Eryri ja Yr Wyddfa või inimkeeli Snowdonia ja Mt Snowdon Põhja-Walesis on tegelikkuses kordi maalilisemad ja mitmekesisemad kui ükski pilt suudaks kujutada. Jutuga sama lugu.
Aga algas nii, et järjekordselt pakkisime reedel seljakotid (mis vaevu koos kuue inimesega kahte pisikesse autosse mahtusid). Viimased uudised mingist reoveelekkest samas piirkonnas tekitasid juurde hunniku joogiveepudeleid. Ning kuna meie bronnitud majakeses Rhinogs'is ei olnud kütet, siis sai kaasa võetud lisaks paar magamiskotti - et keegi öösel vereringe seiskumise all ei peaks kannatama.
Traditsiooniliselt oli esimene peatus esimeses tee peale jäävas Walesi linnas, et testida järgmist fish&chips söögikohta. Üldiselt on saarel nii, et mida mere poole, seda paremaks kala ja kartulid muutuvad. Sisemaal on kala suht mõttetu taignakäkk. Meie proovitu omas vähemalt vee-eluka maitset. Juttude järgi aga tuleb minna põhja, et tõsist elamust tavalise kala ja friikartuli söömisest saada. Kuna lubati lund, puhus tuul ning ilm oli märg, siis kimasime suht ruttu edasi.
Ööbimiskohta esimestena kohale jõudes pidime tõdema, et magamiseks tuleb seltskonnal tihedalt üksteise kaisus olla, stiilis "silgud pütis". Sest kõrge katuse, kivipõranda ja- seintega suht suur maja oli leebelt öeldes jahe. Teiste saabumist oodates tundus sooja saamiseks ainsa mõistliku lahendusena minna kohalikku külapubisse. Kui isegi wc olemasolu ei suutnud keegi tuvastada, siis võeti ettepanek õlut juua väga üksmeelselt vastu. "White Rabbit" (või "Black Horse"? - tõesti ei mäleta) oli ca 20min jalutuskäigu kaugusel. Väljas oli juba nii pime, et ilma taskulambita ei näinud suurt midagi. Ümbritsevast loodusest sai ainult niipalju aimu, et mööda sõitvate autode tuled peegeldusid ühel pool teed järvest. Ning teisel pool teed kostus aeg ajalt vee kohinat (hommikul selgus, et tegemist ca 150m kõrguselt voolavate jugadega).
White Rabbit osutus jälle soojaks ja hubaseks istumiskohaks. Ueilslaste põikpäisusest ja rahvustundest sain aimu, kui kamba inglaste sissevajumisel kõik kohalikud valjuhäälselt kõmri keelt rääkima hakkasid. Sellest ei saa ju mitte midagi aru. Isegi kui väga tahaks (ueilslaste räägitav keel kõlab nagu Tolkieni välja mõeldu LOTR-s. Isegi kirjapilt on suht sarnane). Ja esimest korda tundsin, et kui saarel veel mõned kuud elada, siis võin tõesti õlle nautimise ära õppida. Kohalike pruulijate tume-tume õlu on see, mis viimasel ajal paneb mind tavalisest klaasist valgest veinist loobuma :) Möödusid tunnikesed, kui teise auto seltkond meile helistas ning uuris, et kas me ikka elus. Et nemad majakeses kohal ja meid ega meie asju pole kuskil... Sellised telefonikõned ikka tekitavad hämmingut. Vaikselt arutasime, et nüüd on võimalikke variante mitu: 1) me oleme vales külas; 2) me oleme õiges külas aga vale majakese valinud 3) me oleme õiges külas ja õiges majakeses aga mittelukustatavate uste pärast on keegi 4 pungil seljakotti pihta pannud 4) nemad on vales kohas.
Selguse saamiseks hakkasime pubist tagasi jalutama. Kõige rohkem kõneainet tekitas esimene variant, sest keegi meist polnud autorooli istumiseks sobivas konditsioonis ning tundus ka uskumatuna, et kaardi järgi sõites ja teeviitasid jälgides nii mööda võisime panna. Kohale jõudes selgus, et punkt 2 vastas tõele. Pimedas olime oma majavalikuga ca 100m mööda pannud ning esimesse ettejuhtuvasse asustamata kivionni oma asjadega maandunud. Tegelikkuses osutus ööbimiskoht oluliselt inimsõbralikumaks. Köök oli olemas, toilet ja duširuum ka. Aga jahedavõitu ikkagi. Magamiskotti pugedes sai seega paksud sokid jalga jäetud.
