uk

Stopover'id satuvad alati Budapesti

Bostonisse lendamise üks argumente oli tegelikult tagasilend läbi Budapesti ehk järjekordsed mõned päevad veidi soojemas Kesk-Euroopas.

Reaalsus oli selline, et lennuki pealt maha astudes võttis täiesti lõõmav kuumus juba koridoris vastu ning magamata öö andis konditsioneerita pagasiootesaalis veel rohkem tunda.

Ning on absoluutselt kahtlane, kui viisakas riietuses naisterahvas käekotiga suurt 1.5x1.5m räsitud pappkasti ootab, seda ühe käega kärule üritab sikutada ja teisega telefonis rääkida, millise ukse juurde täpselt tavaariga minema peaks. Kuna see nii kahtlase tegevusena välja nägi, siis absoluutselt kindlasti pidid tollikontrolli mehed mind koridoris rajalt maha võtma ning paluma seina ääres selgitada, mis pappkastis on. Ja kes seda juttu enne on uskunud, et minusugune maanteeratastest midagi teab, eks :)

Natuke seletamist ning jõudsingi järgmise väljakutse juurde. Sõbraga toimis telefoniühendus põhimõtteliselt ainult nii pidi, et mina teda kuulsin, aga tema mind mitte. Ning siis aru saada, millise väljapääsu või korruse juurde ta oma autoga täpselt sõitnud on... nii +32 kraadises kuumuses kärutasin oma pagasit päris tükk aega ringi, higi voolamas, kuniks mõlemi juhuslik otsus tagasi terminali arrivals halli minna lõpuks kõik juhtmed ühendas. Taaskohtumine missugune.

Budast olen kunagi juba kirjutanud. Ega midagi uut siin päikese all. Vanalinn on sama ilus, suveõhtud sama soojad, kohalik keel sama mõistetamatu ning sõbral veel hullem rattaspordi graafik seinal. Mis teisisõnu tähendas, et terve reedese õhtupooliku sõitsime mööda linna ringi, et hommikuseks võistluseks sobivaid rattakumme mingist poest leida. Lubati kuiva raja asemel vihma ja nii need plaanid segi lähevad.

Sõber viskas venna ratta garaaži ning küsis veel 3x üle, et kas ma olen kindel, et selle autost välja tahan visata. Et kui ta rattavõistlustel midagi juhtuma peaks, siis ei saa ratast pühapäeval kätte ja Indrek peab sellele ise järgi lendama millalgi hiljem. 'Ha ha ha' reaktsioon ja natuke rohkem gaasi oli tol hetkel täpselt parasjagu adekvaatne :)

Kuna endal oli krooniline väljamagamatus, tagasihoidlik plaan hilishommikul üles ärgata ning sõbra soovitusel suts Balatoni äärde teha, siis sellises vaimus magama läksin ka. 

Tegelikult osutusid tekid ja padjad ja maailma mugavaim voodi täpselt selliseks, et kuulmata-nägemata midagi tegin silmad lahti kl kaks päeval. Rõdu uks oli lahti jäänud ning sisse sadas üks korralik hoovihm. Kohvi ja croissant hiljem oli plaan paigas ning idee pealelõuna Balatoni ääres jalutades veeta. Väga mittekomplitseeritud elu, ma ütleks.

Balatonist pole ka midagi erilist kribada. Kohalikud seal ujumas ei käi (liiga reostunud ja ma olen nendega päri). Paar linnakest meenutavad väga mini suuruses Pärnut. Enamik turiste on odaval puhkusereisil olevad Saksa keskkooliõpilased. Toit keskmisest halvem ning purjekaid keskmisest rohkem. Ei midagi eksootilist.

Õhtuks olin Budas tagasi. Ning köögis kohvi keetes plinkis Skypes sõnum, kuidas mul päev läks ja et 'uups, ma murdsin rangluu ja viidi kiirabiga haiglasse ja praegu magan ja räägime hommikul.' Tere hommikust.

Järgmine hommik ärkasingi päris varase telefonikõne peale. Ma ei tea maailmas ühtegi teist inimest vist, kes niimoodi pühapäeval kl 8 julgeks helistada :) Absoluutsesse müstifikatsiooni kategooriasse kuulus aga äratuskõne stiilis 'lähen teen ühe trenni mägedes ja olen 3h pärast linnas tagasi'. Jah, katkise rangluuga. Kuna mind ei üllata enam suht-koht miski, järgnesid kiired hommikuprotseduurid ning ei osanud mitte midagi muud kogu selle varahommikuse suhtluslõnga peale ette võtta, kui minna ja ka teha üks paaritunnine jooksutiir ning pärast katsetada vanalinnakohvikutes kohaliku hommikusöögiga.

