jalgadel veetnud söömata 24+h ning siis öeldakse sulle, et tund aega puhkust ning off you go!
Kui +n kilomeetrit muutub tavaliseks
Pühapäeva õhtul esimeses telklaagris pitsat süües ja päris tugeva tuule käes wc-tegevustega kuidagi hakkama saades tundus kõik ikka veel jube äge. Esimese päeva rajakirjeldus oli raamatus lühike. Kõigest 35km, mis pidi olema mõnus kiire sissejuhatus nädalasse.
Korraldajate esimene vimka puudutas etapi rajalõikude raskuste kirjeldusi. Esimese päeva difficult ja moderate tekitasid absoluutselt vale illusiooni sellest, mis järgmistel päevadel ees ootas.
Esimesed kaks 11km pikkust lõiku läksid kiirelt. Hommikune leebe palavus lubas sörkida, kõikidel oli meeleolu hea ning isegi üks pikk, kõle ja täiesti inimtühi kõrbe lõik ei tundunud eriti hulluna.
Viimased 15km oli aga distants, kus asjad kahtlaseks muutuma hakkasid. Kõigepealt kuumus, mis keskpäeval püsis stabiilselt +40C ringis. Siis üks lõpmatu kanjonis pesitsenud kuvanud jõesäng, kus õhk oli nii hõre ja tuuletu, et ka kõik kopsudest välja puhutu lihtsalt haihtus enne ära, kui jõudis otsaette. Päeva rekordtemperatuur püsis selles rajalõigus tubli +47 peal. Liiguta siis nii ennast edasi, eks...
Siis selgub, et kogu etapi veel läbimata maa läheb stabiilselt ülesmäge. Ja et see läbimata maa osutub 2-3km pikemaks kui ette nähtud.
Aga päev sai kirja. Ainus päev, kus 150 osaleja hulgas esimese 100 sisse mahtusin. Ning oma magamiskotis uinumiseelse mõttega maadlesin, et mille kuradi pärast oli vaja Atacamasse tulla, selle asemel et kuskil Kolumbia Kariibidel lohetada ja soojas merevees varbaid leotada.
Ma ei liialda, kui ütlen, et pea kõigil osalejatel kulus kodust
stardijoonele saamiseks elu rekordpikad reisimisajad. Enda 3 päeva oli
keskmine, mõnedel õnnestus logistiline õudusunenägu läbida nädalaga,
oli paljusid, kes veetisd 3 ööd Sao Paulo lennujaamas, et iga hommik
olla varakult check-ini leti ees ja sebida ennast esimesele võimalikule
Santiagosse väljuvale lennukile. Isegi proffidel eesotsas Ryan
Sandesiga tuli ette võtta huvitavad ümbersõidud: kutil soovitati ühel
hetkel oma kõrgmäestikulaager Boliivias ära lõpetada ja ruttu Tšiilisse
lennata. Boliivia hakkab streikima, mida ikka juhtub, ja piirid lähevad
mingiks ajaks kinni. Niisiis tuli temalgi üle elada üle 36-tunnine bussiseiklus läbi Boliivia, Peruu ja Põhja-Tšiili.
San
Pedro oli täpselt selline nagu aasta tagasi. Esimesel ööl magasin isegi
samas hotellis, kus viimane kord. Ja sain teada, kuidas tundub (väääga
kõhe!) 6.8 palline paarisaja km kaugusel Antofagastas toimunud maavärin.
Kaheks
järgmiseks ööks oli RTP organiseerinud osalejatele ööbimise Kunzas. Tegemist oli ühe kõige viietärnima hotelliga Atacamas.
Mis oli tore, sest tuli ju voodis magamisest, vesikloseti ja
pehme wc-paberi, massaazi- ja välidushi kasutamisest viimast võtta.