Hommikul orienteerusime neljakesi autoga paarkümmend km veel loode suunas. Huvitav on see, et looduskeskkonna säilitamise nimel on lubatud mõnes kohas teele suvaliselt tõkkepuu panna ja maaomanikul õigus tõkkepuu tõstmise eest raha küsida. Meile maksis see 40 penni. See-eest tulid mööda mägiteed sõites nähtavale aga super vaated ning mööda sõitsime ka kahest mäenõlvale ehitatud lossist. Mingi hetk aga jäime külavaheteel mudasse kinni, mis tähendas autost välja ronimist ning kolmekesi tagant lükkamist. Ainus autojuhtimiskogemuseta tüüp tegi kahjuks strateegilise vea ning jäi täpselt tagumise mudas oleva vasaku ratta taha seisma. 20 sekundit hiljem plärtsatas soliidne hunnik soppa tüübile näkku. Vähemalt teistel oli väga lõbus :)
Jätsime sõiduki ühe üksku talu aia taha, maksime parkimise eest 2 naela ning suundusime esimese künka poole. Plaan oli Rhinogs'i ühes ahelikus teha pikem tiir ning sealsed kõrgemad mäed järjest läbi käia. Algus oli jälle midagi teistsugust - suht pikka aega tuli teed rajada läbi poolemeetriste kanarbikupuhmaste, siis mööda vettinud heinamaad ning paari tunni pärast leidsime eest suht järsu ja sileda kivise pinnase. Hea oli paar sammu saabaste haakumisvõimet testida, siis otsustasin veidi eemal oleva mülgastega pehmema pinnase kasuks. Et kui kukub, siis on vähemalt mõnest kanarbikupõõsast kinni haarata. Järsk tõus tähendas ühtlasi ka seda, et mingil hetkel hakkas sadama. No nii, et mina Matt'i ja Murray't ees enam ei näinud, kuigi vahemaa võis olla ca 20m. Igal pool mägedes on aga tore see, et just hetkel, mil hakkad üksindust tundma, pistab kivi tagant pea välja mõni lammas, kits või sokk. Esimesed korrad ehmatab tummaks, edaspidi oskab selliseid kohtumisi oodata :)
Pärast mõnda tundi ja kõige kõrgema mäe otsa ronimist ootas ees laskumine mööda suuri kivihunnikuid. Sellist matakmisviisi nimetatakse scrambling'ks. Soovitav on, et vähemalt kaks jäset pinnasega kogu aeg haardes oleks. Muidu on kerge libedatel kividel kukkuda. Esimese vigastuse pärast pidimegi oma teekonda planeeritust lühendama, kuna meie kolmas liige (lisaks auto ratta alt näkku lennanud mudale) venitas ühe oma tagumikulihase nii välja, nii et liikumine vaevaliseks muutus. Puudulikud anatoomiatunnid andsid tunda, sest kõlas suht võimatuna kividel turnides miski selline koht ära põrutada. Teadjamad? Aga vaatamata matka sunnitud lühendamisele leidsime vigastuses kõik midagi toredat - see andis põhjuse kivile istuda, teed juua ja küpsisepakk lahti teha. Õhku sai visatud ka roheline mõte enne kevadet päris põhja sõita, kassid laenutada ja ning jäistes oludes Skye saarele kolama minna. Kõige paremad ideed tulevadki enamasti mingist suvalisest lausest või lobast, mida esialgu keegi tõsiselt ei võta, aga mis lihtsalt geniaalseks muutub, kui pikemalt mõelda.
Vaatamata lühikesele päevale jõudsime ööbimiskohta ikka alles pimedas tagasi. Õhtusöök, dušš ja märjad riided kuivama pandud, ootas jälle White Rabbit. Meie seltskonnaga liitus päev varem Sheffieldis õppiv, Brumis miskis it-firmas töötav Stephen, kelle plaan kevadel Peterburist rongiga läbi Siberi Mongooliani ja tagasi sõita terve õhtu arutamist leidis.
Ahjaa, meil kulus umbes 23 minutit, enne kui märkasime, et pubi dj laseb George Michaeli laulu Don't Let the Sun Go Down On Me repeat mode's. Kui laul hakkas läbi saama, hüppas plaat jälle selle koha peale tagasi, kus lauldakse viimast salmi enne "Ladies and Gentelmen, Mr Elton John...". Elton Johni tutvustati terve õhtu jooksul vist oma 63 korda küll.
Järgmiseks hommikuks ei olnud mitte ükski asi ära kuivanud. Teine komplekt kotist välja ning kl 8 olime juba järgmises parklas, vaatega Walesi kõrgeimale ja ainsana lumisele Mt Snowdonile. Snowdoni jätsime järgmiseks korraks - selle asemel suundusime samas kõrval olevasse ahelikku. Linnulennult võiks planeeritud teekonna pikkus olla ehk 20km. Mäest üles-alla liikumine tõenäoliselt pikendas seda vähemalt kolmandiku võrra. Oli väga kivine, palju ronimist ning mõnel hetkel tundsin küll, et seljakott ja sinna külge installitud statiiv ainult takistavad liiklemist. Ja et ma 10 cm liiga lühike, sest paaris kohas pidi "rajameister" Murray mind üles upitama - ise lihtsalt ei ulatunud... Vahva oli tegelikult! Tavapärasest udust ja vihmast pole mõtet enam heietada. Originaalsem osa seekordsest matkast oli mägedest allatulek, mis meie planeeritust veidi pikema teekonna tõttu jäi pimedasse. 4 peale leidsid kasutust kohe 2 pealampi ning abiks esimese sammuja kirjeldused stiilis "step left", "river ahead" jne. Minul õnnestus kottpimedas 2 korda selili mudasse lennata. Ning pimedas metsas korduvalt juurikate otsa komistada. Päris huvitav oli tegelikult, kui ühesugusena kogu nähtamatu maastik pimedas tundub :) Mingi jalgraja leidmine on suht bingo loto. Ning täitsa aktuaalne oli teema, et kas me oleme ära eksinud või mitte. Aga ühel hetkel eemalt paistma hakkavad asulatuled lihtsustasid suunavõttu. Tunni pärast olime auto juures tagasi.
Kui teised juba Brumist helistasid, olime meie veel majas asju pakkimas. Kuidagi rahulikus tempos käivad asjad siin :) Pühapäeva hilisõhtul esimeses ettejuhtuvas Walesi linnakeses on suht raske ainult mõnda avatud söögikohta leida. Ainus variant oli hiinakas ning tavaline kana riisiga pole vist kunagi nii hea maitsnud!