Jooksmiseks sobib Margiti saar. Seal on isegi spets jooksurada paigaldatud, kus vetruv staadionikate ning palju kõrgeid puid ja teisi pühapäevasportlasi. Intervallid saab asendada kahe mäe otsa lidumisega ning pärast üle sildade tagasi vanalinna sörk uduvihmas sobis kui rusikas silmaauku.

Kui sõber mind kesklinnast peale korjas, esimese foori juures ohutuled peale pani ja uuris, et millist varianti tema plaanidest A, B või C ma eelistan, läks gaas põhja selle peale, et tuli isu Budapestist mõnekümne autosõiduminuti kaugusel olevat atmosfääriga väikelinna külastada. Vaatasime kella ja arvestasime, et ühe pikema jalutuskäigu ja lõuna kannatab planeerida küll ning et ma kindlasti peaks ära proovima sellise kulinaaria-ime nagu langos.

Ühe pühapäeva pärastlõuna jagu oli elu rohkem kui chill. Piimakohvi, õunakook, ja siis soojaks roaks ühest kahtlasest aknast tellitud suur fiteeritud kakuke, millel oli küüslauguglasuur peal ning mida sõber otsustas maitsestada ohtra soola ja hapukoorega. Ning siis monitoorida, kuidas ma kogu seda kohalikku rahvusuhkust täpselt hävitama hakkan. Ilma naljata, suurde paberisse keeratuna kulus söömise peale kahtlaselt kaua aega, mille peale pidin andma selgitusi, mitu palli kümnest kohalik ajalooline kiirtoit saab. 8/10 oli silmnähtavalt vale vastus ning isegi hoiatus, et ma pooliku langosiga kogu auto nahksisu ära määrin, ei morjendanud mitte kedagi.

Kui mööda jõeäärt jalutades kella vaatasime, avastas sõber, et ma peaks tunni aja pärast lennuki peal olema. Läks kiireks. Kogu sebimise jooksul õnnestus sõbra kõvaketas 2x asfaldile põrgatada. Siis peaaegu katki istuda telefon ning kui lennujaamas kogu tehnikakupatusega autost väljuda tahtsin, hoiti ust senikaua kinni, kuni sületäie divaisse ja gädžeteid ükshaaval tagaistmele tõstsin.

Kui on super kiire, tuleb tööjaotus kokku leppida. Mina jooksin lennujaama õiget checkinni letti otsima, senikaua kuni sõber oma katkise rangluuga suurt rattakasti pagasnikust terminali kärutas. Finnairi letis ei saanud ma midagi sõbra ja teenindaja pikast omavahelisest selgitamisest aru. Aga kui ratas ilma lisatasu võtmata ära kaaluti ja minema saadeti, sain võlusõnadele pihta küll. 

Jooksutempos turvakontrolli väravasse ning nädalavahetus läbi oligi. Järgmise korrani.

 

Omi pilte veel pole, seega viidad lähevad kõik guuglisse. Aga sellegipoolest (ja lubadustest mitte pikka turistikirjeludst üles tähendada) tasub ühe Ungari linnapuhkuse ajal üle vaadata:

• Tsitadell - sinka-vonka serpentiinkõnnitee mäkke võtab palavamal päeval higistama. Ülevalt on aga ideaalne vaade kogu linnale ja Doonaule.
• Keskturg - muljetavaldav hoone ja sebimine selle sees. Järgmisel korral tuleb seda minna ekstra pildistama.
• Liszt Ferenc Ter - on küll pigem kallima otsa baare ja pubisid ja restorane täis, see aga ei tähenda, et õhtuti väikesel valgustatud tänaval niisama mõnus jalutada poleks. Ma armastan linnu, kus isegi esmaspäeval hilja elab melu ja õhus on inimeste suminat, veiniklaaside klirinat ning sigariaroomi.
• Pesti poole kaldal võib lõpmatuseni jalutada. Niikaua kuni jalad ära väsivad.
• Palju on väikeseid raamatupoode.
• Parlamendihoone on tehtud Londoni oma järgi. Minu meelest on seekord koopia parem kui originaal.
• Buda kaldal kõige ülemine küngas, st Gellertist ja lossi omast järgmine - Janos, on üle 500m kõrge, looduskaitse all ning ideaalne koht väiksemaks rattatiiruks. Pidi olema väga popp koht kohalike pedaalijate hulgas. Sportimine jäi ka järgmiseks korraks.
• Kohalikke spasid peab ka külastama. Mina kõike ei jõudnud. Ilusat ilma oleks olnud veidi kahju ka basseinis veeta.
• sportarenat otsides ja minu "a-lähme-vaatame-siit-kuhugi-ikka-jõuab" kõndimisstiili harrastades sattusime mööduma liuväljast ja veel ühest lossist. Mõlemad on pimedas ja tänavavalguse kumas väga väga kiftid. Lume ja külmaga tõenäoliselt veelgi fotogeenilisemad.
• lisaks tasub lõpuks kaart hotelli jätta ning niisama uitada. Umbes teisel päeval niipalju orientatsiooni ikka on, et ära ei eksi. Samas "tavalinnaosad" ja shoppingutänavatest kõrvalisemad paigad on need, mis mulle kõige rohkem alati meeldivad ja kohast omamoodi mulje jätavad.