Kaks päeva oli ka ideaalne aeg teiste osalejatega tutvust teha. Ning ehmatusega avastada, et endasuguseid mõistuse kaotanud üritusele regajaid oli üllatavalt vähe. Hotelli lobby, restoranide õhtusöökide ja hommikukohvi kõrvale räägitud teemad katsid enamasti ainult igasugu muid ultra- ja ekstreemüritusi, kus inimesed kõik osalenud olid. Ma ei tee nalja, nii mõnegi muljetused olid sellised, et isegi praegu, pärast AC lõpetamist ei võtaks ma elus mitte midagi sellist vabatahtlikult ette.
4Deserts üritustesarja veteranide hulgast leidsin mõned normaalsed inimesed ka :). Toakaaslane hotellis oli tavaline reklaamfirma projektijuht San Franciscost ning üks telgikaaslane šhotlasest finantsanalüütik Ekvatoriaal-Guineast. Kõik minu moodi googledades Atacama Crossingu otsa sattunud, ennast ruttu ära reganud ning siis amatööri moodi trenni teinud.
Tore oli see, et enamus lähenes stardieelsetele päevadele kui võimalusele söögiorgiaid pidada, hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. San Pedro on selleks suht ideaalne koht ka. Gigantsuuruses võileibu ja steike ja spagetihunnikuid sai imeodavalt. Ning kui mõned otsustasid soojenduseks ühel päeval minna lähiümbruskonda sörkima, tulid needsamad üksikud maksimaalselt poole tunni ja paari km pärast higist leemendavatena tagasi - no lihtsalt liiga kuum oli, et mingit jooksu moodi asja teha kui just ei sunnita.
Veidi halvemini läks inimestel, kelle pagas lennunduskaoses kas õigeks ajaks kohale ei jõdnud või täiesti kaduma läks. Aga kus jama kõige suurem, seal tavaliselt ka lahendused kõige kiiremad tulema: hädasolijad trükkisid SOS plakatid palvega kõikidel iga vähegi üleliigne varustus võistluse ajaks neile laenata. Kõigil ju oli toitu natuke varuga, mõnel kaks magamiskotti kaasas, mõni hea meelega loovutas oma magamismati, kellel oli joogipudeleid rohkem kui vaja jne jne. Kõige vahvam oli asja juures see, et oma ainsates teksades ja t-särgis kohale tulnud Jo suutis 100% laenatud varustusega ürituse naiste arvestuses kinni panna. Autasustamisjärgsel hommikul jalutas ta suu naerul meeste S-suuruses mustades kolme nööbiga trikotaazist bokserites ja roosas number liiga väikeses t-särgis hommukusöögilauda.
(Foto: Andrea sääriste liimimise viimase minuti projekt)
Ühesõnaga, kes veel kobavad pimeduses, siis sattusin eelmisel suvel Atacama Crossing 2010 osalejate nimekirja. Suhteliselt mõtlematult ja osalustasu kiiresti ära makstes, et ei oleks kahtlasi loobumis- ja taganemisvariante.
AC on iga-aastane üritus Atacama kõrbes Põhja-Tšiilis. Distants 250km, mis tuleb tavaliselt läbida 7 päeva jooksul. Jalgsi, joostes või käies või mõlemat tehes. Kogu eluks vajaminevat seljakotis kaasas kandes. Korraldajad eraldavad igale võistlejale magamiskoha 7-10 kohalises telgis ning igaks päevaks 9 liitrit vett, meditsiiniabi vajadusel ning lõpmatu vabatahtlike ergutuskoori.
Jah, kogu üritus tundus paberil väga lahe ja üldse mitte hullumeelne :) Umbes momendini, kui tuli asaju hakata pakkima. Sest ega polnud ju aimu, kas mu suht minimaalne füüsiline ettevalmistus üldse oli piisav, et midagi sellist ette võtta, kas ma olin ainus ebasportlik osavõtja (kõikide ülejäänud triatleetide ja maratoonarite ja pool-elukutseliste seiklussportlaste seas), kas Atacama kliima ja reljeef olid eelmisest aastast õigesti meeles ning kas pakitud esmaabikomplekt osutub üldse vajalikuks või kaks rulli teipi totaalselt liiga väikeseks koguseks, millega oma ville plaasterdada.
