Enne kui aasta päris otsa saab, peaks kiirelt üles tähendama veel kajastamist ootavad reisimuljed. Sedakorda 2011 esimesest poolest ehk sellest, kuidas minu jalg esimest korda Põhja-Ameerika kontinenti puudutas.
Väga pikalt pole vaja põhjuseid selgitada - tookordne reis oli küll puhkuse arvelt, aga ikkagi peamiselt tööga seoses ning sisaldas tegevusi alates plakatite printimise orgunnimisest lõpetades konverentskõnede, presentatsioonide lihvimise ja kogu Techstarsi gängile kaasaelamisega.
Kuna mu vennaraas aasta algusest peale ka Bostonis elas, olid kohalejõudmise juhised väga lühikesed: tulla Kendalli metroopeatusse ja tänavalt helistada. Tehtud mõeldud. Seda ma poleks ausalt öeldes uskunud, et kohalik startup firmade laagripaik asub Bostonis suhteliselt miljoni dollari vaatega hoones kesklinna ning MIT ja Harvardi vahel. Et maja ühe poole akendest paistavad äikesetormid paremini kui 3D kinos ning teise poole akendest näeb Charles'i jõel purjetavaid ja sõudvaid inimesi. Ja mis kõikse toredam, tutvustusring TS kontoris oli nagu sooja fämili vastuvõtt stiilis 'ahh sina oledki see õde'.
Mulle Boston meeldis. Kohe vägagi. Ülimalt euroopalik linn, mitte liiga suur, samas piisavalt, et ühe nädalavahetusega mitte jõuda kogu turistimarsruudile ringi peale teha. Päris palju rohelust ning kuna linn asub jõgede vahel ja Atlandi ääres, siis millest puudust ei olnud, oli tuul. Maikuus oli juba piisavalt soe ka, et paksemad vatid kohvrisse jätta ning mõningad jooksutiirud sai lühikeses dressis vabalt teha.
Töised teemad jätaks seekord välja, st Techstarsist nii palju, et inimesed on seal fantastilised, kõik alustavad firmad harjumatult kõrge töömoraaliga (reede õhtul kontoris peetud sünnipäev lõppes paari õllega kl 11, sest siis otustati edasi koodi kirjutama minna), õhk on paks sellest, et igale küsimusele on kellelgi olemas vastus, eestlaste huumorisoon on kohalike seas huumor omaette ning et üle tee asuva kohviku menüüs oli ootamatult head kana-jõhvika võileivad, mida iga hommik liitri kohvi kõrvale lihtsalt pidi kontorisse kaasa ostma. Ahjaa, Demo Day oli ka great success, aga sellest on ajalehed juba piisavalt kirjutanud. Stanley karika võit kohaliku hokiklubi Boston Bruinsi poolt oli natuke agendasse mitteplaneeritud asi, aga seda ägedam :)
Muus osas on meeles sellised asjad:
- Bostonis sajab. Ohtralt.
- MIT'd ei pane väga tähele, aga Harvardi campus on nagu muuseumieksponaat eneses. Väga sarnane mu eelmise ülikooli omale tegelikult.
- Metrooühendus on tipptundidel täiesti üle mõistuse overloaded.
- Docklandsi ja jahikaide ääres jalutamine on eriti fotogeeniline õhtuti, kui kogu jõeäär tuledes on ning restoranides ja pubides käib kohalik melu.
- Mõned südalinna tänavad oma kohvikute ja jäätiselettidega lihtsalt kutsuvad istuma ja jalga üle põlve kõlgutama.
- Tervislik toit on kallis.
- Mul tekkis esimene kord elus isu ohjeldamatult ostelda (jah, hilpude ja jalanõude ja gädžetite hinnad on seal täiesti omaette teema).
- Tekkis mõte, et peaks Eestisse hakkam Clif Bar'e maale tooma.
- Kujutasin seda natuke ette, aga ikkagi - jooksuketside hinnad panid käed värisema. Kui oleks aega olnud, siis oleks mind tagasilennul kahtlustatud ebaseaduslikus spordikaupade hulgimaaletoomises.
- Anthropologie.
- Kesklinnas on inimesed vägagi heas füüsilises vormis ning selline tunne, kuidas kõik hommikul ja õhtul ainult spordivad. Samas, venna kommentaar oli, et kui kohalike klubidega suhelda, siis kõik eurooplased ütlevad esimese vihjena, et ameeriklastega ei saa grupitrenni teha, nende tempo ja pulss on lihtsalt nii kõrge.
Tagasilennuks oli Indrekul ka plaan, et suveks Eestisse kolimise projekti jaoks oleks vaja tema ratas suure kastiga Euroopasse toimetada. Muuga polnud probleemi, aga Delta Airlines küsib selle eest ebamõistlikult suurt lisatasu (isegi siis, kui ühtegi muud registreeritavat pagasit pole). Ning Budapesti lennujaama vastu tulnud sõber suutis garaažist valida väikese kupee, kuhu piisavalt suure rattakasti mahutamine osutus päris heaks kombineerimisülesandeks. Ning pealegi ei tahetud ming Bostoni lennujaamas üldse lennukilegi lasta, kuna kohalikele oli arusaamatu kontseptsioon, miks ma tagasi Tallinnasse ei lähe ja selle asemel kuskil B-tähega linnas maanduda tahan. Aga sellest järgmises osas...