Magyar

Budapest on parem kui Praha. Suurem, elavam, vähem üles löödud, ameeriklaste ja japside hulk kordades väiksem. Ülejäänud igavat turismikirjeldust ei ole ega tule. Bp on Tallinnale nii lähedal, minge ise kohale ;)
Opera Residence sobib kesklinnas peatumiseks ideaalselt. Asukoht rahvusooperi taga, O tänava nurgal on kaks väga mõnusat pubi, kus hommikust süüa ning rendikorterid ühesuguse jalutuskäigu kaugusel kõikidest huvitavamatest kohtadest.
Critical Mass jalgrattaaktsiooni tõttu oli kesklinna kõige suurema peatänava liiklus mitu päeva kinni. Väga segane viis, kuidas rattaliiklusele linnas rohkem tähelepanu tõmmata.
Coldplay kontserti Papp Lazslo Sportsarenal kirjeldaks nii, et see on üks väheseid meinstriim-popp-artiste, kelle live'i tasub ära näha. Legend nagu nad on. Jah, mul on kõik nende plaadid ka olemas, aga laval esinemine annab ikka teise fiilingu. Kuna nad Ungaris olid esimest korda, siis lihtsalt pidid kogu oma best-of seti esitusele tooma. Lõppes kollase lauluga sinna ette põhimõtteliselt mix viimasest plaadist ja kõikide eelmiste parimatest paladest. Kogu reisi mõte ehk sünnipäevakink vennale läks vist täiega täppi.
Oma tagasihoidlikku soovi autentset ungari kööki proovida võttis ammune kohalik sõber täpselt õige mõõdupuuga, st jätsime vahele kõik kesklinna kallid restoranid ning sõitsime enam vähem pärapõrgusse kuhugi äärelinna, kus tüübi sõnade järgi pidi saama Bp parima söögielamuse.
Nancsi neni oli ruuduliste laudlinadega äärmiselt õdus ja nunnu istumiskoht. Söögist ma parem ei räägi. Pearoogade suurus oli selline, et mul kulus prae hävitamiseks ei rohkem ega vähem kui kolm tundi. Traditsiooniline kohalik magustoit - friteeritud kodujuustupallid - kujutas endast ühte umbes jaanalinnumuna suurust kera, mis oli üle valatud hapukoorekastmega ning peale tuli raputada tuhksuhkurt. Sürr. Ma vaevu jõudsin sellest veerandi hävitada. Järgmisel päeval ei suutnud enne midagi süüa kui kaks ampsu õhtul kl 7... Hiljem selgus, et väike restoran on listitud Michelini raamatus ning on kohustuslik elamus kõikidele gurmaanidele. Esmaspäeva õhtul ei olnud mite ühtegi vaba lauda. Ehk sellisteks elamusteks on soovitav omada kohalikke sõpru...
Ma ei räägi sõbra maniakaalsest autsõidustiilist, fenomenaalsest mälust kõiki viimase 7-8 aasta jooksul juhtunud ja suheldud seiku sõna-sõnalt peast ette lugeda, tähelepanust ja hoolitsusest ja lausete alustamisest ja lõpetamisest ja kildudest, mis jätkuvalt itsitama ajavad. Perfektne nagu parimates prantsuse komöödiafilmides. Head inimsed jäävad ikka headeks inimesteks :) 
Tüübi autostereost leidsin lõpetuseks ka head kohalikku muusikat: Anima Sound System.

Täiendus: absoluutne müstifikatsioon on teooria, nagu eesti ja ungari keeled oleks kuskilt otsast sugulased. Mina ei suutnud oma piiratud polüglotivõimete juures absoluutselt mitte midagi ungari keelest aru saada. Kirjapilt näeb välja selline, nagu keegi oleks qwerty klaviatuuri väga rajult ahistanud.