Aga minu meelest tuleb vahel asju teha pikemalt mõtlemata, stiilis hakkame-pihta-eks-aja-käigus-selgub-kuidas-asi-lõpeb. Kui elus kõike pikalt kaaluda ja analüüsida ja planeerida, siis niimoodi tuiskavad kuud ja aastad lihtsalt mööda, ilma et üldse midagi ägedat jõuaks ette võtta.
Asjaarmastaja lähenemine
Keda huvitavad statistilised andmed, siis umbkaudu üritusele regamise momendist kun märtsi alguseni elasin ikka suht tavalist elu :) Lubasin endale, et trennimisega lolliks ei lähe, meelelahutusüritustest osavõttu jooksutiirud takistama ei saa ning omale enneaegseid põlve-, kõõluste- ja seljavigastusi genereerima ei hakka. Samuti kui ikka väsimus on peal ja midagi ei viitsi teha, ei teinud ka. Mingit edevat või teaduslikku sportimise ja toitumise kava ei olnud, ühel hetkel isegi ei viitsinud enam pulsivöödki kasutada, enesetunde järgi kannatab väga hästi liigutada ja keha üldiselt annab märku, kui midagi kahtlast teoksil.
Selline lähenemine lõppes arginädalati keskmiselt 4-5 jooksutiiruga (pigem neljaga), millest üks pikem, vähemalt 2-3h ning koos seljakotiga, kuhu tavaliselt kaks 3kg hantlit saunalinasse mässituna sisse toppisin. Lisaks paar korda nädalas tennist. Kahel viimasel kuul asendus küll jooks suusatamisega ning vahest väga harva viitsisin basseinis mõned km teha. Midagi vist läks täppi, sest teistele osalejatele blogide ja trennipäevikute kaudu kaasa elades tuli mõnigi kord ehmatusega lugeda, kuidas inimesed ülepingutusest endale varakult igasugu hädasid kaela tõmbasid.
Teine lugu oli varustusega. See on kinnimaksmata reklaam, aga Salomoni maaletoojalt hankisin sussid ja seljakoti. Mis põhimõtteliselt on kõige olulisemad komponendid, sest kui asju enne järgi ei proovi, siis kõrbes võivad need hoobilt muutuda esimesteks meditsiiniliste probleemide põhjustajateks.
Sussid olid tavalisest poolteist numbrit suuremad, seljakotti pidi veidi kohandama, sest lühikesekasvulistele inimestele midagi parajat meie kaubandusest leida oli eos läbikukkunud ülesanne.
7 pävaks vajalik toit eeldas ka loomingulist lähenemist. Hommikusöögiks tavaline Eesti kaerahelbepuder, snäkiks pähkleid ja kummikomme, õhtusöögiks külmkuivatatud spagetti bolognesed jms. Ülejäänud kaloritehulk tuli täita igasuguse juraga, millest ürituse käigus enamuse viskasin minema. Ma lihtsalt ei suutnud välja mõelda, mida 14 000 kcal sees veel võiks magu pärast telki kokkuvajumist kannatada.
Enamus juba vast kujutab ette, et lennukipiletite ja ülejäänud puhkuse planeerimine toimus väga eksprompt, nagu alati :) Sõpradest-tuttavatest-sugulastest väga üksikud olid kursis kogu Atacama teemaga (vanemaid ei ole mõtet tavaliselt selliste geniaalsete plaanidega väga detailselt kurssi viia ;)). Mu enda ainus mõte Tallinnas lennukile hüpates oli üritus läbi teha (sh kuidagi vältida maavärisemisi), mitte jääda viimaseks ning mitte mõistust kaotada ehk püsivaid pikaajalisi kehavigastusi endale kogu "jamaga" tekitada.
Pärast seda, kui sa oled 9 kuud aktiivset kehalist tegvust harrastanud, vaimu mediteerinud, hantleid seljakotiga mööda Pirta teed vedanud, kogu eluks vajaliku atribuutika 8 kg sisse mahutanud, süsivesikute/valkude/rasvade osakaalu peast arvutamise omandanud, kindlustustingimuste small printe lõpmatuseni lugenud ning puhkust umbes kaks kuud korralikult planeerinud, ei teki enamasti mõtet, et midagi võiks viimasel hetkel totaalselt pekki minna.
Erandid kinnitavad reeglit ehk minu jaoks ei ole enam sõnakõlks lause "Mis siis saab, kui äkki maavärin/üleujutus/vulkaanipurse/vms juhtub?"
Tšiili 8.7 palline terremoto tähendas kolm nädalat tagasi umbes täpselt järgmist:
Stocki lennujaamas keelduti mind kaugemale kui London check-innimast
SASi lett hoiatas, et näiteks kõik Hamburgi väljumised Santiagosse on tühistatud ja reisijad suunatakse koju tagasi
Londonis tetati, et Tšiilisse TAM ei lenda vähemalt mitu päeva. Kõige kindlam on Tallinnasse tagasi minna.
Ühtlasi keelduti transfer letis piletit mõne muu L-Am riigi vastu vahetamast.
Pärast passikontrolli läbimist ja terminalide vahet jooksmist sain kokku kaaskannatajatega. 20 minutit enne Sao Paulo lendu õnnestus SP-Santiago ots pärast hiigelpikka veenmist ja vaidlemist vahetada SP-Buenos Airese vastu. Küll 3 vahemaandumisega suvalistes Brasiilia perifeeriates.
15 minutit enne väljumist avastas lennufirma check-ini letis, et mul on Brasiilia viisat vaja. Ning keeldus mind selle tulemusena lennule registreerimast.
Kohale tuli kutsuda ülemused :)
Järgnevad 5 minutit olid vist pikimad mu elus. Aga TAM sai lõpuks aru, et ma pean SP lennule saama kohe. Ja nemad leidma mulle variandi Brasiiliast kiirelt edasi lendamiseks.
Mingi ime läbi prinditi pilet, turvakontrollist jooksin läbi, lennukit lubati pardale jõudmiseni maapinnal hoida :)
Oma istmele vajusin täiesti läbimärja otsaesise, selja ja väsimusest värisevate põlvedega.
See ei olnud veel kõik.Meil oli reedeks vaja San Pedrosse jõuda. Teisipäva varahommikust oli kulunud kaks päeva, kui Buenos Aireses kolmapäeva hilisõhtul maandusime. Kaaskannatajatel oli Heathrowlt ostetud BA-Salta piletid, et siis Põhja-Argentiinast kuidagi üle Andide saada. Lubasin maandudes esimese asjana sama pileti osta.
Kui teise tüübiga Salta lendu ootasime, saabus mobiilile Chrisilt sõnum, et tema pagas on teel kaduma läinud ning enne selle leidmist meiega koos edasi ei lenda.
Asja tegi huvitavamaks fakt, et Saltast üle Andide San Pedrosse käivad bussid 3x nädalas: T, N ja P. Kuna meil oli vaja San Pedrosse jõuda reedeks, tuli kuidagi N hommikuks Salta bussijaama ennast korraldada. Chrisile lubasime, et uurime bussijaamas, kuidas talle reede hommikuks miski alternatiiv-piraat transport tekitada. Tehtud. Mõeldud. Töötas.
R hommikul San Pedro de Atacamasse jõudes pidin enam-vähem kükitama ja maad suudlema. Sest kogu ekstreemlogistiline turism oli täiesti võhmale võtnud ning tundus, et seekordse puhkuse kõige raskem osa on imekombel ületatud.
Fast forward. 3 nädala jooksul 9 lendu, 2 10+tunnist bussisõitu, 250+veel hulgim km jalgsi liiklemist on vist enam vähem isikliku taluvuslimiidi lähedane ka.
